Ekraanid halvad, lähedus hea

Ilmar Taska oli hoiatusromaani kirjutama hakates ajast ees, ent jäi ometi hiljaks. Teos võib põnevust pakkuda neile, kelle elu ei ole ühismeedia, nutiseadmed ja netisuhtlus juba hõivanud.

SILVIA URGAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelmise aasta oktoobris teatas Facebook, et ettevõtte nimi on sealtpeale Meta ning asutakse üles ehitama metaversumit ehk metamaailma. Missugune see tegelikult välja nägema hakkab, ei tea keegi, kuid Facebooki teavitust saatis veidi kõhedust tekitav video, kuidas tulevikus saab koosolekutel osaleda avatarina. Metaversumit asuti kohe internetis naeruvääristama, sest see video näeb välja nagu ulmesarja „Tume peegeldus“ („Black Mirror“) ebaõnnestunud osa, mitte kui ühe maailma suurima ettevõtte tõsine äriplaan. Ent tehnoloogia liigubki pidurdamatult eemale ekraanidest inimese silmade ees ning aina lähemale teistele meeltele, olgu siis randmel vibreeriva nutikella või käsu peale tulesid kustutava majapidamisabilise näol.

Ilmar Taska sai romaani „Elüüsiumi kutse“ valmis varem, kui Facebook oli kuulutanud välja oma metaversumi, ning alustas kirjutamist koguni enne, kui COVID-19 miljardid inimesed kodukontorisse surus ja nende tehnoloogiasõltuvuse kinnistas. Seega tabas Taska teema aktuaalsusega kümnesse. Pärast „Tumeda peegelduse“ edu langevad tehnoloogiadüstoopiad ka soodsale pinnasele. Kes ei tunneks, et toda päris inimlikku suhtlust on viimastel aastatel vähemaks jäänud, ega tahaks tagasi vanu häid aegu, mil lapsed õues mängisid ning täiskasvanud kommentaariumides vaidlemise asemel öötundideni köögilaua taga juttu ajasid?

Sellest intrigeerivast, kuigi viimastel aastatel pisut leierdatud lähtepunktist edasi vaadates laguneb „Elüüsiumi kutse“ aga koost. Taska on romaani üles ehitanud äärmiselt binaarsetel alustel sooviga olla kindel, et lugeja ikka saab aru, et võimas tehnoloogia on halb, kuid ajaloo tundmine ja vanad humaansed väärtused head. Teose, mille sündmused leiavad aset millalgi lähitulevikus, peategelased on lesestunud filmistaar Robert Rand ning tema kooliealine poeg Tom, Tomi ajalooõpetaja Ester, kes oma talupojamõistusega peaks olema lugejale ehk kõige lihtsamini adutav tegelane, kooli turvaülem Ada, kes esindab kõiki garderoobitädisid, kes oma olematut võimu kuritarvitavad, ning Roberti mänedžer Daniel, kes on pelgalt mutrike süsteemis. Kõik nad on omal moel sisse imetud virtuaalreaalsuse portaali Elüüsium (kas vihje eestlaste videomängule „Disco Elysium“?), kus saab suhelda juba surnud staaridega. Taustal toimetab veel võimuahne oligarh Kim, kellele Elüüsium kuulub.

Facebooki teadet, et ettevõtte uueks nimeks saab Meta ning asutakse üles ehitama metaversumit, saatis veidi kõhedust tekitav video, kuidas tulevikus saab koosolekutel osaleda avatarina. Mark Zuckerberg riietab oma avatari.

Kuvatõmmis

Need eri vanuses ja taustaga inimesed räägivad aga täpselt sama häälega, nad on kirjutatud identsena. Nagu sellest veel vähe oleks – sama häälega räägivad ka Elüüsiumi tegelased, olgu tegu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe või John F. Kennedyga. See on ka „Elüüsiumi kutse“ suurim puudus. Tegelased, kes peaksid üksteisest totaalselt erinema, sulavad kokku üheks massiks, kellel on kalduvus mingil põhjusel tsiteerida Wikipedia-laadse jutustajahäälega fakte ja ajaloosündmusi. Seesuguse teksti lugemine ei ole kerge ülesanne, eriti kuna Taska pea 360 lehekülje puhul ei ole tegu kompaktse ega kiirelt areneva looga. Need, kes ootavad tempokat tegevust, peavad pettuma. Pärast seda, kui näitleja Robert esimese elava staarina Elüüsiumi portaaliga liitub ning sellega sündmuste ahela käivitab, tuleb järgmisi pöördeid pikalt ootama jääda, sest asjust räägitakse, mitte ei näidata neid. Roberti tegelane nihkub seetõttu Elüüsiumis aina kaugemale oma tegelikust minast ning osutub oligarh Kimi käepikenduseks senise poliitilise korra kukutamisel.

Vana Hollywoodi kangelaste ja kangelannade sissetoomine Elüüsiumi on Taskale iseloomulik ning seetõttu omamoodi armas, rõhutades veelgi igatsust vanaaegse maailma järele enne internetti. Juhuslik pole ka see, et raamatu kandev hing on just ajalooõpetajast Ester, kelle kodu on sisustatud antiikmööbliga. Kui sellest, et ajalooõpetaja läheb virtuaalreaalsuses kohtuma Leniniga, võib veel aru saada, siis miks peaks üks koolipoiss mõne varasurnud räppari asemel külastama Marilyn Monroed? Küllap siis noored ei olegi hukas ega ajaloo unustanud, kui nad niisuguste minevikukangelaste elust huvituvad. Küsitavaks jääb ka, kas tõesti oli näitleja Robert Rand ainus elus kuulsus, kes nõustus Elüüsiumiga liituma, ning miks just üks keskealine mees peaks olema õige inimene noori revolutsioonile ässitama.

„Elüüsiumi kutse“ toimumisaeg jääb saladuseks, kuid väga kauges tulevikus sündmused aset ei leia. Maailmast on üle käinud pandeemiad ja inimestesse süstitud mRNA-vaktsiinid. Ka tehnoloogia ei tundu olevat arenenud peadpööritavalt, ikka tuleb istuda kodus arvuti taga ning otsitav ise sisse trükkida. Korra mainitakse sellist imeasja nagu universaalne maksekaart, kuid funktsioonidelt tundub tegu olevat vana hea pangakaardiga, hoolimata sellest, et juba praegugi saab toidupoes maksta näiteks nutikellaga. Autori rõhuasetus tundub olevat pigem tehnoloogia eraldajarolli väljatoomisel kui endasse haarava düstoopilise maailma ülesehitamisel.

Lugedes ei saa lahti tundest, et ehk peaks paberile pandut vaatama ekraanilt, näiteks filmi või telesarjana. Omanäolise režissööri käe all saaks tekstist, kui selle kõige huvitavamad osad alles jätta, kahtlemata asja ning näitlejad suudaksid ehk süstida tegelastesse neis praegu puudu jääva isikupära. Ilmar Taska eelmise romaani „Pobeda 1946“ võtsid hästi vastu nii kriitikud kui ka lugejad ning see tõlgiti rohkematesse keeltesse, kui keskmine eesti kirjanik unistadagi oskaks. Ka Taska teise romaani ilmumine Varraku kirjastuse all paneb kaanele kvaliteedimärgi. Formaalselt on „Elüüsiumi kutse“ laitmatult toimetatud, kuid lugedes tundub siiski, nagu oleks tegu autori esimese mustandiga, mida tuleks veel vähemalt korra ümber kirjutada, et raamatusse elu sisse saada ning traagelniidid peita.

Võib-olla on „Elüüsiumi kutse“ põnevam lugemine neile, kelle elust veel ühismeedia, andmeid koguvad nutiseadmed ja pidev netisuhtlus nõnda suurt osa hõivanud pole ning kellel seetõttu ei tiksu ka pidevalt kuklas nende vidinate düstoopiline potentsiaal. Taska esitab küsimuse „Mis siis, kui tehnoloogiaga tehakse halba?“ ning vastab sellele ise: „Siis oleks pahasti.“ Seda on juba kuuldud ning köitva romaani jaoks on seda pisut liiga vähe.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht