Ela oma elu julge hooga

LAURI SOMMER

Berit Petolai luulekogu on vitamiin pimedatel aegadel: sealt leiab õrnust, looduse hällitusi ja unistamise julgust.

Maaelu romantika ei ole meile just vana teema. Regilauludes võib taevas kyll tantsida ja maa myriseda ja laulik võib mere maaks laulda, kuid looduse ilu kujutamine pole veel omaette eesmärk. See mõte tuli ikka alles saksa kultuuriga. Siinse bukoolika algus oli kusagil Lasnamäe lamburite ja kultuuri­huviliste mõisnike juures. Ehk väljendasid hoolikalt planeeritud lehtlate, tiigikeste ja valitud liikidega mõisapargid seda kirjasõnast pareminigi. Pärast ärkamisaega tekkis ka kirjaoskajaks saanud maarahval rohkem ilupidamise võimalusi ning rahvusromantiline vajadus seda sõnasse pyyda. Ilusat on meie vaheldusrikkas looduses väga palju ja seda on alati nähtud, kuid rasked olud ei lasknud sel tundel pysida ja kunstiks kasvada. Mõisatalli juures peksasaanu, sõjapõgeniku ja ikalduse aastal nälgija ymber võis laiuda lõputu lummus, kuid ta käsi ei haaranud sulge. Oli vaja tundekasvatust ja eeskujusid.

Proosas mõjusid eestlastele näiteks Juhani Aho ja Knut Hamsuni kliima poolest sobivad looduskirjeldused. Mõneti kasvasid sealt suvitusromaani või lyyriliste sugemetega asjad, nagu Tuglase „Felix Ormusson“ (1915), Rohu „Hymnid Paanile“ (1922), Gailiti „Nipernaadi“ (1928), Jaigi „Rannaliivalt taevani“ (1931) ja Baturini „Noor jää“ (1985). Uusaegse maaluule tähtteosed võiksid olla näiteks Kaplinski „Valge joon Võrumaa kohale“ (1972), Suumanni „Meil siin Hyperboreas“ (1980), Õnnepalu „Ithaka“ (1988, selle pikematel paladel on edasise jutuga ehk kõige enam pistmist), aga ka Taavi Tuuliku „Talvised mõõnad“ (1990), Aivar Rumvoldi „Kaldalseisja“ (1991) ja Mathura „Kohalolu“ (2006). Lähimineviku luule maadessantidest meenub Meelis Oidsalu „Koertepõud“ (2008). Traditsioon on olemas, näiteid mitmest kandist. Edasi otsustab kõik juba kirjutaja suutlikkus ja koha hõng.

See Peipsiveer on ikka kullaauk, kust kaevasid juba rahvalaulikud, vanausulised, vennad Liivid ja Mari Vallisoo, kust Kasemaa ja Afanasjev kustumatut kuulsust ammutanud ja kust aardeotsijate yhendus Kamerad tänini iidvanu mynte ja manti välja piiksutab. Muudest turistlikest atraktsioonidest ja laineid löövatest mahetoodetest ärme räägimegi. Aga Berit Petolai värske raamat on siiski mingis teises plaanis, mõnusal isiklikul tasandil, millele sekundeerib kujundaja Piia Ruberi valitud klorofylline šrift. Algab kõik puumajahõngulises ja pastelselt visandatud Tartus, kuid see linn on siin ainult loomulik eelaste tõelisele emantsipeerumisele: maalejõudmisele ja sinna sisseelamisele, uue kodu loomisele, lapse synnile ja tajude vallasirutumisele.

Peipsiääre vallas Meoma kylas elab Vikipeedia andmetel 33 elanikku. Minu kodukyla asustustihedus on umbes sama, olustik ysnagi tuttav, enamik märksõnu kogemusega kaetud. Maaelu yheks väärtuseks on ideaalis privaatsus: „ei ühtegi / ärritavat koputust uksel / ei võõraid segavaid samme õueväraval“ (lk 22). Veidi paneb kyll imestama „Sina“, selle lyyrilise luule klassiku ja autori elu olulise osalise ilmumise nappus selles raamatus. See on kas diskreetsus, pidev ja nimetamist mitte vajav kohalolu või on „Sina“ sujuvalt „meie“ sisse sulanud, nagu seda kusagil tänini räägitakse juhtuvat. Korra tehakse kyll juttu „lapsikutest tülidest“ (lk 22), mida kõik tunnevad, ja olmega seonduvast murede sapisest soonest, mis voolab elu selgesse allikasse (lk 35), kuid järgimist väärivaks lipukirjaks jääb siiski „kasvasime suureks ja kasvasime kokku / üksteisega, maaga“ (lk 23).

Raamatut kannab hubane ja meloodiline vabavärss. Tekstid rulluvad pikkamisi lahti ja lasevad lugejal rahulikult oma seoseid põimida. Peipsiveere folkloori sisse tallatud jõujooni Petolai järgida ei pyya, pärimusteateid on mõni yksik. Tal on piisavalt fantaasiat, et maal vastuvõetut omas suunas laiendada. Ta koob helgetest, huvitavatest ja salapärastest detailidest vaikselt sooja ja kodust omamytoloogiat, kus elavad koos kõrvukräts, vana mesinaine, soojad kohad kruusateedel, kiige kägin, lõke, nahkhiired ja palju muud, mida aastaaegade vool kirjutajale kingib. „Ela oma elu julge hooga, / nagu kallaksid kuldkollast õunamahla suurest purgist / väiksesse topsi“ (lk 61). Siin on ka midagi lasteraamatulikku, midagi Kondase maalidelt ja vanamemmede tikitud piltidega tekkidelt.

Maal elades pysib inimene sellises asjalikus liikumises. Ahjukytmise kombel korduvates tegevustes on oma rituaalsus (lk 40). Siin raamatus käib veel näiteks seente kupatamine (lk 10), mitmesugune koristamine (lk 40), mahlategu ja aiatöö (lk 46) ja sõstramoosi keetmine (lk 48). Kes neil asjadel arvet pidada jõuakski, yks jookseb teiseks yle. Vaatlemises on oma täius, aga käe kylgepanek loob aktiivse seose paiga igavese kulgemisega ja annab vahel pisikesi argiseid epifaaniaid. „Korvi juurikatega toetan lapikule tumedale kivile / keldri madalast uksest paremal, teelehtede sees. / Korraga näen, kuidas sedasama on teinud nii paljud enne mind“ (lk 16-17). Kui lapse riided nöörile kuivama viiakse ja neile omad soovid kaasa antakse (lk 46), siis on askeldamisest loomulikul kombel mytoloogia saanud. Yks mu lemmiktekste „Emad ja linad“ (lk 50-51) räägib voodipesust, käterättidest ja muust naisliini yhendavast linasest kraamist. Sellist avalat naiselikkust ei kohta meie luules kuigi tihti. (Milline on meeste tyypiline vaatepunkt sellele teemale, seda võib lugeda Tõnu Trubetsky palast „Pikad linad“ („Pogo“, lk 12).)

Tööd annavad lyyrilisele ja lendu kippuvale tasandile seda vajalikku konkreetsust. Vahel tajun selle stiili taga ka kerget postkaardilikkuse ohtu, mida sõnarohkus mõnel pool võimendab. Paaris kohas ei leia huvitavalt arenenud luulelugu endale väärilist lõpetust. Ja raamatu lakale pandud riimiline trafarett võinuks olemata olla. Meie kliimavöötme loodusluule yks oskusi on liiga ilusate sõnade ja motiivide kuhjumise vältimine, mingi karguse, lõpetamatuse ja vahetoonide säilitamine ka kõige valguskyllasemas maastikus. Aga see kehtib vaid mõne varasema pala kohta, autor muutub ja täieneb kogu raamatu kestel, „Meoma ymisevad tuuled“ on ylesehitus igas mõttes. Tõeline iluelamus ongi raskesti ohjeldatav, see lainetab meis risti ja põiki. Paljud kirjutajad väldivad või kontseptualiseerivad seda, on olemas ka teatav kauniduse impotentsus. Kuid isegi kyynilises ja urbaniseerunud inimeses on kusagil peidus ilunälg, loomulikkuse ja endaga kohakuti olemise vajadus. Ja siin on tegu helde autoriga, kes oma heledat tunnetust jagab. Ka need, keda kylastavad lein, valu ja yksindus, võivad matuselistena ometi selle raamatu pulmalauda istuda, sest uksed on lahti ja toidud auravad – kõik on oodatud.

„Meoma ymisevad tuuled“ on vitamiin pimedatel aegadel: sealt leiab õrnust, looduse hällitusi ja unistamise julgust. Loeb just see ere meeleline tasand, tunnete tõde ja jäägitus – oskus õnnelik olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht