Elada või läbi mängida?

Mait Vaigu juttude tegelased otsivad vaiksel moel väljapääsu argirutiinist ja elu simulatsioonist, nad läidavad protestiks praakmängu vastu sigareti.

SAARA LIIS JÕERAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Nagu nii mõnegi teise, aga kaugeltki mitte iga kirjaniku puhul käib Mait Vaigu vibe tema teostest kaugel ees. Olgu selle põhjus tema kuulsus teistes valdkondades, raamatute tumedad kaaned või kirjaniku sünge pilk mõnel silmajäänud fotol – Vaigu raamatut ei valita lõõgastavaks puhkuseks ega unejutuks. Tema uusim, äsja Kultuurkapitali aasta­auhinna pälvinud novellikogu „Simulatsioon“ näitab aga taas, et sünge ei pea tähendama lootusetut ja tume pole tingimata raske. Mait Vaigu intelligentne elujaatus on äraspidine, aga kahtlemata tuvastatav, ning sellega saab ta pihta praeguse ajavaimu olulisele tahule.

„Simulatsioon“ koondab endas 14 novelli, jutustust ja miniatuuri, enamik neist on avaldatud esimest korda. Kogumiku avateos „Tööpäeva lõpp“ loob silla 2014. aastal avaldatud samanimelise koguga, mille nimilugu polnud aga teps mitte sama lugu, ja annab esimese häälestuse. Tõepoolest, selles loos on olemas kõik, mida ma otsekui ootasingi: keskealine mõõdukalt probleemses abielus meesterahvas, poes õlle järel käimine, rõhuv igapäevarutiin ja kergelt irooniline kõrvalpilk sellele kõigele. Neid elemente kohtab eri kombinatsioonides ka kõigis teistes lugudes, kus lisandub veel paar korduvat motiivi (esikohal vaieldamatult autos suitsetamine). Leidub humoorikaid lühivorme ja esseistlikumat laadi mängulisi sissevaateid, on blackmirrorlik düstoopia ja idamaiste sugemetega müstiline rännak. Tuum aga püsib. „Simulatsiooni“ lugude keskmes on ikka inimene ja tema Ebamäärane Soov.

Püüan sellele soovile läheneda lugejale lahkelt pakutud pidepunkti abil – pealkirjaks pandud simulatsiooni mõiste kaudu. Esiteks tahab Vaigu juttude inimene, et tema igapäevaelu oleks rohkem nagu simulatsioon. Ta igatseb võimalust pääseda väikestest, tüütutest, mõttetutest asjadest, mis ei lase tegeleda olulisemaga. Nimiloos kirjeldab jutustaja oma kiindumust lennusimulaatoritesse, põimides simulaatoris nähtut reaalsete mälestuste ja igatsustega. Tema simulaator on juba väga tasemel, seal on aknal sumisev kärbes, raadiosides vahelduvad hääled ja võimalus, et süda läheb õhus trikke tehes pahaks – selle kõige vastu pole jutustajal vähimatki, vastupidi. Küll aga on see kõik päriselust palju töökindlam ja usaldusväärsem: „päris asjad lagunesid, nagu heaks arvasid, külmutuskapid-pesumasinad-fotoaparaadid, kõik, millel oli mingi nupp, läks kindlasti hingusele“ (lk 175).

Igapäevaste asjade ebausaldusväärsust esindab loost loosse korduv poeskäik. Miks ma ei võiks olla kindel kapis ootavale viinapudelile ja kord juba ostetud nõudepesuvahendile? Ikka ja jälle tuleb end püsti ajada: „Pikk maa oli minna, jalgratas katki ja teisega oli lapsevanem tööle vändanud, noormees pidi ennast mõned hetked koguma ja väravat vaatama. Vahel tuli sellest koguni pisar silma, eriti siis, kui ta oli sunnitud enne kaupluse sulgemist, talvel ja tuisus ja just ärganuna, tormama“ (lk 159-160). Pealegi võib teel poodi kohtuda inimestega, kellega parema meelega kohtuda ei tahaks, olgu see kerjuseplika („Tööpäeva lõpp“), veidrikust luuletaja („Jäätisekohviku ees“) või õemees, kes raha ei laena („Tulemüür“). Ebameeldivused, millega polnud võimalik ette arvestada.

Mait Vaik pälvis 14. märtsil jutukoguga „Simulatsioon“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.

Kris Moor

Lugusid ühendab soov ära saada, reaalsusest põgeneda, kui vaadelda reaalsust just läbi argisuse ja ebakorrapärasuse prisma. Lennusimulatsioon pakub võimaluse lennata tervisetõendit ja sertifikaate uuendamata, kartmata, et pilvise ilma tõttu allpool avanevat maastikku ei näegi, kohustuseta teisest maailma otsast taas tüütut koduteed ette võtta. Ka selle viimasega on Vaigu tegelastel pärismaailmas raske leppida: alati tuleb koju tagasi minna ja see teekond pole enam pooltki nii huvitav kui ärasõit. „Jumal, palusin ohates, viska mind siit neetud linnast ja hullumajast otseteed mu sassis tuppa. Ilma et ma peaksin kedagi nägema, kellegagi hüvasti jätma [—], bussis loksuma, vaatama aknast möödalibisevat vihmamärga halli ja kidurat loodust“ (lk 49). Tavaliselt jumal ei viska. Veelgi enam, ta ei anna endast üldse erilist elumärki, isegi kui palud esimest korda elus ja seetõttu väga härdalt.

Palve toob Ebamärase Soovi teise, muidugi vastupidise pooluse juurde, millele esimene on õigupoolest omamoodi sümptomiks. Simulatsioonis on eraldusjoon kogeja ja ümbritseva vahel palju tugevam kui päriselus, sest kui kogu asja korraks kõrvalt vaadata, istutakse ikka selles samas simulaatoris ja mida mängus ka ei tehtaks, ei muudeta midagi ega pälvita mängu looja isiklikku tähelepanu. Vaigu tegelased igatsevad seda kontakti üle kõige – et elu oleks vähem nagu simulatsioon, et lõppeks see igavene võõritus.

Seda võõritust leevendavad, teadagi, tubakas ja alkohol. Kui autosõit hakkab üleliia simulatsioonina näima, läidetakse sigaret ja protesteeritakse sellega omal vaiksel moel kontrollimatu kulgemise vastu. Kui kodus käib kõik jälle liialt üle pea, võib võtta viskiklaasi ja end sellega maailma keskpunkti kujutleda. Kuid suuremad jooma-aastad on paljudel tegelastel juba möödas, see on järele proovitud ja perspektiivituks tunnistatud. Mida veel teha saab? Motorolleri võib hankida, ja tunda seda juhtides oma subjektsust ja vastu vihisevat tuult („Motoroller“), töölt võib ära tulla („See raske, raske aasta“) või keelatud muusikat kuulata („Jäätisekohviku ees“).

Soovis juhtimine enda kätte võtta ei ole aga ambitsiooni ise jumalaks hakata. Teiste inimeste ja asjade eest vastutamist on igapäevaeluski liiga palju, tahaks vaid endaga ise toime tulla ja loomulikuna maailmasse sulanduda: „Elust endast ei saa sõltuda, kõik, mis on loomulik, ei talu sõltuvust, sõltuvus on loomuse vastand, sõltuvuse missioon on ebaloomulik, nihestatud, lõhutud, sõltumata sõltuvuse vormidest“ (lk 149). Eksistents nii, nagu tegelased seda tunnevad, seisneb aga just nimelt selles sõltuvuses. Sõltuvuses ka sellest jumalast, kelle otsused alati ei meeldi, aga kelle asemel ise olla ei tahaks, ning kellele oma rahulolematuse näitamine on sama väikese kaaluga kui lennusimulatsiooni looja sõimamine internetifoorumis.

Kus on aga selle kõige juures väljakuulutatud elujaatus? Esiteks selles loomuliku sõltumatuse lootuses, mida pole minetatud. Kui välja paistaks vaid põgenemissoov, poleks enam midagi teha, aga Vaigu tegelane pole veel otsustanud, kas põgenemine on tõesti ainus tee: „Lõplik küsimus saab olla ainult ja ainult selles, kas olemine ise kaalub üles kaasneva viletsuse ja küsimus olla või mitte olla tuleb alles pärast seda“ (lk 151). Küsimus püsib – nii et võib-olla tõesti kaalubki? Võib-olla piisabki olemisest enesest?

Ja teine, järgmise tasandi lootuskiir seisneb muidugi kirjanduses. 14 lugu „Simulatsioonis“ annavad võimaluse seda küsimust 14 nurga alt läbi mängida, püsides ise ohutus kauguses. Üheski põgusalt kohatud tegelases pole võimalik ennast täielikult ära tunda, nii et fookuse saab suunata probleemile enesele, mis avab igas järgmises loos järgmise tahu. Vaik on ise oma tegelaste jumal ja mängulooja, lugeja jällegi tema sõber, ja nii me nüüd koos vaatamegi, mida me sellest simulatsioonist oma maailma kohta teada saime. Saime nii mõndagi, ilma diivanilt tõusmata.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht