Elas kord robot …

Stanisław Lemi võimas kosmiline müsteerium annab aimu mikro- ja makrokosmose kokkukuulumisest, mateeria ja energia kasutusvõimalustest, mõtlevate masinate loomevõimest ja kosmiliste jõudude võitlusest.

ANDRUS ORG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Robotite muinasjutud“ avaldati esimest korda poola keeles 1964. aastal, s.o kümnendil, mis oli tiine fetišlikust teaduse- ja tehnikalembusest, küberneetiliste ideede lennukusest, kosmosevallutamise hurraaoptimistlikest projektidest.

Teadlane, nagu selgitas toona Vladimir Beekman lastele adresseeritud teadusmuinasjutus „Aatomik“ (1959), oli „väga tark ja kuulus mees“, looja ja valitseja, kes avastas looduse saladusi ja leiutas uusi masinaid. Unistus targast masinast ei piirdunud üksnes mehaaniliste robotitega, nagu neid on kirjeldanud Madis Raju lastejutus „Hüpe tulevikku“ (1958), kus kodust olmet ilmestavad tronka­nimelised elektronaparaadid, kes täidavad käske ja teevad majapidamistöid. Robotikujutelm oli üha tuntavamalt kantud lootusest luua inimesesarnane küberorganism, keda Boris Kabur peagi tutvustas oma koolinäidendites „Rops“ ja „Rops aitab kõiki“ (need lavastati Tallinna Draamateatris vastavalt 1964. ja 1965. aastal). Teadusliku sisu ja muinasjutuliku vormi ühendamiseks tolle ajajärgu lastekirjanduses piisas vaid maagilisest salasõnast „liirum-laarum-lumps“, uut moraali esindavat küborgi kuju sai omakorda juhtida parooli „ma-tean-sust-rohkem“ abil.1 Paradigmanihke, kus moodsa muinasjutu sisuks kujunes teadus, täpsemalt küberneetika ja tehnoloogia, tabasid 1960ndate hakul ära ka mitmed eesti kirjanikud (peale eelnimetatute veel Rein Sepp ja Artur Alliksaar), mitte ainult Euroopa ulmekirjanduse suurkuju Stanisław Lem.

Stanisław Lemi „Robotite muinasjuttude“ eestikeelse väljaande värviküllased illustratsioonid on sündinud kaheksa poola ja kaheksa eesti kunstniku loometööna. Urmas Viigi illustratsioon jutule „Kaks koletist“.

Autori loal

Lemi robotijutte võib pidada teadusulme ja muinasjutu unikaalseks hübriidžanriks. Muinasjutuseadusi järgiv traditsiooniline vorm on siin ühendatud pööraste teadusfantaasiatega, mis pakuvad kujutluspilte piiritutest universumiavarustest ja tundmatutest tehnoloogiaimedest. Allegoorilise narratiivi ja tehnoloogilise fassaadi taga on peidus sootuks sügavam filosoofia, mis hõlmab arutlusi tehnika arengu ja intellekti loomuse üle. Muinasjutte, mis oma laadilt on suuresti mõistulood (fables), läbib absurdihuumor, kus rafineeritud kirjelduste kõrval ei põlata ka grotesksemat kujutamisviisi. Sotsiaalse teadusulme (social science fiction) autorina kujundab Lem humanistliku horisondi, viidates oma allegooriate kaudu inimühiskonna kitsaskohtadele ja inimsuhete ebakõladele. Küllap just seepärast näeb Peter Case Lemis ratsionalisti nahka pugenud pessimisti.2

Kõigi lugude sündmustik rullub lahti kosmoses (universumis), millel on „määratud mõõtmed ja piiritu jõud“ ja mis on „täis hindamatuid veidrusi“ (lk 184-185). Kosmos, mille üle autor nii mõneski jutus muigab, on naljakas, totter, isegi naeruväärne, kuna kompab ebatõenäolisuse piire, mistõttu sellele ei ole kuskil miskit võrdset. Lemi kosmosejuttudele on omased hüperboolsed mõõtkavad ja käsitamatud transformatsioonid, kujutatud mateeria on täis tunnetamatuid omadusi, millesse astronoomiakaugem lugeja võib takerduda. Selles „tumedas tähelaotuses“ päästab muinasjutuvestja valla omamoodi revüüetenduse, kus kirevate kostüümidega kosmilist tantsu on vurrkannidena keerutamas galaktikad, planeedid ja tähed. Selle määratu suure kosmilise tühjuse on Lem täitnud fantaasiaküllaste legendide ja müütidega, sidudes need reaalteaduslike hüpoteeside ja aksioomidega. Sealjuures on ta teadlik nii teaduse seletamisjanust kui ka kunsti tunnetusvõimest: „Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst“ (loe: müüt, lk 186).

Lemi muinasjuttudes valitseb selge dialektiline suhe, kus üksteist on pidevalt tasakaalustamas väike (mikros) ja suur (makros), valgus (solar) ja pimedus (lunar), kord ja kaos, looming ja häving. Peamine vastasseis näib siiski koonduvat võimu ja vaimu duaalsusse. Võim, selleks et oma positsiooni tugevdada, on huvitatud aardehunnikute ahnitsemisest, salaliitude ja nuhksüsteemide sisseseadmisest. Vaimu pärusmaaks on tarkus, loovus ja meisterlikkus, omadused, mis võimaldavad tundma õppida mateeria saladusi, energiat kontrolli all hoida ja vallata tehnikat. Vaim kui tasakaalustav alge astub üldjuhul vastu soovimatutele jõududele ja kurjadele kavatsustele. Nii suudab mõttevalgust külvav tähesüütaja Kosmogoonik üle kavaldada kuuesajakäelise despootvalitseja, kes hävineb „kõrvulukustava valgusena“ (vt „Uraanist kõrvad“, lk 30). Võimu ja vaimu vastasseisus panustatakse saatuse muutlikkusele ja õnne vahelduslikkusele.

Lemi kujutletud universumiavarusi asustavad tehisintellektiga rikastatud küberneetilised robotolevused, kes täidavad tähehõimude (nt tagurpidiste, hulklaste või kahvanahkade) kõrgtehnoloogilises tehisühiskonnas igat masti sotsiaalseid rolle, kehastudes kas kuningateks, printsessideks, rüütliteks, nõunikeks, käsitöölisteks, teadlasteks või leiutajateks, isegi robotkoerteks, keda tüütavad robotkirbud. Kuigi üldjoontes võib neis küborgites näha inimese identiteedi sünteetilist imitatsiooni, meenutavad nii mõnedki neist mänguasja- ja ulmefilmisarjast tuntud transformereid, gigantseid universumisõdalasi või müütilisi tehistitaane, kelle ilmumine mõnele planeedile tõotab fataalset hukku (vt „Valge surm“). Kuigi Isaac Asimovi robootika kolm põhiseadust Lemi juttudele ei kohaldu, kaldub autor robotite eksistentsi sellegipoolest vaatlema moraalses mõõtkavas, viidates nende kaudu hea ja kurja relatiivsusele, sotsiaalsete hierarhiate ja bürokraatlike reeglite ahistavusele, tehnoloogiliste eksperimentide ohtlikkusele, vabaduse kui ideaali haprusele ja kaduvusele.3 Mõtlevate masinate empaatiavõimetu käitumisloogika kätkeb lemilikus prismas ilmselgeid ohte, aga ka naeruväärsusi.

Katrin Ehrlichi vinjett jutule „Uraanist kõrvad“.

Autori loal

Vaimuloomingu kesksed figuurid neis lugudes on nn konstruktorid, loojad-leiutajad, kelle hulka kuuluvad näiteks Suur Kroonikübernaator, Suur Peadünaamik ja Suur Abstraktor (vt „Kaks koletist“). Nagu Mikromiil, üks peenema mõttetegevusega leiutaja, eneseirooniliselt tõdeb, on konstruktorite vaba vaim piiratud vaid nende enda mõtlemisvõimega: „Ma võin ehitada kõike, mis mulle pähe tuleb, [—] aga kõik ei tule ju pähe“ (lk 96). Robotite konstruktorid on ühtaegu nii insenerid kui ka võlurid, vahel ka jumala mõõtu kangelased, kes lahendavad osavalt ja meisterlikult keerulisi ülesandeid. Nendegi osaks on sageli võitlus, mida kannustab kas hirm, kadedus, raev, paranoilisus ja kättemaksuiha või hoopis mõni voorus, nagu tõejanu, õiglus- ja missioonitunne. Stabiilset ja rahulikku kulgemist, korra ja heaolu ideaali on neis iidkaugetes universumisoppides ühel prognoosimatul ajahetkel kõigutamas kaos ja häving. Nii nagu varaste antiikajaloolaste tekstid sisaldasid peamiselt hõimude ja nendevaheliste sõdade kirjeldusi,4 kubisevad ka Lemi muinasjutud kosmoloogilistest konfliktidest, kaose- ja hävingupiltidest.

Lõpptulemusena visandavad need muinasjutud võimsa kosmilise müsteeriumi, mis annab aimu mikro- ja makrokosmose lahutamatust kokkukuulumisest, mateeria ja energia lõpmatutest kasutusvõimalustest, mõtlevate masinate piiramatust loomevõimest, kosmiliste jõudude lakkamatust võitlusest. Need muinasjutud ei paku vastust küsimusele, mil moel siire ajalooliselt kosmoloogilise suunas aset leidis, mil moel sündis tehisintellekt kui jumalus ja kuidas ta universumi hõivas. Iga lugu on justkui universumi fragment kõikehõlmavast kosmilisest vaatemängust, kuhu on kaasatud kosmoloogilised aktandid ja fenomenid, mille kujutlemiseks ei piisa tavapärasest ajalooteadvusest (ajalugu on kaotanud neis lugudes tähenduse) või üldistest astronoomiateadmistest (universum on teadusest ulmelisem). Peale selle on ka küllaldast keeletunnetust, et nautida reaalteadusliku sisuga poeetilisi nime- ja terminituletisi, mida tõlkija Hendrik Lindepuu on keelevaistlikult leiutanud. Kujutluspiltide loomisele aitavad omakorda kaasa eestikeelse väljaande värviküllased illustratsioonid, mis on sündinud kaheksa poola ja kaheksa eesti kunstniku unikaalse kultuurikoostööna.

Kui Lemi robotid juhtumisi veel sündinud ei ole, siis muinasjutud nendest on juba kirja pandud. Ja teps mitte lastele.

1 Andrus Org, Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Doktoritöö. Tartu Ülikool, 2017, lk 157.

2 Peter Case, Organizational Studies in Space. Stanisław Lem and the Writing of Social Science Fiction. – Organization 1999, kd 6(4), lk 652.

3 Katarzyna Mazur-Lejman, The Robots’ Ethics in Stanisław Lem’s Fables for Robots. – Tekstualiam 2019, kd 3(50), lk 41.

4 Vladimir Toporov, On the Cosmological Orgins of Early Historical Descriptions. – Russian Poetics in Translations 1976, nr 3, lk 58.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht