Elu täis armastust

Heljo Mänd on pälvinud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalilt elutööpreemia.

KRISTA KUMBERG

Heljo Mänd täheldas tunamullu inter­vjuus Õhtulehele, et tänapäeva lapsed vajavad rohkem armastust, kui nad saavad. Armastus – see tähendab lapsele pühendatud aega. Emad-isad küll armastavad oma lapsi, aga annavad neile vaid hädapärase osa oma ajast. On kiire, on palju tööd, tahaks ka ise puhata; laps on koolis, ringides, trennis, arvutis … nii jääb ühiseks tegevuseks mahti liialt vähe. Mänd ise sai olla lastega kodus, lapsed olid talle esikohal, loominguks tuli aega varastada. Selle „varastatud“ aja jooksul on ta jõudnud aga uskumatult palju.

Aja peos on mõõdulint,

mõõdab elu samme.

Mõõdab pikkust, mõõdab raskust,

mõõdab kilogramme.

Nõnda algavad Heljo Männi kirjanduslikud mälestused raamatus „Kurereha“ (2013). Aeg on mõõtnud Männile erakordse hulga viljaka töö aastaid ja leidnud need kaalukad olevat. Homme oma 91. sünnipäeva tähistava kirjaniku loominguline tegevus pälvis elutööpreemia.

Heljo Mänd on üks neid väheseid kirjanikke, kelle loomingust leiab oma osa igas vanuses lugeja, kirjanik valdab kõiki žanreid. Ta on kirjutanud mudilastele, keskastme õpilastele, murdeealistele ja täiskasvanuile. Ta on kirjutanud luuletusi, proosat ja näidendeid. On tõlkinud norra ja saksa lasteluulet, R. L. Stevensoni luuletusi ja arvukalt vene poeesiat. Silmatorkavalt paljud Männi luuletused on külge saanud viisi („Jorupill jonn“, „Karumõmmi unelaul“), „Toomas Linnupoja“ põhjal tegi Boris Kõrver lastemuusikali, Männi loodud tegelased on televisiooni läinud, näiteks Mõmmi „Karu-aabitsast“, või televariandist tee raamatusse leidnud nagu „Nõiakivi“ puhul, Mänd on ise oma kirjutatut plaadile lugenud („Jänese-Juta pühadepabin“) ja see lühike loetelu ei hõlma kaugeltki kõike.

Sestap pole ka ime, kui Heljo Männi nime kuuldes läheb meist enamiku nägu naerule ja me noogutame teadvalt. Kummatigi on just lastekirjandus see, mis praeguses ülimitmekesises (kirjandus)maailmas põlvkondi ühendab. Vabalt võib juhtuda, et ka kolm üheealist usinat lugejat ei leiagi seda üht ja ainsat teost, millega kõik tuttavad oleksid, aga kõik nad on lugenud Männi lasteluuletusi ja -jutte ning Mõmmit teavad kohe kindlasti.

Heljo Mänd tuli kirjandusse 1950ndate lõpus, mil hakkas esile kerkima uus põlvkond lastekirjanikke. Nende lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega, noorusele olid jätnud jälje võimuvahetused ja sõda. Ja nüüd, sula-aja optimismist õhevil, asusid nad end väljendama. Heljo Männi esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1946. aastal, lastele hakkas ta kirjutama aastal 1954. Mine tea, kas Männist oleks saanud kirjanikku, kui poleks olnud armastust? Abikaasa õhutas teda oma loominguga sahtlist välja tulema. Mine tea, ehk oleks Männi panus lastekirjandusse väiksem, kui ta osanuks kolhoosnike töövõitudest ja kaevurite plaaniületamistest kirjutada? Oleks kohe alguses suurtele kirjutamise rajale pööranud? Aga nagu kirjanik ise ütleb, on luhtaminekud tema elus osutunud mingil hetkel hoopis kordaminekuteks.

Mida kätkevad endas Männi lastevärsid, et need meile nii omased ja armsad on? Need on muutunud justkui rahvalauluks – kõik teavad, aga mitte kõik ei oska kohe autorit nimetada. Põlvepikukestele ajendas Mändi luuletama oma „oakene“, kes emal tuba mööda ringi veeres ja kellesugustele paslikke luuletusi toonastel aegadel trükisõnas vähe leida oli. Lapsele loetu sai raamatuks. Esimese luulekogu „Oakene“ (1957) ilmumise ajal oli autor ise 31aastane. Värsivihik võeti hästi vastu, kiideti autori sooja ja kodust suhtumist väikese lapse argipäevatalitustesse. Tõepoolest, selles kogus (ja järgnevates) puudub külla tulnud tädi nõudlik ülalt-alla-küsimus: kelleks sa saada tahad, kui suureks kasvad? Kas sa ema aitad? Millal sa kooli lähed? Raamat lubab lapsel olla laps, mängida ja vallatust teha. Luulekogu „Pidu vihma ajal“ (1958) nimiluuletusega istuks autor justkui ka ise laste juurde nukunurka, et algatada pikk vahva ühine mäng (oma esimesed värsid kirjutaski ta väikese tüdrukuna just nukule). Või siis maalib autor elavaid ning humoorikaid kujutluspilte, näiteks kasside suvitamist ära kasutava hiirepere rüüsteretkest sahvrisse. Proosapalades varjab emalikku suunavat ja õpetavat kätt soe huumor ja mõistukõne.

Elutööpreemia kõrval võiks Männile anda ka aastate õpetaja tiitli. Ah et kuidas nii, ta pole ju päevagi koolis töötanud? Aga tema värsid ja jutud on küll nii koolis kui ka lasteaias töötanud. Raske oleks leida algklasside emakeeleõpikute hulgast ühte, kus mõnd Männi kirjanduspala sees poleks, või kus ei soovitataks mõnd tema raamatut tervikuna läbi lugeda. Männi luuletused sobivad väärtushoiakuid kasvatama, nende abil saab õpetaja kerge vaevaga lastele luule mõistet selgitada, rääkida tabavatest võrdlustest ja kujundikeelest, riimist ja rütmist. Kirjanik on kogu aeg pidanud oluliseks sõna ilu ja kõla. Seda mitte ainult luules – ka mitmed Männi proosaraamatud paistavad silma erilise sõnaseadmise-sõnakasutuse poolest.

Männi „Karu-aabits“ (1971) läks aga lausa kooli tööle. Mänd kirjutas selle tekste piltlikult öeldes tütre hälli ääres. Mõmmi ise oli samuti pisike karutüdruk (poiss sai temast alles telesarjas). Aabitsa metoodika loojad Helle Raigna ja Meeta Terri esitasid oma soovid, millist tähte või täheühendit on vaja, ja nii need sõnapaarid ja loojupid sündisid. Praegustes aabitsates on tavaline, et kirjatarkuse õppimine toimub käsikäes läbivate tegelastega – Lotte, Jaagup, Aadam ja Anna. Mõmmi oli selle võttestiku pioneeriks. „Karu-aabitsa“ järgi õppisid need lapsed, kes eksperimendi korras kuueaastasena kooli läksid. Nüüd õpivad selle järgi tähti ja lugemist koolieelikud. Raamatust on ilmunud kümmekond kordustrükki.

Mänd on ise öelnud, et ta ei soovi jääda meelde kui pelgalt Mõmmi-emme. Ei saa siiski patuks pidada, et „Karu-aabitsa“ ja telesarja värvikas, naljakas ja sõbralik seltskond on kujundanud mitu põlvkonda. Selle aastatuhande alguskümnendil ilmus igaks jõuluks ühe Karulaane tegelase jõulukalender, kus šokolaadi asemel pakuti lastele igaks päevaks juttu või luuletust. Mis väärt mõte! Üha uutes raamatutes mängis Mõmmi kord tähemängu ja õppis matemaatikat, siis valmistuti laulupeoks, tehti nalja-aabitsat. Mõmmi-beebi aga kirjutas koguni memuaare ja tal oli oma unelauluraamat.

Kord tegi Eesti Ekspress (vihjates muigamisi eesti mõjukate inimeste nimekirjale Eesti Päevalehes) väljamõeldud tegelastest mõjukamate nimekirja. Mõmmil oli seal auväärne koht. Kui eesti lapsed (ikka veel) paistavad maailma laste seas silma oma lugemisoskuse ja -tahte poolest, kas siis siin pole oma roll ka Männil ja Mõmmil?

„Mul on siiamaani kahju, et olen lapsepõlvest välja kasvanud. Ainuke viis lapsepõlve tagasi pääseda on olla aeg-ajalt lastekirjanik.“ See oli Heljo Männi vastus küsimusele, miks ta lastele kirjutab. Pärast esimese täiskasvanutele kirjutatud romaani „Umbjärv“ ilmumist 1985. aastal vastas kirjanik pärimise peale, et kuhu edasi, järgmist: „Arvatavasti lastekirjandusse tagasi, täiskasvanute maailmast läbi nooruse jälle laste juurde. Kuid loodetavasti kaalukamalt.“

Tänapäeval me tunneme mõnevõrra teistsugust Mändi. Ei, lastekirjandusele pole ta selga pööranud. Kuid tõepoolest kirjutab Heljo Mänd nüüd rohkem täiskasvanutele. Kirjutab oma esivanematest („Elu roheline hääl“, 2007) ja lastest („Männid ja käbid“, 2014). Hindab oma loomingu hulgast enim PP-sarja („Paberipulm“, „Pastori­proua“, „Pihlakapimedus“, „Pipraparadiis“, 1998–2005), on paberile pannud kolm kirjanduslike mälestuste raamatut („Nõgesed ja nartsissid“, 2011; „Kassikäpp“, 2012; „Kurereha“, 2013). Need on sirgelt ja salgamatult oma isikust lähtuvad meenutused inimestest, käidud teedest, pikitud luuletuste ja mõtisklevate kõrvalepõigetega. Ka on Mänd avaldanud nüüd rea luuleraamatuid täiskasvanud lugejale. Kirjanik on muutunud enese suhtes nõudlikuks, tunnistab seda isegi. Mänd kaalub ja voolib sõnu. Need peavad kõlama hästi ja eriliselt. Mõndagi ütleb ta mõistu ja kujundikeeles. Ja veel: „Ma pean kirjutama käsitsi, et tunda seda. See tuleb nagu südamest. Käsi on südamega ühendatud,“ ütleb ta 2015. aastal usutluses ajakirjanikule, kes uuris, kuidas kirjanik loob oma sõnade- ja lugudemaailma.

„Rõõm on me juures alati, kui me lubame tal olla. Kirjutama peab ikka ainult rõõmuga ja selle sisemise tundega,“ tõdes kirjanik kuus aastat tagasi, kui pidas oma 85. sünnipäeva. Kui armastus on kingitav aeg, siis on Looja Heljo Mändi väga armastanud ja andnud talle aega, et hoolitseda pere eest, luua, kasvada, küpseda, jõuda kõige olulisemani, mille järgi kirjanik soovib, et teda mäletataks – see on headus ja armastus.