Elujanus dekadent ja alghilineja Fernando Pessoa

„Rahutuse raamat“ ei saanud kunagi valmis ja suubus ajatusse: kirjeldatu mõjub endiselt justkui siin ja praegu.

SIREL HEINLOO

Alghilinejate hõim hakkab samuti juba saabuma.¹

Fernando Pessoa (1888–1935) „Rahutuse raamat“ on tulvil paradokse. Paradokside küllus võib olla väsitav, kuid ei pruugi. Pessoa puhul pakuvad need lugejale võimaluse oma uinunud olekust pidevalt üles ärgata. Üheks intrigeerivamaks asjaoluks „Rahutuse raamatu“ puhul on selle lõpetamatus ning tõik, et teos ilmus ligi viiskümmend aastat pärast autori surma ja sai tõlgete kaudu tuntuks veel aastaid hiljem. Lugejad ning eelkõige kirjastajad, toimetajad ja tõlkijad on saanud selle loomises osaleda rohkem kui tavaliselt – pole olemas üht ja ainust „Rahutuse raamatu“ versiooni.

Huvitav on seegi, et teos mõjub nii „isiklikult“, kuigi minajutustaja ei ole Pessoa ise, vaid üks tema (semi)heteronüüme Bernardo Soares. Tegemist on ometi ühe Pessoale lähedasima kirjutaja-minaga, nii et mõnikord on „Rahutuse raamatut“ nimetatud koguni faktideta autobiograafiaks.² Olgugi vormilt tegu proosaga, ilmutab Bernardo Soares end „Rahutuse raamatus“ natuurilt siiski tõelise luuletajana.

Suurem osa teosest on kirja pandud Pessoa elu viimastel aastatel, kuid hulganisti leidub ka lõike, mis pärinevad juba tema loometee algusest – kokku niisiis kahest kümnendist, 1914. aastast kuni 1930. aastate alguseni. Varasematele on iseloomulik dekadentlik toon ning ka sajandi alguse modernismi -ismid on mänglevalt esindatud, näiteks eriti impressionism, aga ka autori enda loodud sensatsionism (lk 154). Kõigi nende puhul on tunda tugevat minakuju, kes oma tundmustes peenelt järge peab.

„Armastan mõningaid lüürilisi luuletajaid selle pärast, et nad pole ei eepilised ega dramaatilised, et neil on jätkunud õiget vaistu mitte püüda väljendada enamat kui vaid hetkelist emotsiooni või unelmat“ (lk 140). Küllap on üks põhjus, miks teos mõjub intiimse ja isiklikuna, meeleliste tajude ja sisemiste tundeaistingute kirjelduste suur osakaal. Kaldun uskuma, et teoses avalduv psühholoogia võib tõepoolest olla Pessoa enda omaga kooskõlas, kuid et ütlemata jääb üsna palju ja lüngad täidame ise oma ettekujutusega, ei anna see meile tegelikult pilti Pessoast endast, seda enam et biograafia on faktideta. Küll aga võimaldab lüürilise mina pihtimuslik jutustamislaad tõsta tema kogemuse ajas ja ruumis sajandeid edasi ning kõik mõjub endiselt justkui siin ja praegu. Lühikesed esseistlikud mõtisklused Pessoa põlvkonna kohta vaid teravdavad seda taju.

Pessoa pühendab palju energiat oma tegevusetuse programmi visandamiseks. Tema tegelane võõrandub elust ja pühendub kirjutamisele, jätkates samal ajal harjumuspärast arveametnikutööd. Suurim täius elab siiski kujutlustes ja unistustes. Seejuures veedab minajutustaja hulga aega uneledes ning on tihti väsinud ja loid. Tekstile tuleb ilmselt kasuks, et alkoholi ja tubakat on ses üsna vähe mainitud. Pidevat loidust talub lugeja nii hästi tänu Pessoa kirjutamisnaudingule, mis lausete rütmist selgelt läbi kumab, ning ka tema irooniale: „.. usun end olevat esimese, kes püüab sõnadesse panna seda kurjakuulutavalt jaburat tunnet, mille vastu pole mingit rohtu. / Ja ma ravin seda kirjutades. Jah, pole olemas nii sügavat meeleheidet – eeldusel, et see pole üleni puhas tunne, vaid selles osaleb ka mõistus –, mida ei saaks leevendada iroonilise sõnaga“ (lk 149).

Mis viga meelt heita ja elust võõrduda, kui halvasti kirjutatud lehekülg võib äratada samasugust jälestust „nagu päris isik“? „Jah, sest õigekiri on ka inimene. Sõna on terviklik nähtus, mida näha ja kuulda“ (lk 120). Bernardo Soarese puhul toob täiuseihalus kaasa olukorra, kus jutustaja oma teksti üle rahulolematust tundes seda ometi hurmavalt siunab: „Mu süda, millest lõimisin elavas proosas suuri sündmusi, näib mulle täna, mil ma kaugeid kirjutatud lehekülgi uue hingega üle loen, pumbakaevuna kusagil provintsihoovis, mis on paigaldatud vaistlikult ja mida käsitsetakse otstarbekalt. Olen vaikse ilmaga karile jooksnud merel, kus jalad ulatuvad põhja“ (lk 89).

Väga sarnane vastuolusid täis elutunnetus ning väsimus ja loidus iseloomustavad ka Pessoa teise heteronüümi, Álvaro de Campose teost „Tubakapood“ (Tõnu Õnnepalu tõlkes).³ Campose mõtted on luulevormis selgemini välja puhastatud ja tekstidele justkui lihtsam ligi pääseda, poeetikakude põhineb ennekõike lihtsatel fraasikordustel ning teos on seepärast kiiremini läbitav. Seevastu „Rahutuse raamatut“ ei saa lugeda ahmides: retsept võiks nõuda lugemiseks minimaalselt kaht kuud, ideaalis vähemalt poolt aastat. Renate Keerdi kirjutatud tagakaanetekst, üks meisterlikumaid omas žanris, annab õigesti aimu, et „Rahutuse raamat“ on „aeglaseks mekkimiseks, kohaloluharjutuste kõrgpilotaaž“. Et lugeda seda minimaalse „nõutud ajaga“, otsustasin kasutada vastandite meetodit, s.t lugesin samal ajal ka mitut teist raamatut.

Esimeseks vastumürgiks kujunes Valdur Mikita „Mõtterändur“ oma ülistusega lihtsale looduslähedasele maainimesele. Mikita mõjub tasakaalustavalt hetkedel, mil Pessoa jutustaja vaatab kaaslinlase peale üleoleva teadlikkusega, justkui poleks tal mingit kõrgemat teadvust. Niisugune kirjeldus annab vaid tunnistust „Rahutu raamatu“ algse minategelase Vicente Guedese vaimuaristokraatiast.⁴ Ajapikku asendas Pessoa aga Guedese Soaresega ning kui jutustaja psühholoogia oli täiustunud, hakkas sinna üha rohkem ilmuma ka tavaline inimene – õmblejanna, jooksupoiss, habemeajaja, abiarveametnik – kuni selleni välja, et ta eelkõige enda kaudu seda lihtsat inimest sügavuti uurib ja hingestabki. Veel enam: „Oma unelmais olen jooksupoisi ja õmblejannaga samaväärne. Ainus, mis mind neist eristab, on see, et mina suudan kirjutada. Jah, see tegu, minu tegelikkus, teeb mu nendest erinevaks“ (lk 157). Vaatepunktide vaheldumine ongi „õige Pessoa“ – poeet ja inimene, kes on igal viivul uus ja vahel jälle seesama.

Kontrastid ja vastandid on Pessoa puhul üks iseloomulikumalt välja arendatud poeetilisi võtteid. Mu lemmiknäide: „„Tunded on nii tüütud.“ Need suvalise külalise paariminutilise vestluse käigus lausutud sõnad on alatiseks jäänud mu mälupõrandale särama. Lause pööbellik laad annab sellele tõelise maitse“ (lk 172). Kujutluspilt, kuidas see lause jääb alatiseks jutustaja „mälupõrandale särama“, on tänu sõnastuse teravatele ja vaimukatele kontrastidele nii ere, et nüüd on minugi füsioloogias seesugune koht.

Tulles tagasi mu enese loodud vastanduste juurde, siis Mikita mõtterännakutel on Pessoa proosaga ka ühist. Ka Mikitas on sensatsionisti, näiteks mitmiktaju kirjelduste puhul. Teadvuse ja loovuse avastamine ning eredate kujutluspiltide loomine on üks Mikita meelistegevusigi.

Kuigi Mikita tekst on loomult esseistlikum ja avastab kollektiivset, kätkeb ka see küllaga introvertide üksindust ja kirjutamisnaudingust tulenevaid mõttekeerdusid ja -spiraale. Seetõttu pidin peagi Pessoa raamatu lugemise jätkamiseks leidma kangema vastumürgi. Võtsin appi naised, need kirjutamisega samal ajal maja ehitavad, aeda rajavad ja lapsi kasvatavad naised. Eeva Pargi „Ringmäng ehk Aedniku 12 kuud“ ning Andra Teede „Emadepäev“ läksid kui kerisele.

Mida tegi samal ajal Pessoa? Ta kirjutas: „Võiksin väga hästi seda tundi pühitseda banaanide ostmisega, sest mulle näib, et neis avaldub kogu päikseline päev otsekui teadmata päritolu prožektor. Aga ma tunnen piinlikkust rituaalide, sümbolite, tänavalt asjade ostmise pärast. [—] Parem juba kirjutada, kui julgeda elada, isegi kui elu ei seisne muus kui selles, et osta päikselisi banaane, kui päike paistab ja banaane parajasti müüakse … / Võib-olla hiljem … Jah, hiljem … Vahest mõni teine kord … Ei tea … “ (lk 106). Need Pessoa tekstidki on jõudnud meieni hiljem ja ei tea, ei tea me kõiki neid, tänu kellele.

Pessoa unistas kirjutamise kaudu tulevikku jõudmisest ja sinna ta lõpuks reisiski, ehkki eluajal ta reisimist ei harrastanud. Ta ei saanud ka oma teost valmis, kuid, nagu kirjutab Mikita: „.. inimese vaim on teinud temalt luba küsimata lepingu lõpmatusega. Seetõttu on ka poolikud või lõpetamata asjad eriliselt ilusad, sest need peegeldavad paremini maailma olemust.“⁵ Kirjutajana teadis Pessoa, kuidas suunata valgusvihk banaanidele nii, et püüda kinni see 1931. aasta suvepäev ja toimetada need Lissaboni banaanid koos päikesega 2023. aasta jahedasse jääpurusesse Tartusse, kus üks ema oma laste voodipesu vahetab.

1 Fernando Pessoa, Tubakapood. Álvaro de Campose viimased luuletused. Tlk Tõnu Õnnepalu. Postimees Kirjastus, 2022, lk 75. Tõlke varasem versioon pärineb aastast 2009 (Pilgrim).

2 Arvustavas raamatus tundub puuduvat tekstikatke, kust see määratlus pärineb, kuid see on ilmunud Tõnu Õnnepalu tõlkes ajakirjas Vikerkaar (1995, nr 11).

3 Fernando Pessoa, Tubakapood.

4 Vt Fernando Pessoa, The Book of Disquiet. Koost ja tlk Richard Zenith. Penguin Books, 2015.

5 Valdur Mikita, Mõtterändur. Taevalike eksirännakute taskuraamat. Välgi metsad, 2022, lk 54-55.