Emakeel ja võõrkeel

Jaan Kaplinski

Kui emakeeles öeldakse „naelkumm”, siis pole mingit põhjust seda olulist asja ümber ristida. Suurem osa eestlastest kasutab kõnes ja kirjas rohkem või vähem koolikeelele lähedast keelt.

Pruugime sõnu emakeel ja eesti keel peaaegu sünonüümidena. Mis on eriti kahtlane siis, kui jutt käib koolilaste kohta, kelle esimene lapsena õpitud keel ei olnud eesti keel. Nii võiks meie keelekorralduse traditsiooni arvestades muidugi teha ettepaneku asendada emakeel niisuguseks puhuks mõne teise sõnaga, näiteks esmakeelega. Sellist ettepanekut ma aga teha ei taha. Vastupidi, tahan kutsuda olema ettevaatlikum eesti keele muutmisel, olemasolevate sõnade asendamisel uutega, tundugu need loogiliselt korrektsemad või lühemad.

Emakeel (native language, родной язык, Muttersprache) on keel, mille inimene omandab varases lapseeas pelgalt matkimise ja harjutamisega, ilma mingi süstemaatilise õppimiseta, ilma mingite teadmisteta sellest, mis on keel, grammatika või sõnavara. Psühholooge ja keeleteadlasi on hämmastanud see, kui kergesti see emakeele omandamine sujub, eriti võrreldes nende raskustega, mis meid ootavad siis, kui hiljem õpime teisi keeli. On hästi teada, et võõrkeelte õppimine läheb kõige paremini lapseeas. Vähesed suudavad täiskasvanuna täiuslikult omandada võõrkeele, „keeletundest”, keele foneetiliste ja semantiliste nüansside tabamisest jääb ikka midagi puudu. Üldjuhul läheb laps kooli juba emakeele hää oskajana, ta valitseb täielikult morfoloogiat, tema hääldus on õige ja tema sõnavara küllalt suur, et kodus ja omasuguste seltsis edukalt suhelda. Ühesõnaga: ta valdab emakeelt täielikult.

Muidugi õpib laps koolis ja mujal – lugedes, televiisorit vaadates, Internetis siblides juurde uusi sõnu, fraase, võõrkeelte sõnu ja slängi. Ent see kõik sobib enamasti juba omandatud süsteemi, lisandub juba õpitule. Morfoloogia on suletud süsteem, sõnavara aga on avatud, uusi sõnu omandame elu lõpuni ja ka õpitud keel muutub mõnevõrra, võtame omaks mõned uued vormid, näiteks maks-vormid (õppimaks, lahendamaks…), mida kodus vaevalt kuulsime ja kasutasime.

Ideaalsel juhul ei lähe koolis õpitu vastuollu kodus õpituga, koolikeel emakeelega. Ent sageli see siiski nii on. Eriti siis kui kodune emakeel erineb oluliselt koolikeelest. Siis peab laps koolis omandama teise keele. Enamasti see õnnestub, kuid sageli jäävad inimese keelde rohkem või vähem selged jäljed tema päris emakeelest. Mõnigi kord tabame inimest kuulates tema kõnes võrupärasusi, näiteks hääldab ta sõna nõrku lõpuklusiile ja s-i tugevalt: kirjutap, peap, põrsass, varess. Mõnedki täiskasvanud saarlased ei tee vahet õ  ja ö vahel. See tähendab, et nad on jäänud oma emakeele mallide juurde, ei ole omandanud koolis õpetatava eesti keele omi.

Kooli ja keelekorraldajate suhtumine niisugustesse hälvetesse on viimaste aegadeni olnud väga negatiivne. Ka väikesed kõrvalekaldumised kehtestatud normist loetakse vigadeks ja neid üritatakse keelest välja rookida. Drastiline näide niisugusest võitlusest eesti keele puhtuse eest on omaaegne õpetajate nõudmine, et Võrumaa lapsed ka vahetundidel kõneleksid eesti keelt, mitte võru keelt, oma emakeelt, ja soov, et ka vanemad kodus ei kasutaks murdekeelt, mis mõjub laste keelele häirivalt. Selline suhtumine ei ole kadunud nüüdki. Mulle on räägitud juhtumist, kus ühe Lõuna-Tartumaa kooli õpetaja parandas lapse kirjandis pangi ämbriks. Kirjanikuna olen pidanud keeletoimetajatega vaidlema näiteks selle üle, kas tohib kirjutada kõik rahvas või peab selle asemel kasutama põhjaeestilist sõnapaari kogu rahvas. Keelekorraldajate, keeletoimetajate ning keeleõpetajate agarus on ulatanud selleni, et inimestele püüti selgeks teha, millal tohib öelda järgi, millal järele, millal pärast ja millal peale jms. Minuaegne „emakeele” õpetus tähendaski suuresti laste keele viimist võimalikult lähedale kehtestatud normile. Kuna tegu oli sageli keele süsteemis oluliste ja tavaliste vormidega, oli sisuliselt tegu laste võõrutamisega emakeelest. Koolis õpetatav eesti keel ei olnud päriselt nende emakeel, vaid sellele sarnane, ent siiski sellest erinev ametlik keel. Keel, mida me ei kasuta päris loomulikult, vaid mida kasutades sageli kõhkleme, teeme mõttepause, nagu võõrkeelt, täiskasvanuna omandatud keelt rääkides.

Niisuguse keele-ümberõppe tulemus on see, et valdav osa eestlastest kasutab kõnes ja kirjas rohkem või vähem koolikeelele lähedast keelt. Murdepärasused on saanud negatiivse tähenduse, nad osutavad inimese harimatusele, matslikkusele ja nii paljud häbenevad oma emakeelt, püüdes võõraga, linnainimesega rääkida ametlikku keelt, keelt, mis on fikseeritud õigekeelsuse sõnaraamatus. Ent see keel pole päris identne emakeelega. Ei saa öelda, et keegi ei kasuta emakeelt õigesti, et tuleb õppida emakeelt korrektselt rääkima-kirjutama. Emakeel on see keel, mida me räägime, ja ta on õige just sellisena. Emakeel pole ametlik keel.

Ametliku keele eripära on aga see, et teda muudetakse ja normeeritakse ümber küllalt kiiresti. Viiekümne aastaga, mida ise mäletan, on näiteks naelkummidest  saanud naastrehvid, ilmutajast ilmuti, kinnitajast kinnisti, teaduslikust fantastikast ulme, eluolust olme, buddhismist budism, vahelduvast pilvitusest vahelduv pilvisus. Kirjanikuna ning keeleinimesena olen neid muutusi jälginud ja tahes-tahtmata sageli ka arvestanud. Kuid väga paljud keskmiselt haritud inimesed ei ole kõigi selliste ametliku keele muutumistega kaasa suutnud minna ja niimoodi kasutavad nad rohkem või vähem vananenud keelt. Millel on omad mõjud inimeste sotsiaalsele staatusele, enesehinnangule ja enesetundele. Ning muidugi suhtumisele oma keelde. See suhtumine on võrreldes teiste rahvastega, kellega olen kokku puutunud, tunduvalt ebalevam. Eestlase suust pole haruldane kuulda vabandust, et ta võib-olla ei oska õieti rääkida-kirjutada või siis küsimust „Kuidas eesti keeles ikka õige on?”. Küsimus ei puuduta ortograafiat, vaid pigem morfoloogiat või sõnavara. Mõnikord taotlevad uuendused ja parandused keele süsteemi tõsist muutmist nagu viimastel aastakümnetel järjekindlalt juurutatavad ti-lõpulised sõnad, mis peavad asendama ja-lõpulisi sõnu nagu eelnimetatud ilmuti ja kinnisti. Selline sõnatuletus ja vahetegemine tegija ja instrumendi vahel on vähemalt minu põlvkonna emakeelele väga võõras. Võin öelda, et suur osa ti-tuletisi lausa riivab minu keeletunnet, eriti kui on tegemist mingi tavalise, igapäevase, lapsepõlvest omase sõna nagu näiteks lamp asemel ametlikus keeles domineeriva sõnaga (siin valgusti). Huvitav on, et ti-lõpulised sõnad ei sobi selgelt keele fonoloogilisse süsteemi ja tasahilju hakkavad inimesed kasutama lühemaid vorme nagu osut ja arvut, mida olen ise kuulnud.

Meie keelekorraldus kaldub väga vähe arvestama seda, kas „õigem”, „korrektsem” vorm on ka foneetiliselt sobilik, suupärane. Nii on omaaegsest Loodusuurijate Seltsist nüüd saanud Looduseuurijate Selts ja järelvalve asemel tuleb ametlikus keeles kasutada järelevalve, kuigi niimoodi peaaegu keegi ei räägi. Sellise ümbertegemise taga olevat loogikat võib aimata, kuid paraku ei ole see loogikagi järjekindel. Looduseuurijate kõrval on tänini edukalt olemas ka looduskaitsjad, loodusteadlased ja loodushoid. Loogika kõrval on aga olemas eesti keele fonoloogia, mis kõnerütmi huvides ignoreerib vahet nimetavalise ja omastavalise liitumise vahel ning paneb meid ütlema kindlustunne, võitluskunstid, looduskaitse, haigustekitaja, nakkusohtlik ja muud seesugust. Siit tulenev reegel on lihtne: liitsõnades on parem kasutada us-lõpulisi sõnu lühemal kujul, nii et genitiivi -use asemel on nominatiiviga kokku langev us-vorm.

Samad kõnerütmi nõuded ilmselt ei lase meil hõlpsasti leppida liitsõna esimese komponendi nominatiivse vormiga. Nii kaldume rääkima pigem sukapüksid, õhupüss, pilvekate, nurmenelk, lillekapsas kui normi järgi sukkpüksid jne. Oleks huvitav ja kasulik uurida, mis õieti mõjutab kõnekeelt eelistama genitiivi sageli ka siis, kui nominatiiv on sama lühike. Nii on kõnekeel jäänud vormide meremees, lumememm, lumekate, lumeroos, lumekelluke juurde, olenemata sellest, mida nõuab norm. On ju olnud aegu, kus püüti normiks muuta merimeest  ja lumimemme.  Teisalt on sõnu, kus selgelt eelistatakse nominatiivset liitumist nagu mägimänd, mäginelk, mägirahvas, mägiküla, mägironija…, kuigi samas räägime mäesuusatamisest ja mäevaimudest. Lihtne oleks siit järeldada, et kõnekeeles üldse puudub loogiline järjekindlus. Kuid vaevalt selline järeldus oleks õige. Keele enda loogika arvestab tähenduse kõrval kõnerütmiga ja analoogiaga. Hakata seda keerulist loogikat asendama mingi lihtsamaga oleks vägivald keele kallal. Millest pole raske leida muidki näiteid. Olgu või minu nooruses kehtinud nõue, et ja-verbaalnoomenid ei tohi esineda omadussõnadena, niisiis et pole õige öelda-kirjutada haukuja koer, paraneja haige, kasvaja laps, nagu sageli räägiti ja räägitakse edasi. Pole raske näidata, et haukuja koer pole sugugi sama mis haukuv koer. Ometi on kord minu tekstiski keeletoimetaja parandanud paraneja haige haigusest tervistujaks. Parandus, mis minu keeletunnet tõsiselt riivas. Kuid Eestis ei ole eriti kombeks arvestada kirjaniku keeletunnet ja kirjaniku keelest tõsisemalt rääkida. Valitseb ikka kahevalentne õige-vale loogika, mis stiili analüüsimiseks ei sobi.

Ühine eesti keel, kõigepäält kirjakeelena, siis ka haritud inimeste kõnekeelena, on olemas juba sajandi, vähemalt kolm põlvkonda. Võrreldes XX sajandi alguskümnenditega, kus kõik pidid seda ühist eesti keelt õppima, omandama rohkem või vähem teistsuguse keele kui see, mida kasutasid külas või äärelinnas, on olukord nüüd muutunud. Keeleinimeste ja kirjanikkude kujundatud eesti keel on saanud suure osa inimeste emakeeleks. Mis tähendab, et keelesse tuleks suhtuda teistmoodi kui sada aastat tagasi. Keele grammatika on kindlalt paigas, sõnavara põhiosas olemas, muidugi on uuenevas maailmas vaja uutele asjadele uusi nimesid. Keel, mida valdav enamus nooremaid eestlasi kasutab, on nende emakeel. Mis on Eesti kirjanduse, ajakirjanduse, kultuuri keel ja samuti ametlik keel, riigikeel. See tähendab – minu meelest on see erakordselt oluline – et praegu vajab emakeel valdavalt stabiilsust, mitte muutmist. Keel, milles on sada aastat loodud väärtkirjandust, ei tohi liialt muutuda, sellega ohustame oma kultuuri järjepidevust. Nii tuleks pigem leppida mõne meile kohmakana või liigpikana tunduva sõnaga kui tegelda nende muutmisega, taotleda emakeeles terminoloogilist täpsust, mis viib sageli uute küsitavuste ja vastuoludeni. Kui nõuame, et katlakivi lahustavat vedelikku ei nimetataks enam katlakivi eemaldajaks vaid katlakivi eemaldiks, tekib küsimus, kuidas nimetada siis mingit metall-instrumenti, näiteks harja, millega sedasama katlakivi maha kaabitakse. Sellise instrumendi olemasolu on minu meelest võimalikum kui töömehe olemasolu, kes tegeleks katlakivi eemaldamisega ja keda siis poliitiliselt-õigekeelsuslikult korrektselt peaks kutsuma katlakivi eemaldajaks. Kui nõuame, et ei räägitaks taime- või loomanimedest, vaid -nimetustest, siis ei tuleks ka nõuda, et ilmateadetes ei kardetaks rääkida pilvitusest. Nimetus on samamoodi kahetähenduslik kui pilvitus.

Üks meie keelekorralduse tulemus on rahva keeletunde nõrkus ja suhtumine emakeelde kui millessegi, mis antakse kuskilt ülaltpoolt, mille valvamise ja ümbertegemisega tegelevad targemad inimesed, keda üldjuhul alandlikult kuulatakse. Tundub ka, et keelekorraldajad ise suhtuvad liiga alandlikult erialainimeste pretensioonidesse, millest tuleb terminoloogia, oskuskeele ülearune surve igapäevasele keelele. Ei ole normaalne, et igapäevases emakeeles püüame teha vahet emalooma  ja emaslooma vahel või hakkame naelkummide asemel rääkima naastrehvidest.  Kui emakeeles on naelkumm naelkumm, siis pole mingit põhjust seda olulist asja ümber ristida. Nagu ei ole põhjust ristida nõuandmist nõustamiseks. Arvan, et keelekorraldajad peaksid resoluutsemalt seisma vastu niisugustele uudismoodustistele nagu õhuk õhusõiduki või elur (elus)olendi, olevuse tähenduses.

Kirjakeel ja riigikeel peavad olema konservatiivsed, see tähendab, neid tohib muuta vaid äärmisel vajadusel. Olen sageli kuulnud-lugenud vastuväiteid à la „Keel muutub ikka, muutub nagunii”. Jah, see on õige. Kuid keele spontaansel muutumisel on oma loogika, omad trendid. Keel on suuresti isereguleeruv süsteem, mis ise püüab end korrastada, süsteemsemaks ja suupärasemaks muuta. Paraku meie keelekorraldus arvestab nende spontaansete muutustega liiga vähe. Neile aga tuleks minu arvates hoopis vähem vastu olla, neid tuleks hoopis tõsisemalt arvestada kui üksikute entusiastide sageli põhjendamatuid ja süsteemituid uusmoodustisi.

Olen pool sajandit tegelnud kirjandusteoste redigeerimise ja kirjutamisega, aidates algul oma ema tõlkeid korrigeerida: ema oli saanud küllalt vähe eestikeelset haridust ja elanud kaua välismaal. Ning muidugi olen jälginud selle poole sajandi jooksul kõnekeeles toimunud muutusi. Neist silmatorkavamad on mulle olnud järgmised: Ainsuse partitiivis on selgelt üldistumas lõpp -t resp -d. Räägime juba sageli tädit, onut, stsenaariumit, eelnõud. Mille vastu on muidugi kostnud pahaseid hääli. Teine muutus on arvsõnade viit  ja kuut pikemad vormid viite  ja kuute. Üldistumas on ka mitmuse partitiivi lõpp -si, mida minu nooruses veel loeti labaseks, inimese harimatust markeerivaks: beebisi, aukusi, piltisi.  Siin on keele arenguloogika silmnähtav. Keel ei talu hästi seda, et mõnede sõnade kolm esimest käänet langevad vormilt kokku ja leiab lahenduse tavalise partitiivi lõpu -t (-d) üldistamises. Viite ja kuute on ilmselt analoogiamoodustised kahesilbiliste ühte, kahte, kolme, nelja eeskujul. Mitmuse partitiivi lõpp -si on kõnekeeles kogu aeg elanud, nüüd näeme, et ta tungib tagasi ka haritud inimeste kõnesse ja kirjakeeldegi mõnevõrra kunstlikult kehtestatud lõpu -sid asemele.

Pikkade sõnade lühendamise, suupärasemaks muutmisega saab emakeel hakkama lõpu -kas abil. Nii on kõnekeeles ja vähem ametlikus kirjakeeles valdavaks saanud liitsõnade või fraaside asemel sellised moodustised nagu naistekas, lastekas, pastakas, motokas, süümekas, kilekas jms. Tekstis võib esmalt arusaamatuse vältimiseks kasutada liitsõnalist vormi, näiteks kilekeep, siis aga juba suupärasemat kilekat.

Kas ei ole minu arutluses vastuolu? Ühelt poolt räägin vajadusest, et eesti keelekorraldus peaks olema konservatiivne, teiselt poolt aktsepteerin viimase poole sajandi jooksul toimunud muutusi. Arvan siiski, et ka konservatiivne keelekorraldus peaks arvestama keele enda süsteemi koos sellesse süsteemi „programmeeritud” muutumistendentsidega. Emakeelel on nii oma sünkroonia kui diakroonia ja mõlemast ei tohiks liialt eemalduda. Meie emakeele aluseks on elav kõnekeel ja sellel vundamendil püsib, kui püsib, ka hoitud-korraldatud keel. Need kaks ei tohiks minna liiga selgesse vastuollu, mis on ohtlik nii keelele kui kultuurile.

Kirjutasin selle loo Lissabonis, kus polnud erilist juurdepääsu Eesti pressile. Siin olen jõudnud lugeda märtsikuus ilmunud poleemilisi artikleid, mille tuumaks on Eesti Päevalehe ajakirjanike ja Keeleinspektsiooni tüli keelevigade ja õigekeelsuse üle. Viimane Priit Põhjala manitsev artikkel toob ametliku keele eest seisjate vaatekoha selgelt välja. Paraku on asi nii, et Keeleinspektsioon ja muud ametlikud instantsid ei saa eestlastele õpetada emakeelt, vaid ainult ametlikku keelt, mis kipub mõnigi kord olema võõrkeele maiku. Olenemata sellest, et seda kasutavad enda meelest tõsieestlased. Julgen kinnitada, et tean härradest Põhjalast, Tomuskist ja teistest keelevalvuritest paremini, mis on minu ja suure osa eestlaste emakeel. Seda teab enamus kirjanikke ja ajakirjanikke. On aeg, kus meie, kirjanikud ja ajakirjanikud, ütleme valjusti ja resoluutselt, et me tahame, et eesti keel oleks meie emakeel, mitte kuskilt käsu korras meile antud keel. Ning et meile võib eesti keelt õpetada vaid see, kes kirjutab paremini kui meie. Kui seda suudavad nimetatud härrad, võime neid tõesti kuulda võtta. Kuni nad pole seda tõestanud, tegelgu tõesti siltide, asutuste nimede ja Riigi Teataja tekstidega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht