Emand, kelle koputusi tasub kuulatada

Berit Kaschan

Mehis Heinsaar, Ebatavaline ja ähvardav loodus. Toimetanud Katrin Streimann. Priit Pärna illustratsioonid, kujundanud Külli Kuusik. Menu, 2010. 150 lk.        Elas kord mees nimega Dede Koswara. Tema kodu oli ühes Indoneesia kalurikülas ning ega ta sealt väga vist ise välja poleks kippunudki, kui elu poleks teisiti tahtma hakanud. Kord noore mehena lõikas Dede kogemata endale ühe terariistaga sisse ja pidas seda tavaliseks äparduseks. Tal polnud aimugi, et sellest lõikehaavast saab tema elu pöördepunkt – haava kaudu pugesid Dede sisse puuvaimud. Või kuidas teisiti selgitada asjaolu, et mõnda aega pärast õnnetust mehe keha äkki puituma hakkas? Tema jalgadest said ajapikku puujuured ja kätest oksad ning need kaotasid oma otstarbe jäsemetena. Dede naine jättis ta maha ning  viimases (raha)hädas hakkas õnnetu parimais aastais mees end näitama kohalikel ebardite väljanäitustel. Mõne aja pärast kuuldus lugu Dedest aga Ameerika Ühendriikide arsti Anthony Gaspari kõrvu, kes erakordse väljakutse ees ära ei kohkunud ning otseteed Indoneesiasse Dedele järele sõitis. Üheskoos kenasti Ameerikamaale tagasi jõudnud, hakkas Anthony proovima kunagist kalurit jõudumööda puuvaimude käest kätte saada. Doktor Anthony  küll tegelikult arvas, et tegu on üliharuldase immuunsüsteemi haigusega, sellele pandi isegi uhke nimi epidermodysplasia verruciformis, aga ega nimetamine siis alati tegelikkuse eest kaitset anna. Kõik eemaldatud puukasvud võrsusid paari aastaga kalur Koswara kehale endises uhkuses tagasi ning ühel hetkel keeldus Dede edasisest ravist. Kuuldavasti on ta otsustanud võimaldada emand loodusel see groteskne metamorfoosinali lõpuni välja mängida.     

Üsna sarnane lugu on aset leidnud ka meie kodumaal Eestis. Nimelt juhtus see auväärt  Jaak ja Peep Aaviksoo vähe tuntud kolmanda venna Tiit Aaviksooga. Tiit õppis ülikoolis keemiat ning oli mõistlik perekonnainimene, kuni haigestus üleöö agressiivsesse tõppe, mis tema elu ja välimust drastiliselt muutis – Tiit hakkas tasapisi muunduma suureks kalanahkseks monstrumiks. Loomulikult hakati Tiitu ajapikku pelgama, varsti lausa põlgama ning tema naine, nagu Dede Koswara omagi, ei pidanud sellistele muutustele vastu ning lahkus mehe  juurest raske südame ja nende lastega. Tiit ise kolis mõne aja pärast kusagile Valga lähedale, kus maalis lambipirni kõrvetavas kuumuses ja kuivava naha praginal lõuendile oma januseid luupainajaid. Tema seltsilisteks said kohalikud elukunstnikud, kes olid elu liiga palju näinud ega lasknud end seetõttu Tiidu ebainimlikust välimusest suurt häirida. Kuna see lugu leidis aga aset siinsamas, meie oma koduvabariigis, siis on Tiidust teada nii mõndagi, mida Dede Koswara kohta pole – nimelt miks Tiit Aaviksooga nõnda juhtus. Üks tark mees, Mehis Heinsaar, on öelnud selle kohta järgmist: „Et emand loodus võib korraga olla nii pikameelne kui tujukas kunstnik, on üldteada tõsiasi. Kaua laseb ta vahel oodata oma lemmikuil, enne kui neile oma plaanidest märku annab. Sageli koputab ta inimeste ustele just siis, kui seda kõige vähem oodatakse või kui seda üldse enam ei oodata. Aga kui kord juba koputab, siis  ei maksa emand loodust viivitamisega ärritada.       

Kui teda kohe viisakalt sisse ei lasta, muutub ta armukadedaks, murrab vihaga kas või ukse hingedelt ja võtab ikkagi oma” (lk 46). See Aaviksoo Tiit, tema polevat õigel ajal emand looduse kutset kuulda võtnud ja sellepärast selline tõbi temale kaela vajunudki.       

Need kaks ebatavalist lugu on omavahel paljuski ähvardavalt sarnased, aga jutustanud on need eri aegadel hoopis eri moodi jutuvestjad. Dede Koswara lugu räägib Discovery kanali dokumentaalfilm „Half Man Half Tree”, aga Tiit Aaviksoo oma räägib hoopis Mehis Heinsaare värskeim novellikogu „Ebatavaline ja ähvardav  loodus”. Dede Koswara lugu on eluline kurioosum ning Tiit Aaviksoo juhtum maagilise realismi ilukirjanduslik näide. Kuigi mõlemad lood on üsna traagilise alatooniga, teeb asja lõbusamaks mõte, et nende lugude sarnasus on mõistusele mõneti päris omapärane väljakutse – kuidas ikka nüüd mõista siis seda sõnapaari „maagiline realism”? Kui terminit, mis laseb meil öösiti rahulikult magada, kartmata, et hommikul ärgates seisame äkki silmitsi unenägudes  tehtud tegude tagajärgedega? Kui kirjandusja kunstiteoreetilist liigitust, mis peaks andma kindlustunde, et me ise ei muutu ühel täiesti tavalisel päeval puuks ega kalaks? Aga kui mõned meist ikkagi muutuvad?   

Mehis Heinsaare värskeima novellikogu tekstides pole selliste drastiliste muutumiste eest pääsu ka tunnustatumail ja esinduslikemail inimrassi esindajail. Mängleva kergusega on Heinsaar haaranud oma juttudesse seiklema  nii mõnedki mehed, kelle keha ja nimi on äratuntavad juba enne tema novellidega tutvumist. Iseasi, kas ka pärast seda. Teiste hulgas teeb totaalse muutumise läbi näiteks Endel Lippmaa. Tekstides „Endel Lippmaa lahkumine” ja „Endel Lippmaa tagasitulek” on lugeja lahkesti palutud retkele tuntud akadeemiku Endel Lippmaa ajusse. Endine Analüütilise Spektromeetria Tippkeskuse juhataja Endel Lippmaa, kes on terve elu kasutanud valdavalt oma vasakut ajupoolkera (peamised valitsusalad: loogiline mõtlemine, faktid, detailid, sõnad ja keel, matemaatika, teadmised, objektide nimed, ratsionaalsus ja otsustamine), asub ühel hetkel Ernst Enno luule mõjul avastama oma paremat ajupoolkera (peamised valitsusalad: tunded, intuitsioon, loovus, kujutlusvõime, fantaasia, tervikutaju). Nagu arvata võib, pole Endel pärast retke oma parema ajupoolkera džunglisse enam endine – see on ju ikka tõsine  šokk, kui avastad, et eluaeg oled poolt endast pahaaimamatult ja põhjendamatult kammitsais hoidnud.       

Endel Lippmaa ja Tiit Aaviksoo pole aga loomulikult ainsad mehed, keda irratsionaalne emand loodus Heinsaare novellides ootamatult ja kirglikult embab. Nende saatusekaaslasteks on teisigi „vasaku ajupoolkera inimesi” –  tundub, et just väga ratsionaalsed mõtlejad on inimtüüp, kellega Heinsaarele kõnealuses tekstikogus enim mängida on meeldinud. Niisamuti arhivaar Herman Vahtra, kes igal kevadel õitsele puhkeb, väikepereelamute projekteerija Rein Vihalemm (jah, seekord mitte filosoof), kes sööstab murdma kodukanast naabrinaist, ning väga hea faktimäluga barokiajastu spetsialist Ilmar Kõverik peavad ühel või teisel moel alla vanduma metsikule loodusele  omaenese kehas. „Vaat, mis kõik võib juhtuda, kui ühel inimesel on liiga palju teadmisi rokokoost!” (lk 87). Emand loodus on saanud kätte iga mehe, keda ta tõeliselt ihaldanud on. Ning tundub, et eriti meeldib talle vallutada neid inimesi, kes esiti oma mõistuspärasuses „raskesti kättesaadavat” mängida üritavad.   

„Jaht” on samuti üks neid novelle, mida valguse kätte tirimata ei suuda jätta. Kolm viksi ja asjalikku meeskodanikku üritavad vältida olukordi, mis nad kokku viiks, sest kohtudes haarab neid alati üks ja seesama tung. „Nende silmisse on ühtäkki tekkinud kiskjalik ärevus ning suu ümber kerkinud vandeseltslaslik naeratus, õigemini irve. Käed tõmbuvad portfellisanga ümber rusikasse, veri peksleb meelekohtades üha tugevamini ning järgmisel hetkel vallutab neid vastupandamatu tung alustada jahti kellelegi neljandale” (lk 91). Meisterlikult edasi antud jälitusstseenis on võimalik haista tagaaetava inimlooma meeleheidet ja hirmu, kuulda tema hingeldamist ja südamelööke  ning ometi mingil kummalisel moel mõista ka tagaajajaid ja neid toitvat tapakihku … Oleme ju hirmsad ilusad loomad, kes oma oskuslikult disainitud selgroost ja sellega kaasnevatest võimalustest hoolimata endiselt taltsutamatu ja tsiviliseeritu piirimail hiilivad. Ehe, kõhe ja omamoodi kaunis tekst, mis annab väärtuslikku mõtteainest surmahirmu ja ellujäämisinstinkti igavese teineteist toitva mehhanismi teemadel.       

„Ebatavalises ja ähvardavas looduses” leidub palju isesuguseid inimesi ning nõndasamuti on lood elusaatustega. Mõnd müstilisemat kuju saame tundma vaid paari mõttekäigu jagu, aga need mõtted võivad tekitada uusi mõtteid ehk isegi terve elu jagu. „Siinpool püüniseid”, üheleheküljeline jutustus salapärasest Rainer Vilumaast, vähemalt minuga midagi sellist ongi teinud. „„See maailm on nõiutud paik,”  mõtles Rainer Vilumaa hämaras köögis teed rüübates” (lk 129). See oli tema esimene mõte. Väga tugevalt on jäänud mind kummitama Rainer Vilumaa viimane mõte. Eriti kui mängida sellega teksti pealkirja kumas. Aga seda kõike kahjuks siia kirja ei tohi panna – lahustaksin sellega kardetavasti teksti võlujõu järgmise lugeja jaoks. Novellikogust „Ebatavaline ja ähvardav loodus” võiks kirjutada väga pikalt, lausa teadusliku uurimuse jagu ja igasuguste vaatenurkade  alt, aga tuleb meeles pidada, et on see ju kingitud ennekõike ikka lugemiseks ja kogemiseks, mitte ümberkirjutamiseks. Loomulikult võiks veel arutleda selle üle, miks nii paljude novellide mehed on rebased, millist sõnumit peidab tegelaste jagunemismotiiv, miks Priit Pärna illustratsioonidel on kõigil naistel vähemalt rinnad või tagumik paljad ja tuua siis viimase eeldatavasti käreda analüüsikatke tasakaaluks ohtrasti näiteid Heinsaare muheda huumorimeele kohta. Aga on aeg.         

Targad on ikka öelnud, et ainus, mis kindel, on muutumine. „Muutumine” ja „ümbersünd” on ka märksõnad, mis pulseerivad läbi kõigi „Ebatavalise ja ähvardava looduse” tekstide ja tegelaste. Muutumisteks tuleb alati valmis olla ega tohi neid ka väevõimuga edasi lükata. Iga muutumine on teatavasti avardav kogemus. Mida paremini mõistab inimene ürgseid  impulsse ja lokkavat loodust enese sees, seda armastavamalt suhtub ta sellesse ka enese ümber.     

Et kellegi süda asjata valutama ei jääks, peab siiski veel ära ütlema, mis Tiit Aaviksoost lõpuks sai. Seesama Heinsaare Mehis teab rääkida,  et seal Valga lähedal, kuhu Tiit maailma eest varjule läks, olevat tema ka ühel päeval äkitsi ümber sündinud – lõbusaks ilmaränduriks Elmo Pääsukeseks ning, seda mõistnud, kohe ilma mööda rändama läinud. Seepärast Peep ja Jaak temast vist suurt rääkinud polegi, igaüks ju ei usu ka sellist lugu. Aga ometi on see teadmine Tiidust rõõmustav ning soovigem selle kaitsvas varjus ka kalur Dede Koswarale jõudu ja usku vastu pidada, kuna „tõsi on see, et suur on selle  inimese õnn, kelle emand loodus on enese lemmikuks valinud ja kelle päralt saavad olema kõik suuremad kannatused, hävingud ja eluraskused, aga ka uuestisünd, elurõõm ja rändamise õnn!” (lk 53). Loomine kestab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht