Empsoni väljaheitmine

Margaret Atwoodi raamatust saab peagi ajalooline materjal ajast, mil kirjaoskus oli ihaldusväärne ning seda laadi loenguid ei tulnud lugejate jaoks lihtsustada.

ELO VIIDING

Korda ennast ja rahulda Neid või tee midagi erinevat ja valmista Neile pettumus.

Margaret Atwood

Maarja Pärtna – minu meelest üks huvitavamaid ja mitmetasandilisemaid luuletajaid – on tõlkinud eesti keelde tänuväärse materjali, Margaret Atwoodi „Tehingud surnutega“, mis sisaldab õnnestunud kirjutamistöö saladust. Raamat on pühendatud „teistele“, mille semantiline tähendus võib hõlmata nii teisi inimesi (sh surnuid) kui ka teisi kirjutajaid ja lugejaid, kelleta kirjanik ei saa.

Pühendusest „teistele“ kumab – personaalse projektsioonina või mitte – intellektuaalne juht, kes kõnetab oma karja, oma „teisi“, ning seda Atwood, elav klassik, kahtlemata tervete põlvkondade mõjutajana ning produktiivsuse etalonina on: kirjandussõbrad teavad nii mõneski ühiskonnas kehtivat atwoodlikku maailma, mis on niisama elujõuline kui orwellilik, kafkalik või bulgakovlik. Tegemist on 2000. aastal Cambridge’i ülikoolis peetud loengutega, mille üks käivitav jõud on küsimus, millel põhineb kirjanduse mõjuvõim. Sõlmpunktide lahtiharutamisega on õnnestunult jõutud kirjanduse raamidest kaugemale: tugev kaal antakse tekstis mütoloogilisele maailmatajule ja selle väärtuslikkusele.

„Librarian Bomber“. Tänavakunstnik Banksy pildil võtab raamatukoguhoidja hoogu Margaret Atwoodi romaani „Teenijanna lugu“ heitmiseks.

Hafuboti / Wikimedia Commons

Miks kirjanik kirjutab?

„Need on kolm küsimust, mida kirjanikelt kõige rohkem küsitakse, nii lugejate kui ka kirjanike endi poolt: Kellele sa kirjutad? Miks sa seda teed? Kust see tuleb?“ (lk 13). Atwood hakkab koostama loetelu teiste kirjanike vastustest küsimusele, mis puudutab põhjust.

Vastused, nii kained, poeetilised, arukad kui ka oma ülimina tähtsuses targutavad ja loovalt-lapsikult geniaalsed, jagunevad seinast seina. Samale nivoole paigutatuna väljendavad need (kaasaja luulest tuntud loeteluvõttestiku abil) irooniat, mida ainult luuletaja oskab proosatekstis teatavate tähendusrõhkude esiletoomiseks kasutada. Irooniat võimendab polüfooniline joru – eri häältest koosnev (kergelt hullumeelse alatooniga) monoloog. Vastused eksistentsiaalsele või üldhumanistlikule küsimusele jõuavad inimliku absurdi ja nihilismini („raha teenimiseks“), neist kumab vastuste andmise ajahetk, ajastu vaim („et karistada patuseid“) või abitu isekus: „rahuldamaks kättemaksuiha“. Koguni mõõtmatu, häbitu vale: „et kaosesse korda luua“ (kas saab kaos olla kellegi pisike kirjanduslik sisekaos?), „et luua täiuslik kunstiteos“ (oksüümoron) või veelgi jultunum püüdlus – „et anda nimetutele nimi“ (siinkohal kerkivad silme ette sisserändajad oma muredega). Jne. Jne. Luules tuntud loetelu- ja polüfooniavõtet kasutades rõhutatakse ideed, et see, kes räägib, on üks ja seesama inimene; inimene kui selline – mitte aga erinevad kirjanikud. Jääb kõlama häälte tung kirjutada, oma kogemus kehtestada, kui tahes suur (või naeruväärne) see ülesanne ka poleks. Tung ohverdada, tung allapoole, surnute ja hääletute juurde laskuda, et pääseda omaenda (võimalikust) hääletusest.

Atwood leiab, et „ilmselgelt on viljatu otsida nende ajendite seast kõigile sobivat ühisosa: sel viisil ei sõelu välja sine qua non’i, olemuslikku kullatera, milleta kirjutamine poleks see, mis ta on“ (lk 15). Niisiis on üldmõistetava vältimatuse puudumine justkui ise see „olemuslik kullatera“, alkeemiline tagaotsitu, milleni jõutakse otsekui terapeudiküsimuse „Mis tunne on – kirjutades?“ kaudu, kõikide võimaluste kaose kerguses hõljudes. Kullatera, mille käes olemist ja sõrmede vahel keerutamist esmalt justkui märgata ei lasta.

Kirjanik tundub Atwoodil olevat Paratamatuse tööriist: „Võib öelda, et mu saatus oli saada kirjanikuks – kas kirjanikuks, või siis petiseks, spiooniks või mõneks muuks kurjategijaks –, sest kui ma sündisin, anti mulle topeltidentiteet“ (lk 45). Kirjanik vilksatab siin-seal kui „kangelane“, „keegi teine“, „keegi veel“, „kirjanik kui kahestunu“ (taas paratamatult, tema enda elutaju kohaselt) – need on märksõnad, mille abil sooritatakse retk autoritaju allilma. Ja retkki sünnib teatavast paratamatusest.

Atwoodi eluloolise tausta kohta selgub veel üks ajalooline paratamatus – ta loometöö algusaegu määranud hoiak l’art pour l’art: „Oli sõnadetagi selge, et need väliskirjastajad polnud Kanadast eriti huvitatud. Jätkuvalt oldi üksmeelselt nõus Voltaire’iga, kes oli kandnud selle paiga maha kui „paar lumist vakamaad“ (quelques arpents de neige). [—] Seega oli minu põlvkond määratud kummardama – parema puudumisel – kunsti kunsti pärast, olgugi et me polnud sugugi uurinud lähemalt selle hoiaku ajalugu ja ikonograafiat“ (lk 70). Oma haridustausta omamoodi paratamatust valgustab ta nii: „Kui olin tudeng, pidime kõik teadma Archibald MacLeishi luuletust „Ars Poetica“, milles olid read „Luuletus peab olema kombatav ja tumm / nagu ümar puuvili“ ja mis lõppes nii: „Luuletus ei pea tähendama, vaid olema““ (lk 103).

Hirmutav ja lummav surelikkus

Korralik haridus ei ole takistanud Atwoodi leidmast poeetilisi seoseid ka metafüüsilisel või argitasandil. Loova kirjutamise loengutes, mis pole oma ebateaduslikkuses ühiskonnaohtlikud, võib nendel teemadel muidugi arutleda, kartmata akadeemiliste ringkondade halvakspanu – nii on ta põiminud oma teksti südikalt järgmise mälestuskillu, leides selle sõnastamiseks tuge Rilkelt: „1970. aastatel elasime ühes Ontario vanas maamajas ja selles majas kummitas – või nii kohalikud väitsid ja seda kogesid ka mõned, kes meil seal külas käisid – ning me küsisime pärimuseteadjast naabertalu naiselt, mida teha. „Jätke söök ööseks lauale,“ ütles ta. „Valmistage neile eine. Siis nad teavad, et te sallite neid, ja nad ei tülita teid enam.“ Tundsime end pisut tobedalt, aga tegime seda ikkagi ja see töötas. Või nagu saksa luuletaja Rilke ütleb pisut teiste sõnadega „Sonettides Orpheusele“: „Voodisse heites leib lauale ega / piim tohi jääda – see surnuid näis / ligi tõmbavat““ (lk 146).

Šamanistlikke riitusi käsitlevat peatükki „Tehingud surnutega“ kannab Atwoodi sõnul hüpotees, et „igasugust narratiivset kirjutamist, ja võib-olla igasugust kirjutamist üldse, motiveerib sügaval sisimas hirm surelikkuse ees ja samuti surelikkuse lumm – iha võtta ette riskantne teekond allilma ja tuua sealt miski või keegi surnust tagasi“ (lk 142). Hirm surelikkuse ees märgib tähenduseta elu, ning surelikkuse lumm – paratamatust, et võidakse surra aaret nägemata.

„Teisisõnu, see on ohtlik ettevõtmine – sa võid sinna alla lõksu jääda –, mis paneb ühtlasi kõvasti proovile su südikuse; ning tõenäoliselt just seetõttu on nii paljud kangelased ja kangelannad lääne traditsioonis ja ka paljudes teistes traditsioonides sellele teekonnale asunud. Miks need kangelased seda teevad? Miks nad niimoodi riskivad? Sest surnute valduses on mõndagi väga väärtuslikku ja ihaldusväärset, seal all nende hädaohte täis riigis, ja üht-teist sellest võid tahta või vajada“ (lk 150-151). Selle küsimuse kaudu võib jõuda kirjutamise kui eeskätt teadvustatud protsessini. Sünnib leping, mis on sõlmitud täie teadvuse juures ja mille puhul on lepingu üks osapool otsustanud, et aare, mida hääletud või „surnud“ varjavad, on talle vajalik, et ületada oma surelikkushirmu ja näha maailma raamidest väljas.

Ennast kirjanikuna käivitavate surnutega suhtlemisel kulgeb Atwoodi õpperetk läbi sajandite: ta peatub ajastu kunstiootustel ja suhtumisel kunstipreesterlusse, põgusalt ka teda ennast ümbritsenud ajavaimul, provintslikkuse koormal ning kirjaniku ja tema erinevate minade püüdlustel ses (kontekstist välja ja vabadusse), aidates meil kirjanikke mõista, muukides lahti saladusi, mida nad enda teadmata oma teksti peitnud on, sest ega lugu ja sellega ühele poole saamine pole ju veel aare iseeneses! Ühenduslüli kadunuga, ajastuhõlma neeldunu peidetud saladus, lakkamatult sõnastamisel liikuv ja muutuv iidne kogemus ongi see, millest Atwood kinni haarab, et seda šamaani kombel vahendada. Mida siis selliste kõlavate sõnadega nagu „surelikkus“, „allilm“, „riskantne teekond“ ja „surnu tagasitoomine“ veel peale hakata?

Hiired siirupis

Olemegi sujuvalt jõudnud tolle ohverduseni, mille paratamatust märgib dekonstruktsionismi eelkäija, autori antagonismi esiletooja ja autoriteadvuse lõhenemise eestkõneleja, noore kriitiku William Empsoni väljaheitmine ülikoolist, häiriv sisselõige normaalsusse; ajastu normidest tulenenud konflikt, millel Atwood peatub nõtkelt, justkui juhuslikult, sidudes sellega oma valmisolematuse pidada Empsonisarjas „tähenduslik“ loeng, kuidas ja miks kirjanik kirjutab.

Kriitikateose „Mitmetähenduslikkuse seitse tüüpi“ kohta („Seven Types of Ambiguity“, 1930) kirjutab Atwood järgmist: „Hämmastav mõelda, et selle targa raamatu kirjutas William Empson kõigest kahekümne kolme aastaselt. Niisama hämmastav on mõelda, et keset kõige suuremat loomepalangut visati ta Cambridge’i ülikoolist välja, sest ta toast leiti kontratseptiive. See näide sobib illustreerima asjaolu, et me kõik oleme ajas kinni, kuid sugugi mitte nii jäigalt ja selgelt nagu kärbsed merevaigus, vaid pigem nagu hiired siirupis, sest tänapäeval visataks ta kahtlemata välja hoopis siis, kui ta toast kontratseptiive ei leitaks“ (lk 10).

Nagu näha, ei ohvrista Atwood Empsonit seetõttu, et too ei vastanud ajastu moralistlikele nõudmistele, vaid seob ta Kronosega tihedasti kokku, väljendades taas teatavat paratamatust (paratamatuse paine all liigutakse raamatus pidevalt, nagu antiiktragöödias). See annaks justkui mõista: millegi uue loojal, „targa raamatu“ kirjutajal (hiljuti igavikku lahkunud mõjukas kriitik Eric Griffiths on nimetanud Sir William Empsonit imetegijaks, kes on „surnud ellu äratanud“ ja „andnud vaikijatele hääle“, mis ongi ülim, mida kriitik teha võib) pole kunagi võimalik teha midagi nipsakalt ajastu­ülest, olemata surnutest ära lõigatud või suremata oma ohverduse teel kas või viivuks ise, kogu ühiskonna jaoks. Ning Atwoodi kahtlus temalt oodatava „Autoritarkuse“ ees on põhjendatud samasuguse paratamatuse ja surelikkusega.

Eks ole loengutegi pidamine omalaadne ohverdus, sest see pole majanduslikult ülearu tulus (isegi kui olla Atwoodi kaliibriga lektor) ega saa ka kunagi jääda aine raamidesse, kui oma kuulajaid või õpilasi tõsiselt võtta ja neile tagasisidetki anda, ent kahtlemata on teadvust korrastav vorm ehk loeng kirjanikule endalegi kasulik võimalus kaevuda oma mõjutuste hämaralale, mida on Atwoodil rohkesti. Lõviosaga loetust seonduvad ka tema kirjanikuelu perspektiivitaju muutvad kogemused, ja kirjanikule omaselt on ka selles raamatus – elulise seiga asemel – just mingi tüvitekst (nt „Childe Roland …“ või „Valge jumalanna“) see, mis paneb ta mõtlema, kas ta on võimeline teatud viisil ühiskonna ootuste kohaselt toimima või ühiskonna nõudmistega toime tulema.

Autor ja isik kui Siiami kaksik

Autori küsimus on kirjandusuurijaid kaua painanud, ta õige tähendus ammuilma surnuks kuulutatud, kuid Atwood usuks justkui tema õige, s.t voolava tähenduse olemasollu, tõsi küll, moondvormina – kahe näoga Janusena: „Niisiis, Autor suure algustähega, ja isik, kelle teisik ta on. Nad vahelduvad. Nad on peast ühendatud. Mõlemad valavad oma eluolluse teisesse. Kumbki ei saa teiseta eksisteerida“ (lk 59).

Niisiis, autor ja isik kui Siiami kaksik, looduse uhkeim ja kunstis põlistatud moondvorm. Kirjanik võib küll näida autonoomse subjektina, kuid ta pole muud kui „eluolluse“ tööriist, selle prohvet ja ori, tallalakkuja ja jumal ühes surelikus organismis. Ja see on paratamatu!

Atwood nendib ka kirjaniku ühe elu lausvõimatust: „Milline suhe on kahe olevuse vahel, kelle pressime kokku sõnasse „kirjanik“? Üks konkreetne kirjanik. Kahe all pean silmas üht isikut, kes eksisteerib väljaspool kirjutamisprotsessi – kes jalutab koeraga, sööb korralikult kliiputru, viib auto pesulasse ja nii edasi –, ning toda teist, varjatumat ja üleüldse mõistatuslikumat persooni, kes kasutab sedasama keha, võtab selle oma võimusse, kui pole pealtnägijaid, ja kasutab seda kirjutustöö sooritamiseks“ (lk 45). Kirjutamine on niisiis kuritegu, üleastumine, mis sünnib pealtnägijate silme eest varjatult ja millel on ajastuülesed tagajärjed. Ja ehkki heade kirjanike hulgas on hulk kriminaale, ei peaks „kirjutustöö sooritamine kui üleastumine“ tänapäeval olema kriminaalne selle lihtlabases, üksnes oma egonaudinguid kultustavas, liberaalses tähenduses, vaid näiteks üleastumine sisseharjunud mõtteviisist, et minust erinev naaber või kirjanduslik outsider ei olegi inimene, keda annaks tõsiselt võtta. Oluline tundub Atwoodil olevat ka see, kuidas kirjanik kohtleb oma lugejat.

Kahestunult (avalikkuse eest varjunult, üksi) on kirjanik „kurjategija“, kuid ideaalis rakendab oma kõrgemat potentsiaali kahe ühendatud isiku kaudu, kes proovivad toime tulla ühes kehas ja voolavad ühest hingepoolusest teise. Ometigi ei sisaldu sellises kaks ühes ollusepaketis tasakaal, kuigi võib esmapilgul nii paista („suur tark humanist, kes on ühendanud endas valguse-pimeduse“), kuna see tegelikult loomingule omane ei ole: pigem on looming pidev kaalukausil kõikumine, muutumine, ja selle tõestuseks ongi too „voolav hingeollus“.

Hingeolluse erinevaid vorme on, „Krappi viimase lindi“ näitel, Atwoodi sõnul „mida aeg edasi, seda raskem tabada“ selle isikuna, kes ta on nüüd, samastuda oma eelmiste minadega. Siin toob ta välja kirjaniku töö painava pidevuse-paratamatuse: võimetuse saada omadega valmis. Elu kui tagasikerimine millegi leidmise nimel, kuigi seda püsival kujul polegi. See ongi kirjanduslik-alkeemiline otsing ise, mille igal sisekaemusest algaval ja minevikku suunduval reisil nägijahaare laieneb – haare ise ongi see miski, valmissaamine kui lakkamatu valmisolek.

Rahavärk

Kunsti ja raha silmakirjalikku suhet, ohverduse või tehingu liiki, mis pole eriti suurejooneline, õilis ega väärikas – ja mida madaldab kirjaniku töötasu, valgustab Atwood nii: „Üks tõelise preestri tunnuseid on huvipuudus raha vastu: selline on traditsioon, või õigupoolest traditsioonid, sest seda vaadet jagavad paljud kultuurid. Aga kui ühiskonnas väärtustatakse raha kõrval kõike muud aina vähem, mis saab siis kunstnikust ja tema sakraalsest loomingust, küttearvest rääkimata? [—] Millised kavatsused on õigustatud, millised ajendid paslikud? Kust läheb piir loomevabaduse ja turu nõudmiste vahel? Millele või kellele peaks kirjanik oma pingutused pühendama? Võib-olla oled juba jõudnud hakata arvama, et minust on mõneti vulgaarne seda jutuks võtta – seda rahavärki“ (lk 65-66).

Nii tunnustatud ja pärjatud autor nagu Atwood häbeneb „seda rahavärki“! Samalaadne kohalik kunstivaldkonnas tähelepanuväärne tekst on hiljuti Airi Triisbergi sulest ilmunud „Kuidas rääkida kunstivaldkonnas rahast?“ (Müürileht 15. III 2021).

Atwoodi juurest kohalikesse oludesse põikamise (kui oma kirjutamisprintsiibi) pärast ma ei vabanda, kuna ei näe mõtet kriitikal, mis pisutki ei resoneeri paikse tegelikkusega ega loo seoseid, müdistades autistlik-sotsioloogiliselt omaenda kunstitaju- ja empaatiakurtuses. Joel Sang on öelnud oma essees „Müüdavusest“: „Et saavutada prostituudiga võrdset elatustaset, peab literaat haarama igast tööotsast“ („Espresso. Valik tööhüpoteese“, 2010). Putkan siinkohal Eestist tagasi maailma: Atwood nendib, et suurtähelise Kirjaniku rollile poogitakse külge mitmesuguseid ootusi ja hirme. Ta vaatleb üht osa neist, mis puudutab Mammona maiste väärtuste hülgamist täieliku Kunstile pühendumise kasuks, ja arusaamu ohverdusest, mida hakati sellise pühendumisega seostama, jõudes järelmini, et „kirjanikul on keha, mis hõlmab kõhtu“.

„Kui sa ei saa söömata läbi ajada ega saa ka oma järgmist romaani maha müüdud või tööd ettekandjana, on olemas kirjanikustipendiumid, kui oled juhtumisi suuteline kõrvale nügima tuhanded teised järjekorras seisjad. On ametikohad loovkirjutamise õpetajaile, kuid neilegi on järjekord. Äsja või menukalt raamatu avaldanutele on ka rahvusvahelised kirjandusfestivalid, on hirmuäratavad raamatutuurid kahekümnes linnas, on ajaleheintervjuud. Varem polnud selliseid asju üldse olemas“ (lk 49). NB! Mis siis varem teisiti oli? Kui Atwood loengud ilmutas, oli käes aastatuhandevahetus ja suunamudijad alles kätkis. Peagi on tegemist ajaloolise materjaliga ajast, mil kirjaoskus oli midagi ihaldusväärset, seda laadi loenguid vajati ning neid ei tulnud kuulajate ega lugejate jaoks märkimisväärselt lihtsustada.

Küllap on Atwoodil praegugi miljoneid lugejaid ja ülikoolides peale kasvanud plejaad atwoodliku teksti kirjutamise kursustel osalenuid (kes küllap ka ise meisterlikke know-how-loenguid peavad), kuid see ei pruugi meil aidata mõista „Salomed ja tema essentsi“. „Mulle hakkas koitma, et mõned neist kirjanikest – isegi need, keda avaldati, need, keda tunnustati – pole kuigi head. Ühed olid aeg-ajalt suurepärased, aga ebaühtlased, teised lugesid igal üritusel samu luuletusi, kolmandad olid talumatult maneerlikud, neljandad ilmselgelt kohale tulnud põhiliselt selleks, et lantida naisi või mehi. Kas võib olla, et kihavasse poeetilisse sipelgapessa pääsemine ei tagagi veel mitte midagi? Aga mis siis on tõeline Kutsetunnistus?“ (lk 36).

Loomingulise geeniuse pakett

Lugejana peatungi nüüd tabaval mõistel „loomingulise geeniuse pakett“ (nii ilmestab Atwood romantilist geeniust) ja kasutan seda tänapäeva kontekstis, kus „ohverdus“ on täienisti ümber mõtestatud või koguni puhtkalkuleerituks muudetud.

Tänapäeval võib kindlasti rääkida ka kirjanduse paketistumisest, tootestumisest (Mihkel Mutt on märkinud, et kirjandusest on saanud juba iseenesest nišitoode). Ning, mis parata, tasuliste kirjutamiskursustena pakutavad profiloengud võivad olla sellele kaasa aidanud: ilmub ju rohkelt well-made-kirjandust, tekste, mis on kirjutatud ja toimetatud teatud reeglite järgi – eeskätt lugeja ootusi silmas pidades. Toimetajad annavad noortele autoritele nõu, milline tekst on loetavam, milline teema (kui raamatu edu põhitegur) läheb rohkem peale. On teemasid, mis on ette teada trendikamad kui teised. Tuntud autoritelt võetakse üle nende originaalne väljendusviis ja stiil, laiatarbestatakse ning plagieeritakse neid. Et kirjandusmaailm on ahvatlevalt elitaarne, tõotab kui mitte kuulsust, siis vähemalt stipendiume ja häid hotelliroogi, kaasneb sellega ka heakskiitu ootav käitumine: kirjandus­inimestega peab hoidma suhteid, et saaksid ilmuda järgmised raamatud, et su raamatut peetaks sobivaks kirjanduspreemiatele kandideerima, et oleksid nii-öelda pildil. Well-made-kirjandus on tehniliselt alati laitmatu: kõrval­tegelastele pühendatakse täpselt nii mitu lehekülge, nagu loovkirjutamise kursusel dikteeriti. Ja see kokku ongi üks tehniliselt laitmatu toode.

Kunstis, vastupidi, tootenõudmistega ei arvestata, ning see ei allu kollektiivsetele ootustele, see ei allu ka tootmisliiniloogikale „intervjuud nominentidega“. Kõrgkultuurimajale võib originaalne looja kasulik olla, aga kunst on võõristuse, nimetamatuse, surma ja kultuuriliste teiste poolel. Üllatuslikult on selles samal ajal ka suur annus empaatiat, mille vorm võib olla kas transgressiivne või harjumatu.

Hea tänapäeva kirjanik vahest polegi haritlasdemokraat, kes naerab üleolevalt ühes poliitikutega lamemaalaste üle, vaid on solidaarne Maxima kassapidaja ja tema lastega (ehk on ta isegi kassapidaja väärikat ametit pidanud, et õppida tundma „teiste“ muresid), ning kindlasti ei alaväärista ta hääletute elu.

Kunsti olemus on ebalegaalne katkestus: see ei esinda kunagi kollektiivset ühismõtte-fertiilsust, teiste heakskiidust sõltuvat lõõritavat kogukondlikkust, ega sisaldu ka lakkamatult minevikust patravas enesekeskses mälumullis. Heas kirjanduses on alati teatavat suveräänsust, geniaalset vabadust mitte tulla vastu kaasaja ootustele, kirjastaja ootustele, lugejate ootustele, vaid ajada n-ö oma rida, ükskõik millise hinnaga. Ja looming olekski kui paberileht, mille geenius Empson täitis just hetk enne ülikoolist (ülikoolgi on metafoor!) väljaviskamist. Sihipäraselt järgituna ning piisava ohverduse korral on osutunud see printsiip siiski edukaks.

Hääl ja vastutus

„Kirjutamine on niigi keeruline, aga kirjutamisest kirjutamine on kindla peale veel hullem, vähemalt oma otstarbetuse tõttu“ (lk 11). Kui kirjutamisest mõelda ja kirjutada, tekib kohe küsimus – kellele? Kas humanitaaride kogukonnale või neile, kes sooviksid õppida tundma protsessi väljastpoolt? Sir Empsoni geeniust käsitlenud Robert Reay-Jones on tõstnud esile tolle sõbrale väljendatud mõtte, et eksperdi ja võhiku („väljaspool seisja“, outsider) vahel, kes on mingi teise ala ekspert, peaks toimuma vahetu suhtlus – vastasel juhul lakkavad demokraatia ja areng toimimast. Ilmselt saab siin näha ka ühte Atwoodi eeskuju, kui ta loengute vormis oma lugejatega vahetult suhtleb – inimhingede peenmehaanikuna, kes esmakordselt muukrauda nägevat inimest vastutulelikult lukku lahti muukima julgustab, tegemata talle hinnaalandust.

Atwoodi tekst kubiseb metafooridest; pidevalt ja küllaselt liigutakse tasandil, mis nõuab nii kultuurikihi olemasolu kui ka poeetilist taju. Aeg näib soosivat teoseid, mille sõnumi saab lühidalt ja selgelt kokku võtta: „mõtisklus inimkonna kulgemisest oma lõpu poole“ või „inimkond peab loobuma tarbimisest“. Kirjandusest kirjutamine ei tundugi otstarbekas, see on n-ö puhas kulutus, puhas vaimne nauding ja luksus.

Nüüdisaja peenkirjanduse needuseks on tähenduste paljusus kui omaette eesmärk (mitme lugemisvõtme omamine on kohustus, mitte üksnes vabadus või võimalus). Iga uus tekst potsatab juba iseenesest mitmetähenduslikkust ja polüfoonilisust võimestavasse kultuurihälli – ja mis tahes autentse loome pretensioon tundub naeruväärne. Ka sellest paratamatusest vestab Atwood, kui peatub oma loomeprotsessi käivitajatel. Kuid otsekui vihjena, et seda on siiski võimalik väärata, annab Atwood raamatu lõpus viimase sõna Ovidiusele, „kes laseb Kyme sibüllil kõneleda mitte ainult iseenda, vaid, nagu kahtlustame, ka poeedi enda eest, ja samuti kõigi kirjanike lootuste ja saatuste nimel: „Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle ja mu hääl on see, millest mind tuntakse““ (lk 160). Hääl on siin, kirjanduslikus tähenduses, kui mitmetähenduslikkuse, -kihilisuse ja repriisi … ainukordne sulam. Häälele pannakse lootus.

Kuidas selline hääl saada?

Tundub, et vastus peitub siin: Atwoodi silmis pole tähtis mitte anne, vaid ande eristumine teistest annetest, mida käsitletakse taas paratamatuse või kohustuse registris: „Kuidas eristab sind teistest su anne, kui üldse kuidagi? Kas see vabastab su kohustustest ja vastutusest, mida oodatakse teistelt? Või laob see sulle turjale veel rohkem kohustusi ja vastutust, kuid need on teistsugust laadi?“ (lk 100).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht