Ene Hioni projektsioon ja järelnopped

Tarmo Teder

Ene Hion, Magushapud heietused. Toimetanud Mari Vaba. Kujundanud Lauri Tibbo. Mardikas, 2010.  357 lk.      Memuaare, päevaraamatuid, ülestähendusi, mälestusi, meenutusi ja muud omaeluloolist  võib kirjutada sadat moodi. Igal kirjutajal on oma stiil, isikupära, avatus ja peidetus, väljaütlemine ja mahavaikimine, meeldetulemine ja unustamine, häbenemine ja ekshibitsioon. Kõik mäletavad midagi, mis kunagi juhtus ja oli neile tähtis, paljud peavad vajalikuks oma minevik paberile panna ja ka kaante vahel teiste silme ette lugemiseks lasta. Palju on avaldatud, üksjagu ka silma ja meelde jäänud, igaüks ikka omamoodi: Jaan Kross (I osa detailselt lahve ellujäämistarkusega purjetav), Debora Vaarandi (nooruse kirgas kaste ja mäluaugud), Hellar Grabbi (põlvpükstes idüll Toilas, DP-laager Saksamaal ning pärast kultuuriluure ENSVs), Tõnu Õnnepalu (asi iseeneses), Pentti Saarikoski (tõlgitud, poliitiliselt äpardunud geeniuse mõõtu poeet sünteesib argihalli välist, vaimset ja oma sisemist huvitavasse peegeldusse), Vaino Vahing (viin ja tõrjutus tingivad hasartse aususe pursked,  paranoia ja masohhismi alged), Hindrek Meri (Siberi kirkus ja leivatöö hallis ENSVs), Marju Lauristin (juubeli puhul turule tiritud), Mihkel Mutt (paneb vist lõpuks Krossile ka ära, kuigi pole vangis istunud), Heinz Valk (karikaturistliku sulega kommunistlikust tsirkusest), Simon Levin (üksik võitleja on üle oma pidetuse traagikast ja dekonstrueerib Uku Masingu juudivarjamise müüdi).     

Läbi XX sajandi totaalselt muutunud Eestis elanud inimeste mälu muudkui pulbitseb, sõnadesse ümbervalatud sündmused ja suhted lüüakse tagantjärele tunnetuses uuesti  läikima, mälestuste raamatuid aina tuleb, rääkimata praeguste seltskonnatähtede edvistavast sõnapidamatusest ja varanoorte reisiraamatuist (mis on laul hoopis teisest ooperist). Mida kauem inimene elab, mida rohkem ta liigub ja mida aktiivsemalt ühiskonnas mõjukate inimestega suhtleb, seda huvitavam ja olulisem peaks olema ta elukäik. Ja kuigi iga inimene on ikkagi ka ise stiil, pole kõigile antud nokka ega sulge oma erilaadsuse paberile  laulmiseks. Elupäevade ja -aastate tähendus avaldub ja avaneb suuresti sõnade kunstilises müsteerimis: üks asi on kronoloogia ja kuivalt sedastav dokumentatsioon, hoopis teine münt on belletriseeritud tagasivaatel. Stiil stiiliks, olgu. Aga millised on meetodid? Mismoodi võiks tagantjärele hakata oma, uuh, kui kirjult elatud aastaid taastama, hakata neid ajusagaraisse jäänud emotsioone paberile panema? Mis on need omaeluloo ülestähendamise  žanri võimalused, et kuidas moodi, mis raamistuses, milliste võtetega võiks oma miljoneid tundmusi, mälupilte ja seiku sisaldavat elu täheldada? Kirja panna, et äkki on see ka teie jaoks tähtis, et vaadake, kui kihvti ja ainulaadset elu ma elasin seal kunagi kauges nooruses ja hiljemgi paljudes paikades tuhandeid inimesi kohates. Nähtavalt kehtib üldine raamistus, lineaarne  ajatelg lapsepõlve piltidest, aga ka vanavanemaist kuni oma vanaduspäevini välja. Muidugi ei välista sellel teljel liikumine risti-rästi sööste ja seoseid. Iga mäletaja ja kirjutaja ei eristu teistest mitte üksnes elujuhtumite erakordsuse ja mitmekesisuse, vaid ka oma eluloo esitusviisi ja stiiliga. Vastuvõtjatel on võimalik võrrelda, kuidas teised on ees kirjutanud ja mismoodi konkreetne autor selles võrgustikus 

paikneb, milline on tema projektsioon. Mõtlesin, et püüan eritleda memuaaride meetodeid: kuidas keegi doseerib, komponeerib, mida fokuseerib, millist ainest tambib ja kuidas erilaadseid inimesi masindab, kuidas tagasivaateliselt ajateljel liigelda annab, millistes teemades mingeid temposid kasutada jm. Aga milleks? Igaüks laulab ju nii, kuis nokk loodud. Ja sel foonil võiks sedastada vaid üht triviaalsust: elulooraamatu võimalused tundukse  sama avarad ja erilised kui elu ise, ole vaid meister sõnadesse vormima. Ene Hion, teeneline ja professionaalne raadioajakirjanik, mäletab oma eluloolises tagasivaates „Magushapud heietused” seda, mida tahab ja mis on talle aastakümneid tagantjärele emotsionaalselt erk. Tundukse, et ta ei vaevu „sõnadega üles kaevama” seda, mis ei meeldinud, mis on kuidagi liiga isiklik ega kuulu avaldamisele, aga mis paljudele lugejaile just  huvi võinuks pakkuda. Siit võib teha esimese ehk mõneti ka etteheitva üldistuse: Hion on üksjagu mugavuslipu all talle kaifi pakkuvate aastahoovuste ja mälukildude all purjetades tulnud 1930. aastate algusest kuni tänase päevani, aga selles uljas ja huvitavas seilamises on kümnendite-pikkune tühik ning hulk väiksemaid tühikuid, ütlematajätmisi, möödasõite, eufemisme ja muud silumist. („Aukudes” on oma osa ka kirjastusel, kes algset käsikirja oma  huvides märgatavalt kärpis.)   

Tartus oli suur nukumaja       

Kolmekümnendate kuldse lapsepõlve päevil Tartus oli suur nukumaja (mida pisike tüdruk omakaubeldud kärumehega kooli kaasa tahtis  viia), Lumière’de rong kinoekraanil, pesu puurullide all, „Hamleti” päheajamise katse jpm. Kui palju on meil järele jäänud neid, kes mäletavad Gustav Suitsu ja Johannes Semperit? Legendaarses Ko-Ko-Ko lokaalis liikus ka teisi, tänaseks kultuuriheerosi nagu August Alle ja Juhan Sütiste, kes kuulusid arst Viktor Hioni tutvusringkonda. Väike Ene Hion läks kooli 1939. aasta 1. septembril, mis on ju maailma ajaloos äärmiselt  tähenduslik päev, millele järgnes üks vapustavaim epohh inimkonna ajaloos. Moskva ülikooli ajakirjandust õppima astus medaliga kooli lõpetanud noor Hion 1950. aastal pärast siinset kurikuulsat VIII pleenumit. Kuhu jäid vahepealsed 11 aastat, see on memuaristi asi, kes jätab ootusäreva lugeja pika ninaga ka mitmel puhul hiljemgi (kirjastus?!). „Magushapud heietused” on liigendatud seitsmesse peatükki: põgus lapsepõlv Tartus,  kolm peatükki Moskvas õppimist, töö Tallinna raadiomajas, „Seiklusjutte maalt ja merelt” ja „Tantsud tähtedega”. Viimast võib liigitada ajakirjanduslikuks järelnoppimiseks või üleskloppimiseks kunagisest ajakirjanikutööst: esitatakse ligi veerandsaja kuulsuse portree sageli nappide ja täpsete, aga ka hajuvate pintslilöökidega. Tüübistiku skaala on küll lai ja kirev, aga kuulsuste esitusviis kipub jääma eklektiliseks ja lünklikuks.   

Eks ole ka „Seiklusjuttude …” peatükk kunagise põllu järelkündmine, aga siin on hoogu, hasarti, elu absurdsuste ja ootamatuste värske verega läbielamist. Stiil on rutakas, fragmentaarne ja selekteeriv, autori tahtest ja valikust kantud kirglik hoovus, mis kisub tükati liigagi detailseks. Aga just need detailid ongi huvitavad. Autor saab ise kah mitut-setut puhku aru, kui peateemalt kõrvalradadele kaldub, taipab, et, oh, mis ma nüüd siin patran, ja liigub jälle  pealiinis edasi. Sulg lastakse kirjutamismõnuga hoogsalt liuglema ja surutakse siis jälle mõistuse kontrolli alla. Tegijal juhtub mõndagi, Ene Hion polnud aferist, vahest veidi avantüürne, kui seikles oma lindimaki ja märkmikuga Kamtšatkal ja Tšukotkal, Kesk-Aasias ja BAMil, Kaukaasias ja Kanadas, aga ka Havannas ja New Yorgis. Ta kohtus ja rääkis põdrakasvatajate, vaibakudujate, kalurite, autojuhtide, kullaotsijate, jahimeeste ja näiteks ka Kanada vene vanausulistega. Kuulis Kolõmal seda, kuidas Tamara uusaasta hommikul lumevangis olles piiritusetulel šampuses kanu keetis. Hioni haare on olevremsulik ja sulg särtsub kui Valter Heueril; ajakirjanikul on alati kiire, ajapuudus dikteerib tempo.       

Nalja saab muidugi kapaga, sest kes teeb, sel juhtub. Pole mingi saladus, et Nõukogude ajakirjanikud viinapitsi ei sülitanud, baar oli teinekord tõsine töökoht, kus käsikirja kõrval seisis karahvin. Ei, ma ei taha väita, et ka Ene Hion olnuks eriline kärakavõtja, oma mälestustes ei varja ta, et klõmakas konjakit või teinegi  lihtsalt kuulusid orgaaniliselt päevakavva. Aga 1956. aastal Riiga laulupeole sõites juhtus Eesti Raadio hõbehallis helibussis selline lugu, et Valdo hoidis klaasi, Arno valas asunikust viina, klaas sai pilgeni täis, see ulatati džentelmenlikult daamile, kes tõstis klaasi suule ja neelas viina ühe hingetõmbega alla. „Kõigi jahmunud pilgud klammerdusid tühjale klaasile. Valdo toibus esimesena: „Kas te lõpetasite Moskvas ülikooli või merekooli?” küsis ta uudishimu  ja kahetsusega hääles” (lk 240). Daam oli tulnud Moskvast ja sõitis oma elu esimesele raadioajakirjaniku komandeeringule. Üks Valdo Pandi sentents on minuni ka Ene markeeritud Jaani suust jõudnud nii: „Tee, mis sa teed, aga ikka jääb puudu üks võttepäev, sada rubla ja pudel viina”.       

„Magushapude heietuste” säsi – see väärtus, mis on vahest tähtsam aastakümnete pärast, on Ene Hioni õpingud Moskva ülikoolis aastatel 1950–1955. See oli karmi stalinismi  aeg, millest jutustades liigub autori sulg hoopis teises tempos kui edasi andes Hruštšovi- ja Brežnevi-aegseid seiklusi. „Toonane Moskva üliõpilane oli kergelt tuulepea, narruseni kiindunud teadusesse, unelev, leebe, kuid sihikindel, eemalviibijapilguga maadeavastaja, klassikalise koolkonna jünger, poeetiline, entusiastlik ja – oh, palun aidake mõelda välja omadussõna, mis annaks edasi vastandite ühtekuulumise” (lk 21).  Mingist erilisest romantikast seal Moskvas rääkida ei saa, aga see kumab siiski, sest millal seda romantikat ikka on, kui mitte nooruses, isegi kägistava stalinismi karmuses. Siin ongi nüüd koht pisut toomasliivilikult küsida: miks ei tohi näha ja tunda 1950. aastate Moskvas romantikat? Mina küll „Magushapude heietuste” Moskva peatükkide põhjal tunnen ning küllap tundsid ka need, kellel laagrist eemale, ellu ja ülikooli astuda õnnestus. Ööbitakse  kusagil eide toanurgas, sest ühiselamusse kohe ei pääsetud, pärast hakkab hämmastama eriline üliõpilaskasarm Stromõnka, kuhu mahtus tuhandeid studente. Tekivad sõbrannad ja sõbrad, suheldakse GITISe eestlastega, käiakse kinos, erilise kategooria moodustavad rindelt tulnud noored vanamehed, kes on invaliidid nii hingelt kui ka kehalt ning kukuvad mõne aasta möödudes ülikoolist välja, kuna nad julgevad vaielda, on näinud ja osa võtnud sellest  sõjast, mida „teoreetikud” tundmatuseni moonutavad. Paistab, et tulevase ajakirjaniku ja autori jaoks oli see Moskva aeg ka omaette eluülikool oma sadade kummaliste nippide ja viisidega, nagu näiteks sukkade jalgajoonistamine söega. Kõik teed, niidid ja jutud jooksevad kokku Moskvasse ja see kubiseb legendidest. Aga ka inimestest, kellest võib näiteks tuua Hioni hilisema autoritarkusega rikastatud Jawaharlal Nehru, peakonstruktor Sergei  Koroljovi, müstilise Lev Termeni … Moskva vist tõesti pisaraid ei usu.     

Alustas maa all   

Pärast Moskva ajakirjandusõppe lõpetamist ei suunatud Ene Hionit „kõrgele”: ta alustas kusagil EN SV tsiviilkaevanduses, maa alla reportaaži tehes, aga tuli kohe välja ja astus vanasse heasse raadiomajja, kus oli ta ankruplats ligi nelikümmend aastat. Peatükis „Siin Tallinn …” annab autor pildistusi oma tööst ja kolleegidest, on nende suhtes diskreetne ja kuidagi nagu kontseptuaalselt kriitikavaba või siis läbi lillede irooniliselt möönav ajakirjanik, kirjutaja  heainimine, kes hoiab oma põlvkonna töökaaslasi ka pärast nende surma. Oma pere elu ei tule üldse kõne allagi. Tihti väldib Hion kolleegide perekonnanimesid või libistab eesnimedki eufemismide varju, millest jääb poolik maitse. Siit ehk raamatu pealkirja omadussõna “magushapud”? Tööjutud tunduvad kord innukad ja lennukad, siis jälle hillitsetud ja katkendlikud, rebestatud, justkui hoogtöö korras varrukast puistatud, et sähke, rohkem mul  teile ütelda ei ole, lugege kui tahate, sedasi ma elasin ja mis oli muu, jääb minu teada. Aga mina kui lugeja tahan ikka teada, kes olid need vaigistajad ja vaimsed kägistajad keskkomiteest ning mis nimega raadio- ja telebossid? Ühest küljest on see ekspositsioon ja teisest küljest varjamine. Siit küsimus: miks peab lugeja oma elulugu pajatavast autorist ja temaga seotud isikutest (isegi siis, kui need on surnud) tingimata kõike teadma, teda täiesti  alasti nägema? Tähtis on ju stiil kui inimene. Ja sellega Ene Hion kord särab ja särtsub, siis moduleerib, vahetab temposid ja registreid, on vahelduvalt aineses nagu uudishimulikule ajakirjanikule kohane. Veetleb eelkõige kirjutamise lust, kirglikkus, oma väikeste puäntidega huumor. Ja selle hasardi foonil haigutavad selgemini need mustad augud, kui Hion ei vaevu mäletama, meenutama neid pilte ja päevi, mis talle kirjutamislusti ei paku.  Veidi ka konkreetset kriitikat: kas pole liiga palju vastu tuldud nn nooremale ja kultuurikaugemale lugejale, kellele on ära seletatud minusugusele elementaarne taust? Kõnekeelde slängi pikkides on natuke liiast silma tehtud Interneti-põlvkonnale ning tšaukade ja pakaadega libastutud labasuste piirile. Aga vahepealkirjadega on päris oskuslikult mängitsetud rahvalike tsitaatide ja üldtuntud laulude pealkirjadega, vihjeiks töödeldud anekdoote.  Toimetaja! Miks on etenduste, filmide, raamatute, laulude, saadete jm teoste pealkirjad ebajärjekindlalt kord jutumärkides ja siis ilma? Ikka ja jälle peab meelde tuletama, et KGB loodi alles 1956. aastal, kuigi tegutses põhimõtteliselt NKVD nahas ju varemgi. Ene Hion suudab ise põledes ka lugeja süüdata, ta tundub oma magushapude heietustega nagu üks vintske lihatükk oma säriseval pannil, kes ennast lugeja kahvlisse võtta ei  lase – lustib ise oma särinas, näitab, ahvatleb, põikleb ja peidab, libiseb eest ning annaks nagu mõista, et tegin ka natuke pulli, kuigi elu on päris karm ja tõsine asi. Kindlasti on selles raamatus taasloodud elupäevad väärt kaasaelamist. „Kui me ei leia vastust küsimusele, mis on elus tähtsam kui raha ja poliitika, ei lähe edasi ei elu ega poliitika” (lk 357). Ainuüksi selle lause pärast tasus see raamat kirjutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht