Et lugejasse jääks kõlama heli

Imbi Paju

Käbi Laretei, Otsekui tõlkes. Tõlkinud Anu Saluäär. Tänapäev, 2005.  

“Kui papa suri, olin nagu halvatud ja ei suutnud mängida. Ütlesin üksteise järel kontserdikohustused üles. Olukord oli ootamatu ja muutis mu täiesti abituks. Mida ma pidin tegema?

“Kirjuta,” ütles Ingmar. Me olime siis juba lahus.

“Millest ma kirjutan?”

“Kirjuta, mida sa tunned. Nii nagu see on?”

 

Sellest hetkest algas klaverikunstnik Käbi Laretei kirjanikuks saamise teekond. Usun, et kirjutamine on inimesele üks keskne olemise viis. Iga inimene mäletab kindlasti oma elus vähemalt ühte piiritut õnnetunnet kirjutamisest, see juhtus lapsepõlves, kui said selgeks esimesed tähed, millega võis kirjutada paberile oma NIME.

Vahepeal, teekonnal täiskasvanuks, võib see tunne kaduma minna, sest eneseväljendamine vajab julgustavat ja inspireerivat kasvuümbrust. Täiskasvanud inimesele on ehk rohkemgi vaja lähedast, kes ütleks: kirjuta, kirjuta, nagu sa tunned! Nii nagu ütles Ingmar Käbile. Kirjandusteose, eriti autobiograafilise teose loomiseks peab kunstnik olema emotsionaalselt küps, et minna teisele poole kättemaksu või pahameeletunnet, mida armastus ja hülgamine mõnikord põhjustavad. Sel juhul on loomise protsess otsekui surmast läbiminek, mina nõussesaamine enese egost loobumiseks, et saavutada kirjutamise kaudu ootamatuse seisund ehk teine süütus, nagu on kirjutanud tabavalt Helen Cixous, Prantsuse kirjandusfilosoof. Ja selle teekonnaga on kirjanik Käbi Laretei hakkama saanud.

 

Käbi Laretei imestab oma raamatus, et Eestis on korduvalt temalt küsitud, kuidas ta julgeb oma tunnetest nii julmalt ja hoolimatult kirjutada. Ta näeb neil hetkedel noorte kui ka vanade näol mingit sõnatut igatsust, inimese ilmet, kel on palju südamel ja kes ei saa seda kellegagi jagada. “Minu raamatust püütakse justkui lugeda mingit retsepti, vastust küsimusele, “kuidas seda teha”, kust võtta julgust, et siiralt rääkida.”

Käbi Laretei autobiograafiline teos “Otsekui tõlkes” on suurepärane näide sellest, kuidas julgus kirjutamise kaudu end avada võib mõjuda konkreetse armastuse väljendusena, eriti nende suhtes kellega autori elu on seotud. Seega ka iga kaasmaalasega, kellega samast mullast on kirjanik pärit.

Käbi Laretei raamat on isiklik ja intiimne, lugejat usaldav. Raamatu tagakaanel on kirjas, et selles on palju teemasid: enne ja nüüd, Eesti ja Rootsi, muusika ja muusikud, abielu dirigent Gunnar Stærni ja maailmakuulsa filmirežissööri Ingmar Bergmaniga, lapsed Linda ja Daniel. Ausalt ja avara pilguga vaeb autor oma kogemusterikast elu: kui hästi on õnnestunud ühendada abikaasa, ema ja klaverikunstniku rolli?

Kuidas elada korraga kahes kultuuris, kahes keeles, kahe identiteediga?

Pagulane elabki oma elu otsekui tõlkes.

Käbi Laretei teos on nagu taskulamp, mis näitab teose vastuvõtjale teed usalduse juurde, ühe loova inimese, kunstniku elukogemuse juurde.

Iga ettevaatlikumgi kirjaniku tunnistus oma elatud elu kohta viib meid aususele lähemale.

Käbi Laretei ütles mulle ühes telefonikõnes, et kirjutades segased mõtted selginevad, “kui selgitan oma mõtteid, korrastan ka oma elu, seda täht-tähelt.”

Kirjutamine ongi Lareteile nagu pikksilma teravustamine, mis saab alguse pildist reaalses elus, mida kirjutaja tahab näha täpsemalt ja selgemalt. Inimestel on tihti nii kiire saada kirjanikuks, filmitegijaks, maalikunstnikuks, et selles kiiruses unustatakse elu, millest tahetakse vormida kunstiteost.

Laretei on oma teoses elukogemustega üks, ta liigub nendega koos, kulgeb neist läbi, paneb end kuulama. Ta kasutab kirjasõna nagu muusik, kes kuulab end ja kuuleb oma südant, enne kui asetab käed klaviatuurile. Laretei sõnade taga voolab energia, tema süda on seal, kus on peidus looming ja kunst.

Tema teosest sündiv tõde on meeldiv, sest sellele järgneb arusaam, mis on ühe inimese elus võimatu ja paratamatu ja mis on veel võimalik.

Olen kuulnud kriitikuid, kes ütlevad, et enda elust kirjutamine on nartsissistlik tegevus. Kuid, mis siis! Inimesele ongi antud elu, et selle vastu huvi tunda. Kirjutajale on kirjutamine ühel või teisel kombel inimlik viis näha asju uuest vaatenurgast, näha end ebatäiuslikuna ja samas täiuslikuna.

Käbi Laretei kirjutab oma raamatu lõpus, et soovib, et tema teosest jääks inimestesse kõlama heli. Seda heli on lihtne kuulda, ta keskendub sellele, mida tal tõepoolest öelda on. Laretei väljaütlemise viis sunnibki kuulama selle teose heli.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht