Festivalide aeg, kirjanduse aeg!

Jürgen Rooste

5. mail avati rahvusraamatukohus V Põhjamaade Luulefestival. Luuletajad hetk enne festivalipasuna avasignaali kõlamist

Kui vaadata Delfi naistekülje kommentaarisadu, raamatukogude laenutusandmeid ja poodide müügitabeleid, siis tundub, et eesti kirjanduse halvimad päevad on käes. Postimees (Rein Veidemann) pidas tarvilikuks isegi algatada diskussiooni Eesti Kirjanike Liidu metafüüsilisest rollist meie praeguses ühiskonna. Liit olevat liiga ametiühistunud. Netikommentaaridest saame veel teada, et sääl möllab korruptsioon ja muu koledus. Et parim, mis see ühendus võiks teha, on laiali minna. Eks ta ole.

Kui kirjanik kuskile esinema läeb, küsitakse ta käest ikka, kas Eestis on praegu neid, kes kirjanikuna ära elavad, sest see huvitab inimesi väga ? kui palju sa päriselt oma susserdamise ja vusserdamise eest raha saad? See on ju vanast ajast Urmas Oti, esieestlase, meie rahvusliku lapsesuu lemmikküsimus, seda küsib kogu eesti rahvas ühest suust: aga mis sulle selle eest makstakse? No, paraku, eriti palju neid äraelajaid ei ole. Jah, ja eks see ole sellepärast, et ei kirjuta hästi, ütleb praktiline, terve, maniakaalne mõistus, see kõige õigem ja mõistuslikum mõistus. Vabariigi hääl, demokraatia kähedaks karjutud kõri.

Nojaa siis, mina, mõttetu luuletaja, räägin oma kolleegidega põhjas ja lõunas ja… nad vaatavad, mis siin meil toimub ning pungitavad silmi. Näiteks lätlaste kirjanike liit ei pidavat üldse regulaarseid üritusi korraldama ega ühiskondlikult suhtlema. Neil pole sääl sedagi sõnumit, mis meie omal: et kirjandus on tähtis ja et tal on ka praegu veel miskit öelda. Ja soomlastel, keda on mitu korda rohkem, on raamatutiraa? enamasti sama, mis meil ning kirjanduselu kipub sumbuma. See on sundinud neid looma isegi sellise kummalise nimega asja nagu ?elavate luuletajate ühingu?. Meenub kunagi vaetud mõte, et Sirbi fotokartoteeki peaks asutama kausta nimega ?poolsurnud kirjanikud?.

Et siis: meie kirjanikud on hullud, solipsistlikud  kisakõrid ja tegelikult pole eesti kirjandusel praegu kandepinda? Sellele on kaks vastuväidet: esiteks on meiemehekultuurile noorte seas tekkinud tõsine vastasrind ning kooli- ja üliõpilaste seas liigub tegelasi, kes loevad ja tahavad protsessis osaleda. Teine vastuväide on aga isegi mõjukam ja kergemini tõestatav: kuigi raamatute tiraa? on langenud, toimub praegu sellisel hulgal kirjandussündmusi, et neist saab osa tuhandeid inimesi. Mis on juba märkimisväärne hulk. Ja see kirjandussündmuste jada, millest mina ei suuda enam 100% osa võtta, sest kõike on nii palju (samas on harva kuulda virisemist publiku virisemise üle), kulmineerub juba teist kevadet ühel nädalalõpul, mil korraga leiab aset kaks meie mõttes tohutut ja sündmusterohket festivali. Täna ja homme saab veel Tartus nautida kirjandusfestivali ?Prima Vista? ning mitmes paigas üle Eesti Põhjamaade Luulefestivali, mis kulmineerub homme hommikul kell 11 Niguliste muuseum-kontsertsaalis ühe ilusa luulehommikuga.

Kui tahate näidet me kirjanduse kummalisest elususest ja, kui soovite, elulähedusest, siis lisaks kuu aega tagasi musta laega saalis aset leidnud räpparite luuleõhtule võib julgelt mainida eilset üritust Tartus, kus Lutsu teatrimajas esinesid Chalice, fs, Koer, Priit Kruus jt. Ja täna õhtul kell kuus Tartu raekojas need kaks festivali ühinevad. Lisaks on Briti Nõukogu vedanud KLF-i Bill Drummondi täna õhtul kell kaheksa Tartu Ülikooli kohvikusse suppi keetma?

Jah, see see ongi ? äkki on kirjandusestki saanud elustiil? ?, sündmuste ja pideva õhkumise, kirjanduse liikuvuse ja gaasilisuse läbi saab eesti kirjandusest (ja tõlkeluulest, mis ka tavaliselt ei tõmba masse ligi), mida keegi ei taha, millel pole kellelegi midagi öelda, mida ei vajata ja mida teeb väike korrumpeerunud kamp iseendale, osa väga palju inimesi. Kuidas see ikka nii halvasti välja kukub?

Vaadake ja leidke endale sobivad sündmused täna ja homme aadressidel www.norden.ee ja kirjandusfestival.tartu.ee. Õhus on elektrit ja sest ilma jääda oleks patt.