Finlandiaga pärjatud raamatud poevad naha alla

Finlandia auhind on hea eeskuju, kuidas äratada ja jätkata diskussiooni, raamatute üle kirglikult ja argumenteeritult vaielda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus.

PEEP EHASALU

29. novembril kuulutati Yle otsesaates välja tänavused Finlandia kirjandusauhinna laureaadid kolmes ehk ilukirjanduse, aimekirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse kategoorias.

Kõige kaalukam Finlandia auhindadest on kahtlemata parimale ilukirjanduslikule teosele määratud auhind. Kui auhind 1984. aastal loodi, võisid sellele kandideerida kõik ilukirjanduse alla kuuluvad teosed, ent 1990. aastate alguses hakati sellega tunnustama vaid romaane. Põhjus oli proosaline: romaan on laiema publiku huviorbiidis ja seetõttu on võitja teosel oodata suuremat müügiedu. Auhinda annab välja ju Suomen Kirjasäätiö ehk Soome Kirjandusfond, mis on Soome Kirjastuste Liidu ja haridusministeeriumi koos loodud sihtasutus.

Kirjastajad ei pidanud kahetsema: pärast otsust müüdi kümnete tuhandete asemel sadu tuhandeid eksemplare. Võiduteostest on enim ostetud Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ (230 000 eksemplari, 2008), Ulla-Lena Lundbergi „Jääd“ (140 000, 2012) ja Kari Hotakaineni „Kaitsekraaviteed“ (134 000, 2002). „Jää“ hääletasid lugejad sügisel ka Finlandia 40aastase ajaloo parimaks teoseks.

Tänavu on otsustusprotsessi ka rohkelt kritiseeritud, sest selles nähakse liigset järeleandmist nn turujõududele: auhinda tuleks seetõttu nimetada müügiedendus-, mitte kirjandusauhinnaks. Soome kirjanike liidu esimees Ville Hytönen ongi välja pakkunud, et kirjandusfond võiks kaaluda Finlandia kolme kategooria kõrvale neljanda loomist: seal oleks esindatud luule, aforismid, novellid ja esseed. Hytöneni sõnul ostetaks ka nendes žanrides teoseid rohkem, kui neile pöörataks rohkem tähelepanu. Mitmel korral Finlandiale kandideerinud Juha Itkonen toob aga võrdluseks professionaalse žüriiga Sibeliuse viiulikonkursi – miks ei võiks ka selle võitjat valida lihtsalt üks muusikahuviline kodanik? Kirjandusauhinda ei määra nimelt kirjandusekspert, vaid tugeva kultuuritaustaga kirjandussõber.

Ükski kriitik ei sea siiski kahtluse alla Finlandia auhinna vajalikkust ega võitjate kõrget taset. Auhinna väljaandmine on omaette süsteem. Igal sügisel valib kolmeliikmeline eelžürii kirjastuste saadetud sadade raamatute seast välja parimad. Novembri alguses kuulutatakse kõigis kolmes kategoorias välja kuus kandidaati, nendega tehakse intervjuusid ja arvustatakse nende raamatuid. Novembri lõpus teatatakse riigitelevisiooni otsesaates võitjad ja lisandub veelgi rohkem kajastusi – see kõik hoiab hea kirjanduse rambivalguses terve novembrikuu jooksul ja tagab ka jõulu eel korraliku läbimüügi. Seepärast ei paista ennast tõestanud süsteemis muutusi tulevat ning 40. korda määratud kirjandusauhinna on taas saanud väärikad loojad.

Võiduromaan

Ilukirjanduse kategooria laureaat on Sirpa Kähkönen romaaniga „36 urni – eksimise ajalugu“ („36 uurnaa – Väärässä olemisen histooria“, Siltala). Tänavune „kirjandusdiktaator“, kes valis kuue lõppvooru jõudnud kandidaadi seast laureaadi, oli professor ja tantsukunstnik Jorma Uotinen, kelle sõnul oskab Kähkönen „vaadata elule ja teistele inimestele mõistvalt ja õrnalt, ilma pahameele ja kibestumiseta“.

Sirpa Helena Kähkönen (sünd 1964) on õppinud ülikoolis kirjandust ja ajalugu ning töötanud Helsingi ülikoolis teadusassistendi ja Otava kirjastuses toimetajana. 1996. aastast saadik on ta olnud vabakutseline kirjanik ja tõlkija. Kirjanduslikku tegevust alustas ta romaanidega noortele täiskasvanutele, läbimurre tuli 1998. aastal alguse saanud ajalooliste romaanisarjadega. Aastatel 2018–2022 oli Kähkönen Soome kirjanike liidu juht. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid „Graniitmees“ ja „Nõmmeliivatee“, mõlemad Piret Saluri tõlkes, kirjastuses Koolibri on töös ka „36 urni“ tõlge. Finlandia kandidaatide sekka on Kähkönen jõudnud varemgi: romaanidega „Linavoldid“ (pealkirja tõlge on tinglik, originaalis kõlab see „Lakanasiivet“, 2007), „Graniitmees“ („Graniittimies“, 2014) ja „Tankide suvi“ („Tankkien kesä“, 2016) ning aimeteosega „Viha ja armastuse leegid“ („Vihan ja rakkauden liekit“, 2010).

Muidugi ei andnud Uotinen võitu neli korda auhinnata jäänud kirjanikule kaastundest. Kriitikud tõdesid kohe romaani ilmumise järel üsna üksmeelselt, et tegemist on kirjaniku seni kõige tugevama teosega, auhind tuli oodatult.

Inimese näo andis Soome kodusõjas punaste poolel võidelnuile juba Väinö Linna oma triloogiaga „Siin Põhjatähe all“ (1959–1962). Sirpa Kähköneni 2010. aastal ilmunud „Viha ja armastuse leegid“ tutvustab Soome kommunistide saatust: muu hulgas hoiti neid 1920. ja 1930. aastatel vangis Tammisaari sunnitöölaagris. Seal veetis üle seitsme aasta ka Sirpa Kähköneni vanaisa Lauri Tuomainen.

Nüüd on Kähkönen läinud kaugemale nii Väinö Linna kanoonilisest triloogiast kui ka oma aimeraamatust: ta näitab, millise raske ja ebaõiglase pitseri on jätnud ühe esivanema saja aasta tagused valikud järeltulevate põlvede elule. Kähkönen ei ole korranud „Viha ja armastuse leekide“ lugu ilukirjanduslikus vormis, vaid kirjutab oma ema Riitta surma järel tema elust – intensiivselt, isegi omalaadse raevukusega. Soome kriitikud on tõdenud, et Kähköneni tekst oleks nagu vabanenud kammitsaist ja voolab nüüd tõeliselt vabana. Võib-olla vallandaski ema lahkumine kirjanikus kõik seni hillitsetud emotsioonid.

„Autori isiklik kogemus on kasvanud universaalsete mõõtmeteni ja ütleb midagi üldkehtivat inimese, häbi, viha, valede, rõõmu, lootuse, unistuste ja nende kokkuvarisemise, surma kohta,“ ütles Jorma Uotinen auhinda üle andes. Kirjanik ei süüdista ema, vaid esitab ilustamata kujul nende suhte karmid ja valusad stseenid, leides ema käitumisele kohe ka põhjenduse: kodusõja ebaõiglus ja esivanemate kibestumus kanduvad edasi põlvest põlve ja just naiselt naisele. „Niisiis, vait, see oli Tammisaari esimene õpetus ja tähtsaim, ja nii sai Tammisaarist ka osa kõige intiimsematest suhetest. Jah, sina tead seda, ema. Me oleme kõik olnud Tammisaaris, kuigi elasime kodus. See kõik oli meil kodus.“ Nii kõlavad „36 urni“ paar rida Piret Saluri vahendusel. Ja veel: „„See kuratlik kodanlik ühiskond, mis piinas oma vange. Ma vihkan seda ühiskonda!“ Nii õppisid sa mõtlema. Nii sa sagedasti ütlesid. Mina sain sellest aru küll.“

Tulemuseks olid murtud meeled, õrnuseta kasvatus ja õnnetuseootus ka õnnehetkedel. „Kuidagi õnnestus sind murda,“ kirjutab Kähkönen oma lahkunud emale. Ja nopib ühe öö jooksul ema korterist teispoolsusse kaasapanemiseks 36 eset, tunnet, pettumust ja igatsust, mis annavad ema ja tütre viha-armastuse suhtele sajandipikkuse tausta. Kähköneni tekst hoiab lugejat oma sõltuvust tekitavas maailmas justnagu nikotiin ja 1960ndate amfetamiini sisaldavad dieedipillid, mille lõksu oli langenud ka Riitta.

Teised võitjad ja kandidaadid

„Teised“ kõlab ebaõiglaselt, sest kõik kandidaadid võiksid sama hästi olla ka võitjad. Samuti ei ole aime- ja lastekirjanduse teosed vähem väärt kui auhinnatud romaan, ehkki neid ei osteta võib-olla nii palju. Kirjanduse hindamine on subjektiivne ja läbimüük pole kvaliteedikriteerium. Kui Jorma Uotinen kurtis kandidaatide väljakuulutamisel, et tal on kõigest kolm nädalat kuue romaani lugemiseks, siis mul oli paraku veel vähem: raamatusaadetis jõudis Soome instituudi raamatukokku vaid kümme päeva enne võitjate väljakuulutamist. Seepärast on mul paratamatult tulnud pealiskaudsusele lõivu maksta.

Julge üldistusena saab siiski öelda, et nii võitjad kui ka kandidaadid on süvenenud mitmel moel ajalukku ja (tihti sellest johtuvatesse) vaimse tervise hädadesse. Helsingi raamatumessilgi esitleti rohkelt aime- ja ilukirjandust, kus käsitletakse mahavaikitud või varjus olnud ajaloonähtusi. Endiselt harutatakse soometumise sasipundart, samuti teemasid, mille on esile kutsunud Venemaa kallaletung Ukrainale. Seejuures vaadatakse tagasi ka neile rahvusgruppidele, kes jäid või läksid Nõukogude Liidu poolele või võitlesid Soome kodusõjas punaste poolel.

Nii haakub Kähköneni romaaniga aimekirjanduse Finlandia võitnud Antti Järvi teos „Kuhu kadus Antti Järvi?“ („Minne katosi Antti Järvi?“, Gummerus). Kirjanik on ajanud arhiivides ja mujal oma nimekaimust vanavanaisa jälgi – too jäi pärast sõda loovutatud Karjalasse. Soomes on räägitud palju Karjalast evakueeritutest, kuid see valdav evakko-narratiiv on jätnud enda varju kõik Karjalasse maha jäänud ja Soomes maha vaikitud erandid. Järvi kirjutab neist kümnetest inimestest, kelle pärast on peredel olnud piinlik ja keda on tahetud unustada. „Teadmine on üksteise mõistmiseks parim vahend. Info on ka mäletamine ja toob valgust sellesse, millest vaikitakse ja mis tundub häbiväärsena,“ tõdes kirjanik oma auhinnakõnes.

Aimekirjanduse lugejate lemmikuks hääletati Ville Mäkipelto ja Paavo Huotari „Tsenseeritud. Piibli muudatuste varjatud ajalugu“ („Sensuroitu – Raamatun muutosten vaiettu histooria“, Otava). Selle omalaadne kommentaar on ilukirjanduse nominendi Antti Hurskaineni romaan „Kirikuteener“ („Suntio“, Siltala), mis sisaldab pikki usuteemalisi arutelusid, mis on rüütatud dialoogide, sisekõne ja ka kirjade vormi. Hurskainen paneb oma peategelase, sügavalt uskliku kirikuteenri vastamisi luteri kiriku bürokraatliku ususuhtega. Lisaks piiblile tsiteerib autor Ingmar Bergmani teoseid, telesõusid, soome nüüdiskirjandust … ja juhatab lugeja kindlal käel läbi viiterägastiku, kutsudes kaasa mõtlema elu, surma ja usu teemal.

Tegelaste vaimset tervist vaetakse peaaegu kõigis kandideerinud romaanides. Teiste seast tõuseb esile lugejate lemmikuks valitud Miki Liukkoneni romaan „Võõrsil“ („Vierastila“, WSOY). Tänavu kevadel 33aastaselt enesetapu teinud kirjanik esitati Finlandia kandidaadiks postuumselt ning paratamatult loetakse Liukkoneni pöörast teksti selle teadmisega. Pealkirja „Vierastila“ saab tõlkida mitmeti: selle tähendus võib olla ’külalistetuba’, ’võõrsil’ või ’võõrus’, ’asutuse vastuvõturuum’, sõltuvalt kontekstist on muidki tähendusvarjundeid. Liukkonen tõdeb, et kõik on üksteisele võõrad, sealhulgas iseendale. Romaani pealispind on täis lustimist keele ja mõtetega – puhas lugemisrõõm ilma arutlemata selle üle, millest lugu räägib. Mõtetega žongleerimise taga avaneb sügav sissevaade maailma hullumeelsusse ja silmakirjalikkusse, mis viib „elu põhielemendi“ ehk pettumuseni. Seegi keeratakse naljaga pooleks: „Ta polnud isegi pettunud, vaid poolikult pettunud. Ja seetõttu pettunud oma pettumuse poolikuses.“

Teine terve mõistuse ja vaimuhaiguse piiril balansseeriv romaan on Pasi Ilmari Jääskeläineni „Peituse anatoomia“ („Kuurupiilon anatomia“, Atena). Endisest punkarist autor õpetab praegu üldhariduskoolis emakeelt ning ilmselt tänu sellele mõjuvad romaani kasvueas ja arenguga puntras tegelased käegakatsutavalt ehedalt. Tekstis on tunda endiselt mässavat punkarivaimu, nii et romaan võinuks vabalt kandideerida ka noorteromaani auhinnale. Jääskeläinen nimetab oma stiili ise reaalfantaasiaks: autor vahetab eri žanre reportaažist dialoogide ja monoloogideni ning segab jutustajaid omavahel. Romaanis hoiab pinget ülal oletatav kuritegu ehk kuhu kadus peitusemängu ajal peategelase vend? Üllatavalt kergelt loetav raske romaan.

Laura Gustafssoni „Miski ei kao päriselt“ („Mikään ei todella katoa“, Like) on lugu kurnatud, oma töö tulemustes ja maailma arukuses kahtlevast loomakaitsjast. Ei soovita lugemiseks neile, kes soovivad rahulikult jätkata omnivoorielu: liha- ja karusnahatööstuse telgitaguste ning rohepesu kirjeldused võivad seda rahu tugevalt raputada. Autor esitab küsimusi õiguste ja vabaduste kohta ka laiemalt ning vaatleb erinevaid väärtusmaailmu. Ebamugav lugemine, aga raske käest panna.

Keskkonnahoiu teemal võtab sõna ka Iida Turpeinen romaanis „Elusad“ („Elolliset“, S&S). Autor võitis tänavuse Helsingin Sanomate debüüdiauhinna ja teose tõlkeõigused on müüdud juba rohkem kui 20 riiki, sealhulgas Eestisse. Esmapilgul kuiv aines: romaan räägib meriõhvast, kes avastati 1741. aastal ning kes aeglase ja sukeldumisvõimetu liigina juba 27 aasta pärast liigse küttimise tõttu välja suri. Turpeineni uuring kulgeb nagu seiklus läbi kolme sajandi teaduse ja kunsti. Kas on võimalik taaselustada midagi, mille inimene on oma rumaluses hävitanud? Kriitikute hinnangul kuulub Turpeineni esikromaan Euroopa suurte romaanide hulka.

Laste- ja noortekirjanduse kandidaatidest on Ted Forsströmi ja Åsa Lucanderi „Snälla Stella, sluta skälla! / Hissun kissun, Hilja!“ (Etana Editions) ilmunud ka eesti keeles, pealkirjaga „Kulla Stella, ära lärma!“ (Tammerraamat). Finlandia auhinna võitis aga Magdalena Hai õudusromaaniga „Sarvikjumal“ („Sarvijumala“, Otava), mille valisid oma lemmikuks ka lugejad. Autori poliitilise tänukõne rassismivastane sõnum maalis Soome kultuuripoliitikast üsna troostitu pildi. „Oleme lasknud viha noorte ellu,“ tõdes Hai. Vaenamise leevendamiseks ja mõistmise süvendamiseks on autor toonud romaani Lauri-nimelise peategelase, kelle nahavärvi ei avaldata kohe, vaid see selgub teiste hoiakutes – päris mõjus võte lugeja ees peeglit hoida, et aidata noortel maailma mõista ja hoiakuid kujundada. Hai pani täiskasvanutele südamele, et lugemise ja lugemuse vähenemises ei tasu süüdistada lapsi, vaid enda eeskuju ja valitud poliitikuid.

Kultuurikärpelise poliitika pärast tuntakse muret mõlemal pool Soome lahte. Finlandia auhind on väärt näide, kuidas keerulisele ajale vaatamata äratada ja jätkata edasiviivat diskussiooni, kirglikult ja argumenteeritult kirjanduse üle vaielda ja arutleda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus.

Kõigi tänavuste Finlandia auhinna kandidaatide nimed ja nende teoste pealkirjad leiab Soome Instituudi ajaveebis aadressil https://finst.ee/ajaveeb/