Formalism marksistlikus kirjandusteaduses

JAAK URMET

Konspekt kirjandushuvilistele 1930. aastal mahtus Semper veel  uduse formalisti Tuglasega ühele pildile.

1. Mis on formalism?

Eesti ühiskonna sotsialistlikul ümberkujundamisel 1940ndatel ja 1950ndate alguses käibis nõukogude korraga kokkusobimatute nähtude paljastamisel hulk märksõnu ja stampfraase. Nii oli ?kodanlik natsionalist? isik, kellele pandi süüks kodanliku aja iganenud väärtuste kandmist, ?lömitaja? ja ?kosmopoliit? naelutasid häbiposti need, kes ilmutasid lubamatut leplikkust Lääne-Euroopa ja Ameerika ?roiskuva imperialismi? suhtes, ?estetist?, ?dekadent? ja eriti ?formalist? kõlasid kultuuririndel süüdistustena mittenõukogudeliku kunsti viljelejaile.

Mis on formalism? Nagu näitab Reet Neithali koostatud kirjandusterminite leksikon keskkoolile ?Mis on mis kirjanduses? (1999), on formalism laia tähendusväljaga mõiste. Leksikon avab formalismi tähenduse kolme alajaotusena.

Esimene alajaotus on ?formalism kirjanduses?, mis ?tähendab kirjanike teadlikku teravdatud huvi vormiküsimuste vastu?. Siin märgib formalism kirjaniku tegelemist vormiga, seda just vooludes nagu inglise eufuism, itaalia marinism, hispaania gongorism, prantsuse pretsioosne kirjandus, hilisemal ajal sümbolism, futurism, dadaism, sürrealism. ?Formalismi esteetiliseks aluseks on kontseptsioon kirjanduslikkuse olemusest: spetsiifiliselt kirjanduspärane peitub eranditult vormis.? Niisiis vaatleb esimene alajaotus mõistet kirjanikukeskselt.

Teine jaotus ?Formalism kirjandusteaduses? avab mõiste kirjandusteadusliku sisu. Formalism kirjandusteaduses ehk formalistlik meetod ehk vormikoolkond on ?terviklik esteetiliste vaadete süsteem?, kirjandusteaduse suundi, mis kujunes välja XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses. Seda suunda esindavad teadlased ?analüüsivad üksikasjalikult kunstilist vormi, uurivad kunstiteose seesmisi seaduspärasusi, kompositsioonilis-stilistilist struktuuri, vormi ja semantika vahekorda?.

Kolmas jaotus hõlmab Vene vormikoolkonda ehk vene formalismi, suunda vormiuurimises (autorid R. Jakobson, V. ?klovski, J. Tõnjanov, V. Propp jt.).

Seega on formalism leitud olevat väga mahukas mõiste. Mida täpselt peetakse formalismi all silmas nõukogude kirjandusteaduses, kus formalismi käsitati marksistlikult aluselt? Formalismi avaldumiskuju marksistlikul alusel paigutab leksikon alajaotuse ?formalism kirjanduses? alla, lisades seletuseks napilt, et seda tõlgendati ?vormi ületähtsustamisena ja terminit formalism kasutati üksnes pejoratiivses tähenduses?.

See info jääb puudulikuks, isegi keskkooli taseme jaoks. Parema ülevaate saamiseks tuleb pöörduda ajas tagasi ja avada 1957. aastal ilmunud ?Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik? (Daniel Palgi L. Timofejevi ja N. Vengrovi 1955. aasta väljaande tõlge). (Edaspidi kasutatakse käesolevas kirjatöös formalismi mõistet marksistlikult aluselt lähtuvalt.)

?Formalism (ladina forma ? väline kuju) ? rahvavaenulik vool kunstis ja kirjanduses, samuti kirjandusteaduses ja kriitikas. Formalism eitab kunstiteoste ideelist sisu ja peab tähtsaks ainult teose vormi. Irrutades kunsti reaalsest tegelikkusest, eitades ühiskondliku elu ja ajaloolise aja nähtuste peegeldamist kunstis, riisuvad formalistid kunstiteoselt tema tähtsuse ja õilsa eesmärgi ? teenindada rahvast, kaasa aidata tema vaimsele kasvamisele, abistada teda võitluses oma õnne eest.?

Seejärel määratletakse, et formalistid käsitlevad kunstiteose vormi isoleeritult selle ideest, teemast ja sisust, mis tõeliselt määravad vormi, nähes teost ainult kui süþee ehitusvõtete tervikut, uute sõnade kombinatsioone, uute rütmide ja riimide leiutamist jne. ?Formalistid ei ole huvitatud teoses selle põhi-ideest, selle tähendusest ühiskonna elus, vaid üksnes sellest, kuidas teos on ?tehtud? (—).?

Bernard Söödi ?Kirjandusteooria lühikursus? (2. väljaanne, 1966) võtab formalismi kokku imperialismiperioodi mitterealistliku kirjanduse (naturalismi kõrval) teise levinuma loomingumeetodi ja põhisuunana, mis eitab kirjanduse ideelise sisu tähtsust, tunnistades sisu asemel primaarseks vormi ja rõhutades, et kunstiline vorm olevat peamine, ainuüksi vorm loovat kunsti. ?Seoses sellega asub formalism kirjanduses ja kunstis loosungi alla: kunst kunsti pärast (l?art pour l?art). (—) Formalism eraldab kirjanduse ja kunsti tegelikkusest, ajaloolisest ja sotsiaalsest protsessist, klassivõitlusest, ühiskondliku elu aktuaalseist ülesandeist? (lk. 177).

Lühikese ja tabava definitsiooni annab Eesti Entsüklopeedia (3. kd., 1988): ?Loomingus väljendub f. teose vormilise külje ainutähtsustamisena, kunsti irdumisena tõelusest või tõeluse vormide puhtvälise jäljendamisena.?

Alles nüüd saab selgeks, millisel põhjendusel ?nõukogude avalikkus? (tsiteerides lühisõnastikku) käsitles formalismi ?kui kahjulikku kodanlikku ja rahvavaenulist teooriat?. Neithali leksikonis leiduv üldistus ?vormi ületähtsustamine? on ainult formalismi väline tunnus, mis ei anna edasi nähtuse olemust ? eraldatust ühiskonnast. Nõukogude kirjandusteadus süüdistas formaliste selles, et nende jaoks ei eksisteeri teoses ideelist sisu, nad ei pea vajalikuks ühiskondliku elu nähtuste ja reaalse tegelikkuse tõetruud kujutamist, vaid nad näevad teost üksnes vormivõtete kogumina, leides esteetilise naudingu tulenevat ainult kunsti vormist.

Selliste süüdistuste objektiks langesid kodanliku ajajärgu kirjanikest peaaegu kõik Noor-Eesti, Siuru, Tarapita autorid (Barbarus ja Alle välja arvatud) ja arbujad, armu leidsid Vilde, Tammsaare ja tööliskirjandus. Kui tuua formalismi põhimõtteline tuum (sõna- ja vormimängud ideelisuse ja reaalse tegelikkuse kujutamise asemel) ja sellelt pinnalt lähtuv süüdistusmudel tänapäeva eesti kirjandusse, siis pälviksid hukkamõistu näiteks Berk Vaher, Toomas Raudam, Andres Ehin ja suurem osa naisluulest, eeskujuks seataks aga Kross, Kivirähk, Õunapuu, Teder, Kaus, Rakke, Kender ja Tohver. Kahtlemata on selline võrdlus väga kistud, kuid annab vahest mõnevõrra aimu poole sajandi tagusest formalismis süüdistamise loogikast.

 

2. Formalismi marksistlik alus

Nõukogude kirjandusteaduse võitlus formalismiga ei toimunud muidugi pelgalt kirjanduslikul pinnal. Teose sisu ja vormi küsimus, teose ideelisus ja ühiskondlikkus ei olnud midagi eraldi seisvat üldisest vastasseisust materialismi ja idealismi, lõppkokkuvõttes Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti kodanliku vabariigi vahel.

Formalismiga võitlemise teoreetiliseks aluseks olid dialektilise materialismi teesid sisu ja vormi suhete kohta. Esimeseks teesiks oli ?sisu primaat vormi suhtes?, mille kohaselt sisu areng eelneb alati vormi tekkimisele ja arengule. Teiseks teesiks oli ?vormi suhteline iseseisvus?, mille kohaselt vorm mõjub aktiivselt sisule, soodustades või pidurdades selle arengut. Kolmandaks teesiks oli ?uue sisu võitlus vana vormi vastu?: oma arenemisprotsessis eseme sisu astub vastuollu ja võitlusse vana vormiga, mis kuulub hävitamisele uue sisu poolt. Need teesid sisu ja vormi küsimuses kehtisid nii looduses, inimühiskonnas kui ka inimese mõtlemises, kaasa arvatud kirjanduses.

Eesti kirjanduse ülevaatlikumaid töid formalismist, ?Formalismi idealistlikud juured?, pärineb Aira Kaalult (Looming 1950, nr. 2, lk. 245 ? 253; nr. 3, lk. 352 ? 373; nr. 4, lk. 464 ? 479). Selles avab Kaal sisu ja vormi küsimuse ühiskondlikus elus Stalini selgituste kaudu artiklis ?Kas anarhism või sotsialism?? (?Teosed?, 1. kd.) järgmiselt: ?Selgitades Marxi teesi, et majanduslik olukord määrab ühiskondliku teadvuse ? ideoloogia, toob seltsimees Stalin haruldase selgusega välja sisu ja vormi suhted.

?Kui nimetame materiaalset külge, välistingimusi, olustikku ja teisi selletaolisi nähtusi sisuks, siis võime ideelist külge, teadvust ja teisi selletaolisi nähtusi nimetada vormiks. Sellest on tekkinud tuntud materialistlik põhilause: arenemisprotsessis eelneb sisu vormile ja vorm jääb sisust maha.

Ja et Marxi arvates majanduslik arenemine on ühiskondliku elu ?materiaalne alus?, tema sisu, juriidilis-poliitiline ja usulis-filosoofiline arenemine aga selle sisu ?ideoloogiline vorm?, tema ?pealisehitus?, siis teeb Marx järelduse: ?Majandusliku aluse muutudes toimub suurema või väiksema kiirusega pööre kogu määratu suures pealisehituses?.?

Edasi kirjutab Stalin, tuginedes Marxile, et kuna üks või teine vorm ei vasta mahajäämuse tõttu oma sisust kunagi täielikult sellele sisule, on uus sisu sunnitud ajutiselt asuma vanasse vormi, mis kutsub esile konflikti nende vahel (?Kas anarhism??, lk. 304 ? 305). ?Just sel pinnal toimuvad revolutsioonid ja selles väljendubki muuseas Marxi materialismi revolutsiooniline vaim,? väidab Stalin (?Kas anarhism??, lk. 315).

Siit juhib Kaal sisu ja vormi küsimuse kirjandusse. ?Nii on sisu ja vormiga kõigis elunähtustes. Kirjanduslik elu on muidugi juba ise ideeline pealisehitus ja sisu ning vormi kategooriad kujunevad siin vastavalt kirjanduse spetsiifikale. Kuid kirjanduses nagu muudelgi elualadel on ja jääb sisu primaadi nõue materialistliku maailmavaate puhul aksioomiks nagu mateeria primaarsuse nõuegi.? (?Formalismi??, lk. 246-247.)

Niisugune on materialistlik õpetus sisu ja vormi suhetest, millel baseerub ka formalismivastane võitlus kirjanduses ja kunstis.

Materialistliku vormikäsitluse vastandiks on idealistlik vormikäsitlus. Kaalu artikkel, mis on formalismi mittenõukogudelikkuse teoreetiline põhjendus, taotleb näidata, et formalism ei sobitu nõukogude ühiskonda, kuna lähtub klassiühiskonna idealistlikust filosoofiast. Formalism on taunimist ja hukkamõistu väärt just sellepärast, et ei vasta materialistlikele põhimõtetele sisu ja vormi osas.

?Teadagi ei poolda formalistid ka sisu primaarsuse nõuet (mis on materialistlik põhimõte) ega tunnista realiteedi peegeldamise vajalikkust (samuti materialistlik põhimõte!), millele nad seavad vastu oma ?kunst kunsti pärast? loosungi,? näitab Kaal oma tõestuskäigus. ?Ühe sõnaga ? formalismi all mõistame idealismi ja tema avaldusvormide solipsismi, agnostitsismi, müstitsismi, religiooni jne. kajastust, idealismi kontseptsioone ja nende igandeid kunstis ning kirjanduses? (?Formalismi??, lk. 358).

 

3. Uus sisu ja vana vorm

Formalismivastane võitlus, nagu eespool nähtub, ei tähenda võitlust vormiga tegelemise vastu üldse. Nõukogude kirjandusteadus nägi ette ?vormi meisterlikku allutamist sisu nõudeile?, vormi ja sisu ühtsuse saavutamist. Praktikas pidi see ilmselt tähendama kirjanikule vajadust esmalt hoolikalt töötada sisuga ja siis lasta sisust orgaaniliselt välja kasvada mõjuval vormil, kriitikule nõuet analüüsida vormi ja sisu vastastikuses seoses. Sisule vastava vormi poolest tõstetakse Kaalu artiklis esile Pu?kinit ja Majakovskit, eesti kirjandusest saavad kiita mõned konkreetsed tööd, nagu näiteks Smuuli ?Koguva küla?, Raua ?Sõjamaa? ja ?Relvile, rahvas!?, Hiire ?Leninile?.

Nii nagu on materialistliku õpetuse järgi uus sisu ja vana vorm konfliktis ühiskonnas tervikuna, moodustavad ka kirjanduses vastasseisu uus, sotsialistlik (materialistlik) sisu ja vana, kodanlik (idealistlik) vorm. Aira Kaalu sõnul on nõukogude kriitika formalismi all ?alati mõelnud kodanlikke igandeid kunstis ja üldse küsimuste formaalset, idealistlikku, ? mitte sisulist, materialistlikku asetust ning lahendust? (?Formalismi??, lk. 357).

Johannes Semper ütleb artiklis ?Eesti kirjandus pärast partei ajaloolisi otsuseid ideoloogiliste küsimuste kohta? (Rahva Hääl 14. VIII 1949) uue ajastu kunstinõuete teemal: ?Ebamäärasus ülesehituses, udused kujude kontuurid, keerukad ja ülespuhutud laused, vormiline liigliha ? kõik see on pärit veel dekatentliku kunsti arsenalist. Marksismi klassikud on alati rõhutanud väljenduse selgust ja lihtsust. Sotsialistliku realismi meetod on lahutamatult seotud rahva keelega, lihtsuse ja loomulikkusega stiilis, sügavuse ja haaravusega elu käsitluses.?

?Seega meie peamised vorminõrkused on vana vormi pahed, kodanliku kunsti individualistliku ebamäärasuse pahed,? arendab Semperi mõtteavaldust edasi Kaal. ?Kodanlik kirjandus armastab serveerida idülli ja lillelist ilukõnet, kujutab meelsasti ?kaunishinge? või ?ülearuse inimese? elust irdumist, põgenemist loodusse, üksindusse jms. Nendest ja muudest kodanliku kirjanduse sisulistest eriomadustest on meil säilinud ka rida vormivõtteid, ?abloone, maneere, fraase, sest vorm on konservatiivsem sisust.?

Kaal nimetab siin iseäratsemist, udusust, idüllitsemist, aga ka teatud tüüpe nagu vaimukad kelmid ja kohtlased ausameelsed, ?keda hulgaliselt võime leida kodanlikes kriminaalromaanides?, kuid kes ?kummitavad ka meie jutustustes, draamas ja luuleski? (?Formalismi??, lk. 247 ? 248).

Niisiis deklareeris nõukogude kirjandusteadus, et kodanliku kunsti väljendusvahendid ja vormivõtted, eeskätt aga nende lähtumine idealistlikust filosoofiast ei võimalda täita nõukogude kirjanduse esmast eesmärki ? peegeldada ja kujundada ümbritsevat elu marksistlikelt ja materialistlikelt positsioonidelt. Seepärast kuuluvadki kodanlikud väljendusvahendid ja vormivõtted täielikule väljajuurimisele nõukogude ühiskonnast.

Seejuures ei seisnenud formalistide süü mitte niivõrd ühiskonna peegeldamata jätmises, elu mittetõetruus kujutamises või vormi liigses tähtsustamises, kuivõrd otseses poolehoius nõukogudevaenulikule elemendile ? sest isoleeritus ühiskondlikest küsimustest, apoliitilised taotlused ja loosung olla üle kõigist parteidest võrdsustati kodanluse huvide otsese teenimisega.

Bernard Söödi sõnul on formalistlik ükskõiksus teose sisu suhtes ainult silmakirjalik. ?Tegelikult asub formalism sisulise vabaduse tähe all jutlustama laostunud kodanlusele omast inimpõlgust, moraalitust, valelikkust, sageli ka künismi ja loomalikke instinkte /—/. Formalismi põlgus tegelikkuse õige kujutamise suhtes on seletatav imperialistliku kodanluse hirmuga objektiivse maailma seaduspärasuste ees.? Valitseva kodanluse eesmärgiks on muuta kirjandus ja kunst oma rahvavaenulike eesmärkide huvides rahvahulkade petmise vahendiks (?Kirjandusteooria lühikursus?, lk. 177).

Maksim Gorki arvates tumestab kirjanduses ülearune ornamentika ja detailiseerimine paratamatult faktide ja kujundite mõtet. ?Formalism kui ?maneer?, kui ?kirjanduslik võte?, on kõige sagedamini kasutusel selleks, et varjata hinge tühjust või vaesust. Inimene tahab teiste inimestega rääkida, kuid öelda pole tal midagi, ja ta räägib väsitavalt, ohtrasõnaliselt, kuigi vahel ka ilusate, osavalt valitud sõnadega kõigest, mida ta näeb, kuid mida ta ei saa, ei taha või kardab mõista.?

Gorki sõnul põhjustab formalismi kartus lihtsa, selge, vahel ka toore sõna ees, pelgus vastutada selle sõna eest. Mõned autorid kasutavad formalismi vahendina oma mõtete rüütamiseks, et ?mitte kohe ei oleks selge nende inetult vaenulik suhtumine tõsielusse, nende kavatsus moonutada faktide ja nähtuste mõtet? (?Formalismist?, ?Teosed?, 16. kd, lk. 597-598).

?Parteitus kodanlikus ühiskonnas on vaid täissöönute parteisse, valitsejate parteisse kuulumise silmakirjalik, varjatud, passiivne väljendus. Oma partei paljastavad säärased parteitud materialismi ründamisega,? ütleb Lenin (?Teosed?, 8. kd, lk. 416).

 

4. Formalism tänapäeval (kokkuvõtte asemel)

Mida arvata formalismist tänapäeval? Kas see nähtus eksisteerib tõsiseltvõetavalt ka tänases kirjanduselus ? või on jäänud kaugele ajalukku koos ajastuga, kus see oli ränk süüdistus? Jah, eksisteerib. Muutunud kujul ja täiesti elujõulisena. Ka tänases eesti kirjanduses leiab palju autoreid, kes panevad loomingus rõhu vormisärale, sõnaga mängimisele, lausega keerutamisele, seadmata seejuures eesmärgiks kujutada reaalset tegelikkust, peegeldada ühiskondlikku elu. Nad on formalistid. See määratlus ei kätke halvustust. On vaja igasugust kirjandust, nii realistlikku kui formalistlikku. Siiski on ilmselge tõde, et realistlik meeldib rahvahulkadele rohkem.

Kas avaldub tänases eesti kirjanduses uue sisu ja vana vormi vaheline heitlus? Avaldub seegi. Pärast majandusliku aluse muutumist on suurema või väiksema kiirusega toimunud pööre kogu määratu suures pealisehituses, kaasa arvatud kirjanduselus. Kuid leidub veel üksikuid, kelle vormis kohtab nõukogude aja igandeid.

Lõpetuseks sobib mõte, et ka formalismivastane võitlus oli ju formalistlik nähtus. Sest võitluse sisuks polnud mitte küsimus vormist ja sisust, vaid sotsialistlikku elukorraldusse sobimatute elementide likvideerimine. Ning kuivõrd käesolev kirjatöö ?märkab? seda alles nüüd, on ka see oma põhimahus formalistlik ? hea näide formalistlikust kirjandusteadusest, mis räägib teose vormist, ühildamata seda sisuga.

Artikkel on pühendatud Max Laossoni 100. sünniaastapäevale 10. augustil 2004.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht