Foucault’ väljakutse ajaloolisele teadmisele

T?Viik

Foucault seab küsimärgi alla ajalookirjutuses seni enesestmõistetavad põhimõisted nagu “epohh”, “periood”, “maailmapilt”, “kultuur”, “mentaliteet” ja “rahvuslik identiteet”.

 

Michel Foucault, Teadmiste arheoloogia. Prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask. TÜ kirjastus, 2005. 182 lk.

 

 “Teadmise arheoloogia” on Foucault ainus läbinisti teoreetiline raamat, kus on keskendutud ajaloo metodoloogilistele ja metametodoloogilistele probleemidele.  1969. aastal ilmunud teos järgneb “Hullusele ja arutusele” (1961), “Haigla sünnile” (1963) ja “Sõnadele ja asjadele” (1966).  Kui raamatu sisu ühe lausega kokku võtta, siis võiks ütelda, et teos on pühendatud Foucault’ katsele näidata, et tema kolm ülal nimetatud teost ei ole ideede ajalood ja et tema ajalooline meetod ei ole strukturalistlik ega fenomenoloogiline. “Teadmise arheoloogia” ei piirdu siiski ainult Foucault eelmiste uurimuste metodoloogia kirjeldamisega, vaid, nagu autor ise märgib, sisaldab ka kenakese hulga parandusi ja tema eelmiste tööde kriitikat (lk 23). Kõige märkimisväärsem on metodoloogiline erinevus “Sõnade ja asjadega”, mis sai kohe pärast ilmumist kuulsaks Foucault strukturalistliku manifestina ning kus Foucault oli veel seisukohal, et ühte kultuuritervikut on võimalik ühise nimetaja abil kirjeldada.

Kuid Foucault’ meetod ja tema ajaloometodoloogilised refleksioonid ei jää samaks ka pärast “Teadmise arheoloogia” kirjutamist; tegelikult mainib ta selle teose lõppsõnas arheoloogiat kui talle eriomast uurimismeetodit viimast korda ning suundub edasi “genealoogilise” meetodi juurde, mis küll ei vastandu arheoloogiale, kuid tõstab rõhu diskursiivsetelt formatsioonidelt ja seda kujundavatelt reeglitelt võimusuhetele, keskendudes teadmiste ja võimustruktuuride omavahelistele väljendamatutele ehk mittediskursiivsetele seostele.  Foucault’ järgmistes suuremates uurimustes “Valvata ja karistada” (1975) ja pooleli jäänud “Seksuaalsuse ajalugu” (teose I osa “Teadmistahe” ilmub 1976, II osa “Naudingute pruuk” ja III osa “Enesehool” ilmuvad 1984) pole keskendutud mitte niivõrd diskursuse reeglitele, vaid teadmise ja võimu vahekorrale; sellele, kuidas tõeväärtusega varustatud diskursused on sanktsioneeritud võimumehhanismide ja -institutsioonide poolt. 1

Seega on “Teadmise arheoloogia” vaadeldav kui Foucault’ teadusliku loomingu vahekokkuvõte ning mitte mingil juhul kui tema lõplik programmiline seisukoht metodoloogilistes küsimustes.  Samal ajal on “Teadmise arheoloogia” saamas sotsiaal- ja humanitaarteaduste metodoloogia kanooniliseks tekstiks, puudutades eelkõige ajalugu ja kultuuriteooriat, aga ka kõiki teisi sotsiokultuurilisi reaalsusi uurivaid distsipliine.  Ajaloolane peab aga olema üsna kõrgele eebenipuust torni suletud, et Foucault ideedega “Teadmiste arheoloogias” mitte arvestada. Teose mõjukus tuleneb suures osas tema kriitilisest funktsioonist. Foucault seab küsimärgi alla mitmed ajalookirjutuses seni enesestmõistetavalt ja võib-olla naiivselt kasutatud põhimõisted nagu “epohh”, “periood”, “maailmapilt”, “kultuur”, “mentaliteet” ja “rahvuslik identiteet”. Sellised, aga ka paljud teised humanitaarteaduslikes diskursustes traditsiooniliselt kasutusel sidususe printsiibid nagu “autor”, “looming”, “filosoofia”, “kirjandus”, “areng”, “evolutsioon”, “traditsioon”, “mõju”, jne, ei ole selle materjali ja informatsiooni suhtes, mida need grupeerivad ja liigendavad, sugugi neutraalsed, ning nende mittereflekteeritud kasutamine demonstreerib teatavat pimedust nende eelduste suhtes, mis teeb võimalikuks vastava teaduse (näiteks filosoofia ajaloo).  Seal, kus ollakse harjunud nägema mingi žanri (näiteks filosoofia) või ajalooperioodi ühtsust ja arengut (näiteks renessanss), näeb Foucault “vaid lünklikke ja üksteisega läbi põimunud seeriaid, erinevuste, hälbimuste, asenduste ja teisenduste mänge” (lk 39).

Foucault leiab, et sidusus, mida pakuvad ajaloolisele diskursusele ülal toodud metafoorid, taandab ekslikult kirjeldatavad fenomenid üheainsa fiktiivse keskme ümber, samal ajal kui arheoloogiline lähenemine näeb sama koha peal vaid “segipaisatud ruumi” (lk 18).  See aga ei tähenda, et Foucault ei leiaks ajaloolises materjalis mingit ühtsust.  Ta teeb lihtsalt ettepaneku asendada kriitikaeelsed sidususe printsiibid nagu “kultuur” või “areng” uute ajaloolise kirjelduse üksustega, mida ta nimetab “diskursuseühtsusteks,” mis eristavad ühe “diskursiivse formatsiooni” teisest.  Selle juures ei väsi Foucault kordamast, et diskursiivse formatsiooni ühtsus ei vasta traditsioonilistele sidususe viisidele, ning väidab koguni, et meile tavapäraste sidususte seisukohalt iseloomustab diskursiivset formatsiooni ja selle “diskursuseühtsust” pigem “pidevusetus” või “hajaliolek”: “Diskursuseühtsuste puhul nagu kliinilise meditsiini, poliitökonoomia või loodusteaduse ühtsus on tegu hajali elementidega.  Seda hajaliolekut ennast – koos tema lünkade, pidevusetuste, põimumiste, kohakuti asetumiste, sobitamatuste, ümberasetuste ja asendustega –  võib kirjeldada tema ainulisuses, juhul kui saab määratleda erilised reeglid, mille põhjal on moodustatud tema objektid, lausungid, mõisted, ja teoreetilised valikud: kui seal on tõepoolest tegemist ühtsusega, siis ei seisne see moodustatud elementide silmnähtavas ja horisontaalses sidususes; see asub, hoopis enne moodustamist, süsteemis, mis seda moodustamist võimaldab ja juhib” (lk 67-68).

Tsitaadis mainitud “süsteemi” (“arhiiv”) ja selle “eriliste reeglite” (“formatsioonireeglid”) otsingutele ongi pühendatud kõik Foucault “arheoloogilised” teosed.  Teise suurema uuendusena paneb Foucault ette dehumaniseerida traditsiooniline ajalookäsitlus.  Mitte ajalooline inimsubjekt ei otsusta oma teadvuses, mida teha, vaid tegemise reeglid on diskursiivsetes formatsioonides ette antud.  Inimene ei ole järelikult enam vaba tahte subjekt, kes teostab maailmas oma suveräänses teadvuses esile kerkinud loomingulist ideed, vaid on ise oma vabaduses ja originaalsusetaotluses konstitueeritud teatava diskursiivse formatsiooni poolt. 

“Teadmise arheoloogias” esitatud metodoloogilist positsiooni on lugejal kindlasti palju kergem mõista, kui ta on lugenud vähemalt ühte neist kolmest “arheoloogilisest” uurimusest.  Foucault mainib “arheoloogia” mõistet tõepoolest juba 1961. aasta eessõnas “Hullusele ja arutusele” (eestikeelses väljaandes on millegipärast 1961. aasta eessõna asendatud 1972. aastal kordustrükile kirjutatud eessõnaga).  Tegemist on “hullumeelsuse ajalooga”, keskendutud on üheaegselt ühiskondlikule ja kultuurilisele praktikale, mille abil on hulle tervetest eraldatud, isoleeritud, ravitud ning karistatud, ja nendele teaduslikele distsipliinidele ja eetilistele arusaamadele, mille abil neid eraldamise-, ravimise- ja karistamise viise reflekteeritakse ja õigustatakse.  Järgmine teos “Haigla sünd” kannab täpsustavat pealkirja “Meditsiiniliste vaadete arheoloogia,” ning keskendutud on kaasaegse haigla praktikale ja seda õigustavatele “teaduslikele” arusaamadele haigustest ja patsiendist, arsti rollist ja kliinilisest surmast.  Ka “Sõnade ja asjade” täpsustav pealkiri on “Humanitaarteaduste arheoloogia”  ning selles uuritakse, kuidas õigustasid oma tekkimist ja kuidas konstitueerisid oma “valdkonna” sellised teaduslikud distsipliinid nagu psühhiaatria, meditsiin, bioloogia, lingvistika ja majandusteadus.  Kõik kolm teost on mingis mõttes ajaloolised: esimeses uuritakse hullude isolaatorite ümberkujunemist vaimuhaigete varjupaikadeks, teises kaasaegse kliiniku väljakujunemist ja kolmandas uute teaduslike distsipliinide teket.  Need kõik on arheoloogilised selles mõttes, et neis uuritakse neid “erilisi” formatsioonireegleid, mis teevad võimalikuks teatava sotsiaalse praktika ja seda sanktsioneerivate ja legitimeerivate rääkimis-, mõtlemis-, ja kirjutamisviiside olemasolu.

 

Kui Foucault on “Teadmise arheoloogia” üles ehitanud poleemiliselt, siis seal esitatud metodoloogilise kontseptsiooni süstemaatilist tutvustamist on mugav alustada “lausungi” mõistest, mis on diskursiivse formatsiooni atomaarne element  (lk 74).  Nagu Foucault ise ütleb, kujutavad diskursiivsed formatsioonid endast rangelt võttes lausungite rühmasid (lk 103).  Lähemal vaatlusel pole lausung siiski autonoomne struktuuriühik, vaid funktsioon.  Foucault näeb kurja vaeva lausungite staatuse ja loomuse määratlemisel ning defineerib lausungi eelkõige selle kaudu, mida see ei ole: see ei ole lingvistiliselt vaadeldav märk ega loogiline propositsioon.  Tal on pigem kahetine loomus: ühelt poolt on see sündmus ja teiselt poolt on asi (lk 116).  Sündmusena on lausung minevikus toimunud üksik akt (näiteks kõneakt), millel oli mingi keeles väljendatav mõte.  Asjana on lausung midagi, mis võib jääda mällu ja millel on oma kandjast (raamat) ja keelemärkide produtseerijast tulenev materiaalsus, mis võimaldab teda alati konkretiseerida ajalis-ruumiliste koordinaatide abil.  Võib ütelda ka nii, et lausung on keele potentsiaalsete võimaluste üks konkreetne aktualiseerimisakt ühes konkreetses ajaloolises olukorras. Lausungiks võib olla midagi nii lihtsat nagu kellegi hüüatus “Laev!” (lk 81) või paberile kirjutatud juhuslike tähtede rida.

Lausungite grupid moodustavad “diskursiivse formatsiooni”.  Näiteks klassikalise ajastu arusaamine hullumeelsusest koos hullude isoleerimise, ravimise ja karistamise praktikaga moodustab ühe diskursiivse formatsiooni. (“Hulluses ja arutuses” kutsub Foucault seda ühtsust “hulluse kogemuseks”.)  Foucault’d ei huvita tema “arheoloogilistes” uurimustes muidugi mitte lihtsalt ühe või teise diskursiivse formatsiooni lausungite kogumine ja kirjeldamine, vaid nende “formatsioonireeglite” ja “süsteemide” väljaselgitamine, mis on antud formatsiooni lausungite “eksisteerimistingimusteks” (lk 39).  Nimelt on igale diskursiivsele formatsioonile iseloomulik rühm reegleid, mis kuuluvad mingi diskursiivse praktikaga kokku ning mis määratlevad selle diskursiivse praktika eripära (lk 46).  Foucault’ väitel ei saa kunagi ütelda kõike, mida põhimõtteliselt oleks võimalik ütelda: “võrreldes mingi kindla ajajärgu grammatikaga ja sõnavara rikkusega, on öeldud suhteliselt vähe asju,” sest lisaks lingvistilistele reeglitele piiravad lausungite moodustamist ka formatsioonireeglid, “mille kohaselt saavad ilmuda vaid need tähistavad rühmad, mida on lausutud” (lk 107).  Nii näiteks ei saa klassikalisel ajastul rääkida hullumeelsusest teisiti kui negatiivselt ja sellesse suhtuda teisiti kui taunivalt, sest selline suhtumine oli paika pandud juba eetiliste hoiakute ja poliitiliste huvidega.  Formatsioonireeglid on selles mõttes Foucault’ sõnade järgi “hõreduse seaduseks”, mille kohaselt saavad ilmuda vaid need keeles väljendatud mõtted, mida on lausutud (lk 107).  Samas määravad just formatsioonireeglid lausungite kuulumise ühte või teise diskursusesse ja võimaldavad neil eksisteerida.

Milline on nende formatsioonireeglite staatus?  See on üks Foucault’d “Teadmise arheoloogias” kõige enam vaevanud küsimustest.  Tema lühike vastus sellele peitub väljendis “ajalooline aprioorsus” (lk 114), mis tähendab, et ühelt poolt eelnevad formatsioonireeglid konkreetsetele lausungitele, tehes nende ilmumise võimalikuks ja määratledes lausungite tekkimise, olemise ja kadumise tingimused.  Teiselt poolt ei ole need võimalikkuse tingimused ajatud, vaid konkreetsest ajaloolisest situatsioonist ja praktikast välja kasvanud “positiivsused,” mis moodustavad ühe praktika tingimused, milles teatud tüüpi lausungid koos eksisteerivad ning mis teatud aja jooksul jälle teist tüüpi lausungite poolt, mis kuuluvad juba teistesse diskursiivsetesse formatsioonidesse, välja vahetatakse (lk 177-178).  Lausungite võimalikkuse tingimused pole ainult ajalooliselt episoodilised, vaid teisenevad seoses lausungite kuhjumisega diskursiivse formatsiooni püsimise vältel. Need ei ole üldse midagi lausungite-välist, vaid peituvad ja kehtestuvad neis enestes (lk 115).

Foucault vastandab end oma “ajaloolise aprioorsuse” kontseptsiooniga Kantist alguse saanud transtsendentaalse filosoofia traditsioonile, mis samuti otsib kogemust võimalikuks tegevaid reegleid, kuid peab neid reegleid ajalootuteks ja igavesteks, mille võib kehtestada puhta ratsionaalsuse pinnal.  Kant kasutas transtsendentaalse aprioorsuse reegleid nimelt selleks, et seista vastu ajaloolisele relativismile.  Foucault kordab sisuliselt Hegeli vastust Kanti universalismile; too nõustus Kantiga selles, et meie teoreetiline ja praktiline kogemus on tõepoolest sõltuv teatavatest kogemuse-eelsetest reeglitest, mis selle kogemuse just nimelt sellisena võimalikuks teevad, kuid ei nõustunud Kantiga selles, et need reeglid ise inimgruppide ajaloolises arengus ei muutu.  Hegeli “vaimu” mõistele, mis Hegeli “teaduse süsteemis” tähendab teatava ajaloolise sotsiaalse grupi praktika vormide ja neid preflekteerivate teaduste aprioorseid printsiipe, mis ise ajalooliselt muutuvad, vastab Foucault’l “arhiivi” mõiste: “Arhiiv on eelkõige selle seadus, mida võib öelda, süsteem, mis valitseb lausungite kui ainuliste sündmuste ilmumist” (lk 116).  Ta [arhiiv] … ilmutab sellise praktika reegleid, mis võimaldab lausungitel ühtaegu püsima jääda ja reeglipäraselt muutuda. See on lausungite moodustamise ja teisendamise üldine süsteem” (lk 117).  Nagu Hegeli kaasaegse ajastu vaimu, ei ole ka Foucault’ “omaenese arhiivi” võimalik seestpoolt kirjeldada, sest “tema ise annab sellele, mida me võime öelda – ja iseendale kui meie diskursuse objektile – tema ilmumisviisid, eksisteerimise ja kooseksisteerimise vormid, tema akumulatsiooni, ajaloolisuse ja kadumise süsteemi” (lk 117). 

Foucault ei olnud ilmselt teadlik Hegeli “teadmise süsteemi” mitteuniversalistliku tõlgendamise võimalusest ja pidas igasugust transtsendentaalset filosoofiat ja fenomenoloogiat olemuslikult universalistlikuks, nagu see ka Kanti kriitika puhul oli.  Isegi strukturalism on Foucault’ jaoks liialt universalistliku ambitsiooniga.  Üks tuntud ameerika foucault’aan Thomas Flynn kutsub Foucault’d kõige järjekindlamaks “ajalooliseks nominalistiks,” kes ei tunnista mingite ajalooliste seaduste, printsiipide ega reeglite sõltumatut eksistentsi ajaloolistest sündmustest.2  

  Ja tõepoolest me loeme, et formatsioonireeglid “…ei suru ennast väljastpoolt peale elementidele, mida nad suhestavad; nad peituvad asjades enestes, mida nad ühendavad, ja …muutuvad koos nendega teatavatel otsustavatel lävedel” (lk 115).  Tõsi küll, ka Kanti transtsendentaalsed vormid ei ole midagi muud kui konkreetsete kogemuste toimimise süsteem, kuid need ei sõltu kogemuse sisust ja jäävad igaveseks ajaks samaks.  Hegeli “teadmise süsteemi” kontseptuaalne eristamine Foucault’ “teadmise arheoloogiast” on aga juba tunduvalt raskem, kui see üldse peaks võimalikuks osutuma.

Foucault’ “arheoloogia” ongi selline ajalugu, mis kirjeldab “diskursusi kui erilisi praktikaid arhiivi elemendis” (lk 118), ehk siis sellest “süsteemist” lähtudes, mis toob välja ühe lausungite grupi eksisteerimise tingimused.  Foucault’ enda ajalugude arheoloogia “Teadmise arheoloogias” uurib neid eeldusi, mis neil teostel kahekümnenda sajandi teisel poolel ajalooliste uurimustena ilmneda võimaldavad.  Ehk teiste sõnadega: “Teadmise arheoloogia” on ajaloolise teadmise eneserefleksioon – teadmine ajaloolisest teadmisest.  Eesti keelde on raamatu pealkiri millegipärast “Teadmiste arheoloogiaks” tõlgitud, kuigi Foucault seda ainsuses tarvitab.  Igal juhul on eesti keeles nüüd võimalik ühe kõige viljakamalt provokatiivse ajaloometodoloogilise tekstiga lähemat tutvust teha ja vaidlustes ajaloo üle kaasa lüüa.  Ajaloolastele ja teistele humanitaarteadlastele kohustuslik kirjandus.

 

1Vt Michel Foucault, Tõde ja võim. – Vikerkaar 1992, nr 11.

2Vt Thomas R. Flynn, Sartre, Foucault and Historical Reason. Vol. 2: A Poststructuralist Mapping of History (Chicago & London: The University of Chicago Press, 2005).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht