Geeniuste mõõduvõtt. Esimene poolaeg

Elena Ferrante Napoli-romaanide põnev sõpruselugu ei kulge ei (noor)meeste ega naiste sõpruse tavapärase malli järgi.

JOHANNA ROSS

Elena Ferrante on viimasel kümnendil maailmakuulsaks saanud itaalia kirjanik (tänapäeval tähendab see peamiselt, et kirjaniku on avastanud ingliskeelne kultuuriruum). Ta naudib nii lugejate kui ka kriitikute poolehoidu: raamatupoed sätivad tema teosed nähtavale kohale, mitu neist on ekraniseeritud, neid analüüsitakse ka kirjandusteadlaste suvekoolides. Sealjuures keerleb suur osa kõmu autori identiteedi lahtimuukimise ümber. Nimi on pseudonüüm ja kirjanikku ümbritses suur salapära vähemalt seni, kuni 2016. aastal avalikustati nime taga peituva isiku kohta mitu versiooni. Mõnigi spekulatsioon jõudis välja ühe ja sama tõlkijast ja kirjastajast abielupaarini, kellest kas ühte või mõlemat nähti Ferrante teoste taga. Lõplikku kinnitust pole ükski oletus seni siiski leidnud.

Niisugune uurimistegevus tõi omakorda kaasa skandaali teise nurga alt: osa publikust leidis, et selline urgitsemine rikub lubamatult kirjaniku privaatsust, kui too on otsustanud rambivalgusest hoiduda. See on ühest küljest arusaadav, kuid teisest küljest võib selline kaitsehoiak tunduda kohatu, kuna Ferrante isegi mängib identiteedimänge – ja mitte üksnes passiivselt, vaid ka aktiivselt. Ta ei esine ainult märgina raamatu­kaanel, vaid annab sama nime all intervjuusid, kirjutab kolumne ning on üllitanud kohati isikuloolist esse­istikat. Kindlasti toonib kogu olukorda soo aspekt: paljastus­püüdluses on nii mõnigi kommentaator tajunud soovi näidata, et kuulus ja hinnatud kirjanik peab ilmtingimata olema mees või mehe osalusel loodud kuju. Ferrante raamatutes on paljuski teemaks naiste elu naistegelase vaate­punktist. Sooneutraalse suhtumise paneb huvitaval kombel proovile küsimus, kas autori sugu muudab lugeja seisukohalt midagi või mitte.

Mullu hakkas jooksma Elena Ferrante Napoli-teemaliste romaanide alusel valminud teleseriaal „Minu geniaalne sõbranna“ („My Brilliant Friend“). Elenat ja Lilat lapsena mängivad Elisa Del Genio ja Ludovica Nasti.

Kaader seriaalist

Ükskõik missuguse tasandi kon­strukt Ferrante ka ei ole, on ta vastu pidanud kaua ja tegutsenud viljakalt: tema debüütromaan ilmus juba 1992. aastal ja järgmisel aastal on oodata uut raamatut. Eesti keeles on seni ilmunud kolm Ferrante teost, kõik Tiina Randviiru tõlkes. „Üksilduse päevad“ (2014) on napp ja are isikliku kriisi kroonika. „Minu geniaalne sõbranna“ (2016) ja „Lugu uuest perekonna­nimest“ (2019) moodustavad poole nn Napoli romaanide tetraloogiast, mis tõigi autorile maailma­kuulsuse. 2020. aastal on oodata kolmanda Napoli romaani eestindust.

Aguli piirid

Esimese romaani pealkiri ja ühtlasi kogu sarja katuspealkiri „Minu geniaalne sõbranna“ võtab teema lihtsalt ja tabavalt kokku. Tõepoolest on siin juttu kahe naise sõprusest, mis saab alguse 1950. aastate Napolis nende lapseeas ja kestab kuni raamjutustuse ajani, mil mõlemad on üle kuuekümne. Mina­tegelane Elena või Lenú kirjeldab oma suhet Lilaga, keda kõik teised kutsuvad Linaks. Nimedega ongi siin peaaegu sama keeruline lugu nagu XIX sajandi vene kirjanduses: meelde tuleb jätta nii arvukate tegelaste täisnimi kui ka selle erinevad lühivariandid. Selle hõlbustamiseks on iga raamatu alguses spikker, kust kontrollida nimesid ja sugulussuhteid. Seejuures püsib taustal tähenduslik keeleline mitmekihilisus, mis tekstis küll ei kajastu, vaid mida üksnes nimetatakse: aeg-ajalt täpsustab jutustaja, kas vestlus leiab aset „dialektis“ või „itaalia keeles“. Keeleline kontrast kehastab siin aguliühiskonna ja kultuurse, haritud, prestiižse maailma kontrasti.

Agul, kust tütarlapsed pärit on, tähendab puudust ja tööd. Mehed on karmid ja vägivaldsed. Naised näägutavad ja emotsioneerivad. Poisid tahavad olla isade moodi, käsutavad oma õdesid ja kipuvad vähimalgi võimalusel kaklema. Tüdrukud tahavad olla ilusad, nad kihistavad ja edvistavad. Kõik tahavad saada rikkaks. Kõiki valvab naabruskonna kõikenägev silm. Napoli-raamatuid on nimetatud seebiooperlikuks, aga selline hinnang saab sündida pigem teema kui kirjeldusviisi tõttu (seda on ehk mõjutanud ka raamatute põhjal tehtud telesari). Ferrante ei kirjuta melodramaatiliselt, vaid registreerivalt, omamoodi jahedaltki. Sellest tekib ajuti nauditav kummastus, aga ajuti oli vähemalt minul neid registreeringuid ka igav lugeda, eriti alguses, olemata veel maailma sisse elanud. Telemetafoori kasutades võiks esimest romaani kirjeldada ehk pigem pikaleveninud prooviseeriana. Kõik tegelased astuvad lavale üsna ühesugusena, vastavalt eespool kirjeldatud mallidele. Eriti sarnased on piirkonna lapsed ja noored, romaani peamine tegelaskond. Ferrante laob aguli lõhkemiseni stereotüüpe täis maailma lugeja ette peaaegu väsitavas detailsuses, mis peab küllap imiteerima naiivset lapsepilku.

Ühtlasi aktsepteerib lapsjutustaja selle maailma kui etteantu: ta ei näe seal mingeid mõrasid, ka ei taipa ta juurelda, kas kusagil leidub ehk midagi muud. Aguli suletust rõhutab episood, kus värskelt murdeealine Lenú satub koos isaga kesklinna ja sellest kujuneb talle tõeline suursündmus. Senimaani pole ta koduümbrusest kaugemal käinud, linna ja eriti mere lõhnad ja värvid teevad tüdruku peaaegu oimetuks. Aga juba esimese raamatu lõpupoole, ammugi teises raamatus hakkabki pilt muutuma: laienevad ja õide puhkevad nii loos kirjeldatav maailm kui ka lugu ise. Ette­antus mõraneb, ootused saavad petetud, lõhed süvenevad. Paljugi sellest, mida enne näidati, pööratakse nüüd ümber või satub see uude valgusse. Tegelasedki hakkavad tehtud valikute alusel üksteisest eristuma. Nagu arenguromaanis ikka, on noortele oluline küsimus, kas võtta omaks väike ühiskond, kuhu on sünnitud, ja selle käitumisnormid või pürgida kuhugi mujale, teha midagi teisiti.

Lenú ja Lila

Minajutustaja Lenú kehastab sõbrannade paaris vähemalt pealtnäha tavalist ja korralikku osapoolt. Mõlemad tütarlapsed on terased ja arutlemishuvilised, aga Lila paistab juba plikapõlves silma, kuigi mitte ilmtingimata positiivselt. Ta on pisike ja isepäine, kange loomuga, kakleb poistega, nagu ei hoolikski sellest, mis temast arvatakse (konservatiivses äärelinnas tundub see tõeliselt imetlusväärne). Ka siis, kui lapseea kaklustest saab teismeliste kuramaaž ja Lilast kujuneb naabruskonna kaunitar, tundub, et ta ei janune poiste tähelepanu päris samamoodi kui teised. Pigem kannustab teda omaenese kirg, mis järsult ja arusaamatult objekti vahetab: kord on esikohal õppimine ja lugemine, siis jälle kingaäri, siis varakult alustatud pereelu.

Dostojevski „Idioodi“ 1975. aastal välja antud eestinduse järelsõnas kirjutab Zara Mints, et Nastasja Filippovna kuju on nii õnnestunud sellepärast, et temas on kokku pandud mitu eri kirjandustraditsioonist pärit tegelastüüpi: ülekohut tunda saanud vaga neitsi ja deemonlike joontega saatuslik naine. Tegelane tegutseb vaheldumisi eri tüübile omase mustri järgi ja see annab tulemuseks paeluvalt heitliku, omamoodi realistliku komplitseeritud karakteri. Midagi sellesarnast võib öelda Ferrante loodud Lila kohta.

Kuigi kaks sõpra on pärit samast miljööst, on Lila seis natuke kehvem: näiteks ei luba kingsepast isa tal suurepärastele hinnetele vaatamata keskkooli minna, Lenúle see läbi häda siiski võimaldatakse. Lugeja võib Lilale läheneda sotsioloogilise mõõdupuuga, näha temas kitsikuses aguliplikat, kes püüab mis tahes vahenditega kuidagi vee peal püsida. Vähemalt samavõrra on teda portreteeritud aga eneseküllase ja ammendamatute annetega pool­jumalannana, kelle motiivid jäävad lihtsurelikule nagunii kättesaamatuks. Kes ütleks, kui palju on tegelases paratamatut reaktsiooni oludele, kui palju puhast stiihiat?

Muidugi näeme Lilat ainult minategelase pilguga, niisiis võib tema vastuolulisus olla ja osalt kindlasti ongi hoopis minategelase projektsioon. Lenú jälgib sõbranna tegemisi imetluse ja hämmastusega, suutmata päriselt sammu pidada, mõnikord Lilat kadestades, mõnikord tema peale vihastades, mõnikord tema pärast kartes. Õhus on igihaljas konkurents vastassugupoole tähelepanu pärast: keda puberteet paremini kohtleb, kes näeb elegantsem välja, kellel jookseb järel rohkem poisse või mehi, kes saab endale selle ühe ja ihaldatud printsi? Võisteldakse ka paremate hinnete pärast ja selle pärast, keda õpetajanna rohkem kiidab; selle pärast, kes seltskonnas ladusamalt vestelda oskab; selle pärast, kellel rohkem raha on; lõpuks üldse kõigi eluvalikute pärast.

Muide, raamjutustuse tasandil käivitabki kogu pajatuse mõõduvõtmine. Kuuekümne kuue aastasena on Lila otsustanud jäägitult kaduda ja ühtlasi kustutada kõik jäljed oma elust. Lähedased on mures, aga Lenú vihastab: „Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli.“

Sõprus kui võistlus

Sõpruse ja rivaliteedi suhted on keerulised ning kindlasti on siin olemas omad soomustrid. Pigem (noor)meheliku sõpruse kirjelduste juurde käib pidev puselemine, jagelemine, võitlemine, avalik konkurents nii spordiväljakul kui ka armastuses. Muidugi on olenevalt ajastust ja žanrist olemas ka õrnemaid ja sentimentaalsemaid poiste sõpruse narratiive, ent tihti on olulisel kohal just pidev sõbramehelik võistlus, mida saadab tarvidus õppida kaotusega heldemeelselt, solvumata toime tulema. Naiste sõpruse puhul seevastu ei peeta avalikku mõõduvõtmist sageli paslikuks. Seda lopsakamalt võivad aga vohada salajane kadedus ja kius, susimine ja võidurõõm, kui teisel halvasti läheb.

Ferrante sõpruselugu on põnev sellepärast, et ei kulge päris täpselt kummagi malli järgi. See võib taas meelde tuua autori enese identiteedi küsimuse. Muide, ka oma kolumnis on ta just naiste sõpruse teemal sõna võtnud.* Lenú ja Lila vahel on palju allasurutud emotsioone, sedasama päris otsesõnu välja ütlemata kadedust. Kui sõbrad on sisse võetud samast poisist, ei rista nad avalikult piike: võistlus käib vargsi ja venib mööda elukaart pikale. Samal ajal aga tõukavad nad õige sportlikus vaimus takka üksteise intellektuaalseid pingutusi: küll käib tihe rebimine hinnete pärast, küll parandab esimene teise tekste, küll veab teine esimesega kihla edasiõppimise peale. Muidugi ongi oluline see, et suures osas võisteldakse just geniaalsuses. Fraas „minu geniaalne sõbranna“ käib ühtviisi mõlema tüdruku kohta: pealkirjana hakkab see tähistama Lilat Lenú pilgu läbi, tegevuse käigus lausub aga hoopis Lila need sõnad Lenúle.

Kes siis võidab? Kes on geenius? Teise raamatu lõpuks tundub, et seis on pöördunud. Seni on häbelik ja kohmakas Lenú pigem Lilal sabas lohisenud, parema puudusel lohutanud ennast meeleheitliku õppimise ja virga tööga, imetlenud kõrvalt sõbranna kindlaid ja kirglikke otsuseid. Nüüd aga näib just Lenú olevat jalge alla võtnud perspektiivikama tee: ta on end äärelinnast välja võidelnud, tahab saada haridust ja kirjutada. Siitkaudu hakkab romaanisarjas avanema ka XX sajandi teise poole algusaastate Itaalia vaimne õhustik, pinged kommunistlike ja mitte nii kommunistlike vaadetega intellektuaalide ning eri põlvkondade vahel. Lila seevastu on kogu oma isepäisusest hoolimata jäänud pigem aguli ahtale mänguväljakule, kuigi ta seal just päris kõigi reeglite järgi ei mängi.

Ometi pole miski veel otsustatud. Sõbrad ei ole teineteist unustanud ja püüavad vastastikku teise käekäiguga kursis olla. Kui nad kohtuvad, on vana lummus alles. Lila näib olevat säilitanud imepärase võime kõigest üle olla, elada ainult omaenese sisesunni järgi. Lenús jällegi püsib visalt ebakindlus: ta kipub kahtlustama, et kogu tema edu on mingil moel Lila käest varastatud. Pealegi on teise raamatu lõpp ehe ripplõpp, kus veel viimasel leheküljel ilmub välja vahepeal juba maha kantud tegelane ja kõik otsad jäävad lahtiseks. Küllap on ka Lilal veel nii mõndagi varuks.

* Elena Ferrante, A woman friend is as rare as a true love. – The Guardian 28. IV 2018. https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2018/apr/28/elena-ferrante-woman-friend-rare-as-true-love

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht