Globaliseerunud noored ja oma juurte otsimine

Ave Mattheus

Sissevaateid uuemasse saksakeelsesse kirjandusseOlen korduvalt mõelnud, et oleks tore, kui keegi annaks regulaarselt teada, mida uut ja põnevat on nüüdisaegses maailmakirjanduses. Keegi võiks kirjutada midagi sellist nagu „Uusi suundumusi prantsuse kirjanduses”, „Auhinnatud teoseid tänapäeva hispaaniakeelses kirjanduses” või „Ameerika kirjanduse selle kevade üllatajad”. Väga tänuväärne oleks lugeda ülevaateid, mis annaksid aimu uutest tendentsidest, teostest või perspektiivikatest autoritest, kes/mis on ühe või teise kultuuriruumi kirjanduses viimasel ajal esile kerkinud. Ise ei jõua paraku kõigel silma peal hoida. Saksa filoloogina olen püüdnud jälgida saksakeelse kirjanduse arengut. 7. – 10. maini Tartus toimuva „Prima vistaga” seoses väisab Eestit mitu tuntud ja tunnustatud saksa kirjanduse esindajat ning üks lootustandev noor autor käis Tallinnas ka möödunud sügisel. Võtan need sündmused ajendiks, et teha natukene juttu tänapäeva saksakeelsest kirjandusest. Visandan kolme saksakeelse kultuuriruumi Saksamaa, Austria ja Šveitsi kirjanduselu aktuaalseid suundumusi, niipalju kui need on raamatute ülekülluses ja eemalseisja vaatepunktist hoomatavad. Heidan ka pilgu sellele, mis saksakeelsest kirjandusest viimastel aastatel eesti lugejani on jõudnud. Etteruttavalt võib öelda, et kuigi eesti tõlkekirjanduses domineerib inglise keelest vahendatu, ei saa kurta saksa keelest tõlgitud belletristika vähesuse üle. Tõlgitud teoste valik on igati esinduslik ja mitmekesine ning tegelikult on eesti lugejal võimalus tutvuda enam-vähem kõigi olulisemate uuema saksakeelse kirjanduse suundumustega.

Popkirjandus ja Fräuleinwunder
1990. aastate algusest, mil Saksamaa taas ühines, Ida- ja Lääne-Euroopa pärast külma sõja lõppu teineteisele lähenema hakkasid ning ka majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised suundumused (nt urbaniseerumine, globaliseerumine, digipööre jms) senist elukorraldust radikaalselt ümber mõtestama sundisid, on saksakeelses kirjanduses välja kujunenud jõujooned, mis on väikeste variatsioonidega püsima jäänud senini. Ühiskondlikest muutustest tulenevalt on need jõujooned ennekõike seotud uute teemadega, aga ka uute autorite tulekuga kirjandusse.
1990. aastate keskpaigas hakati saksakeelses kirjanduses rääkima noorte autorite ehk toona 20. ja 30. eluaastates debüteerijate massilisest esilekerkimisest. Üks osa noortest autoritest, näiteks Benjamin von Stuckrad-Barre, Christian Kracht, Andreas Neumeister, Thomas Meinecke jt viljelesid popkirjandust, mida võib iseloomustada järgmiselt: popkultuuri tarbimisest üleküllastunud (enamasti suurlinliku) elustiili kujutamine, brändikultus, irooniline ja/või üleolev suhtumine traditsioonidesse, olgu need seotud kirjanduse, ajaloo või üldisemate väärtushinnangutega. Samuti teatav üksindus-, igavus- ja pidetustunne, mida väljendab äratuntavalt autobiograafiliste joontega (mina)tegelane oma arvukates hingepeegeldustes. Eesti keelde on saksa popkirjandusest jõudnud vaid šveitsi päritolu Christian Krachti romaan „1979” (2001, e.k 2002), lugu noorest sisekujundajast, kes suundub islamirevolutsiooni aastal Iraani elu mõtet otsima. Selle asemel, et tegeleda poliitiliste teemadega, reflekteerib minategelane aga hoopis olmedetailide ja igapäeva pudi-padi üle. Kuigi popkirjandusena määratletavaid tekste on ilmunud ka uuel sajandil ja üks selle väljendusvorme poetry slam on Saksa suurlinnades endiselt väga populaarne, viljelevad 1990. aastate popautorid praegu pigem teistsuguseid žanre (nt ulmet) või on suundunud teistesse eluvaldkondadesse (TV, muusika, film).
Teist osa 1990. aastate teises pooles või sajandivahetusel esile kerkinud noortest autoritest ühendab nende sugu, vähem teoste temaatiline või žanriline ühtsus. Nimelt tuli sajandivahetusel käibele termin Fräuleinwunder ehk neiuime, millega tähistati Julia Francki, Judith Hermanni, Jenny Erpenbecki, Felicitas Hoppe, Alexa Hennig von Lange, Zoë Jenny, Juli Zeh’, Silke Scheuermanni jt tulemist kirjandusse. Kuigi „neiuime” mõjub halvustavalt, on sellest lööksõnast saanud omamoodi kirjandusliku süstematiseerimise aluspõhimõte ja nii mõnigi autor on seda hiljem kasutanud ka oma loomingu promomiseks. Judith Hermanni, Alexa Hennig von Lange ja Silke Scheuermanni, kes kirjutavad eelistatult lühijutte, võib liigitada popkirjanduse viljelejate alla, sest nende looming pakub sündmusvaeseid, kuid nüansirikkaid ja detailitäpseid meeleolupilte tänapäeva noore suurlinnainimese, enamasti naise elust ja annab seeläbi oskuslikult edasi nende elutunnetust. Eesti keeles saab sellest suundumusest aimu Silke Scheuer­manni jutukogu „Rikkad tüdrukud” (2005, e. k 2007) põhjal. Jenny Erpenbeck, kellelt on eesti keeles ilmunud proosakogumik „Vana laps ja teisi jutte” (1999, e.k  2009), ja Felicitas Hoppe, kellelt võib lugeda unenäolisi ja groteskseid lühijutte kogumikust „Juuksurite piknik” (1996, e.k 2001), esindavad saksa kirjanduse fantaasiaküllasemat ja stiliseeritumat poolt. Nemad pendeldavad oma lugudes kaasaja ja mineviku, reaalelu ja unenäolisuse, individuaalsete minaotsingute ja kollektiivsete arhetüüpide vahel ning viljelevad kirjandust, mis ei soosi kiiret ja pinnapealset lugemist. Rohkete auhindadega pärjatud Juli Zeh ja Julia Franck jutustavad suuri ja kaasahaaravaid lugusid. Juristiharidusega Juli Zeh’lt on eesti keeles ilmunud poliit- ja krimipõnevik „Kotkad ja inglid” (2001, e.k 2010), kus rahvusvahelise õiguse alal karjääri teinud Maxi ja narkodiileri tütre Jessie ootamatult katkenud armastus paiskab peategelase Maxi suurde kriisi, mis ei jäta kivi kivi peale. Ida-Saksa juurtega Julia Francki looming keerleb peamiselt XX sajandi Saksa ajaloo, ida ja lääne kokkupuutepunktide, aga ka armastuse võimalikkuse ümber tänapäeva suurlinnas. Tema teoseid – eesti keeles ilmunud autobiograafilise taustaga romaan „Keskpäevanaine” (2007, e.k 2009) ja armukolmnurka lahkav „Armuteener” (1999, e.k 2011) – iseloomustab empaatiline kaasaelamine oma kangelastele, väga oskuslik inimsuhete kujutamine ja kujundirikas keelekasutus, mida hindavad samavõrra kõrgelt nii lugejad kui kriitikud.

Cornelia Travnicek ja Katja Petrowskaja
Kuigi nullindatel jätkus noorte ja andekate naiste tulek kirjandusse, ei ole sellist jõulist lainet nagu sajandivahetusel enam ette tulnud. Paljusid kummitab epigoonluse oht, sest eeskujud on võimsad. Siiski on õnnestunud just neil autoritel, kes hiljaaegu Eestit külastasid, teiste matkimisest hoiduda ja näidata end tõeliselt originaalsete loojatena. Möödunud sügisel Tallinnas käinud noor austria kirjanik Cornelia Travnicek ja alles paar päeva tagasi „Prima vista” ajal Tartus ja Tallinnas esinenud Katja Petrowskaja on omanäolised ja säravad uuema saksakeelse kirjanduse esindajad. Neid, nagu ka paljusid teisi siinses ülevaates nimetatuid, ühendab edukas esinemine saksakeelse kirjanduse ühel mainekamal võistlusel, saksakeelse kirjanduse päevadel. See kirjanduslik mõõduvõtmine, mida korraldatakse alates 1977. aastast Austrias Klagenfurtis, on üks omapärasemaid kirjandusüritusi, millest kuulnud olen. Tosinkond noort ja veel suhteliselt vähe tuntud autorit loeb telekaamerate ja raadiomikrofonide ees ette ühe pooletunnise proosapala, mida sealsamas ülekantavas tele- ja raadio-show’s lahkab teravmeelselt, kuid halastamatult kirjanduskriitikutest, -toimetajatest ja -professoritest koosnev žürii. Ürituse performatiivsus ja meediamõjusus, samuti osalemisega kaasnev sotsiaalne kapital, mida noored autorid võistlusel kahtlemata omandavad, on omaette nähtus saksa kultuuris. Professionaalidest koosneva žürii favoriit pärjatakse ühe ihaldusväärsema saksakeelse kirjanduse auhinna, austria luuletaja ja kirjaniku Ingeborg Bachmanni nimelise auhinnaga, kuid lisaks Bachmanni auhinnale antakse välja ka publiku auhind ja mitmeid teisigi Austria või kohalike ettevõtete  sponsoriauhindu. Katja Petrowskaja võitis katkendiga romaanist „Võib-olla Esther” (vt Akadeemia 2014, nr 5) Bachmanni auhinna 2013. aastal ja Cornelia Travnicek pälvis katkendiga romaanist „Noored koerad” (vt Vikerkaar 2013, nr 9) publikuauhinna 2012. aastal.
Mõlema noore autori looming iseloomustab hästi nüüdisaegse saksakeelse kirjanduse suundumusi. Travnicek  jätkab popkirjanike alustatud teemat, noorte enese- ja armastuseotsinguid globaliseerunud ühiskonnas, eriti suurlinnas, kuid teeb seda empaatiliselt ja oma tegelastele kaasa elades. Ta on ühtaegu õrn ja häälekas, nappide väljendusvahenditega, kuid teravmeelne. Tema palju positiivset tähelepanu pälvinud debüütromaan „Chucks” (2012) viib meid Viini tänavatele punkarite subkultuuri, kus trotsliku ja egoistliku hilisteismelise Mae täiskasvanukssaamine kulgeb traagilise armastusloona, millele HIV on vajutanud surmapitseri. Tallinna kohtumisel küsiti autorilt, miks ta paigutab oma lugude tegevuse anonüümsesse globaalkülla, mis võib asuda mis tahes maailma punktis, ega räägigi oma kodumaa Austria olulistest küsimustest. Selle peale vastas autor, et tema loomingu teemad ja kangelased on universaalsed ja kõnetavad väga paljusid lugejaid maailma eri paigus. Kui tahta vaadata oma ninaotsast kaugemale, ei saa piirduda lokaalpatriotismiga.
Ukrainas sündinud, Tartus ülikoolis käinud, vene emakeelega ning nõukogude ja juudi kultuurist mõjutusi saanud Katja Petrowskaja, kes elab 1999. aastast saadik perega Berliinis, esindab oma loominguga lausa mitut uuema saksa kirjanduse suundumust. Ühelt poolt jätkab ta juba möödunud sajandi esimesel poolel juurdunud natsionaalsotsialismi kuritegude paljastamise ja holokausti teemat, mille mitmed silmapaistvad teosed on hiljuti kättesaadavaks saanud ka eesti lugejale. Esile võib näiteks tõsta W. G. Sebaldi mälu keerdkäikudesse laskuvaid traumaromaane ja -jutustusi (nt „Väljarändajad”, 1993, e.k 2002; „Austerlitz”, 2001, e. k 2009 jt), Edgar Hilsenrathi kohati lausa uskumatult groteskset ja pahupidist romaani „Nats ja juuksur” (1968, e.k 2010). Samuti Bernhard Schlinki romaani „Ettelugeja” (1995, e.k 2000), millest on valminud ka menukas film, ja Marcel Beyeri romaani „Lendkoerad” (1995, e.k 2001), mille tegevus toimub füüreri peakorteris. Teiselt poolt on Petrowskaja nn sisserändajate või multikultuurilise kirjanduse esindaja, keda on uuemas saksakeelses kirjanduses tähelepanuväärselt palju. Sisserändajad, näiteks türgi päritolu Emine Sevgi Özdamar ja Feridun Zaimoğlu, süürlane Rafik Schami või saksa-ungari päritolu Terézia Mora käsitlevad oma loomingus võõras ühiskonnas kohanemise raskusi ja annavad aimu identiteedipainetest kultuuride piiridel. Nende loodud kirjandus on tänu rikkalikele ja eksootilistele inspiratsiooniallikatele üks elusamaid ja mitmetahulisemaid nähtusi uuemas saksakeelses kirjanduses. Eesti lugeja saab seda laadi kirjandusest aimu vene päritolu Wladimir Kamineri nõukogude absurdset elu kujutava romaani „Marsimuusika” (2001, e.k 2002) kaudu.
Võib imestada selle üle, et saksakeelses kirjanduses jätkub endiselt uusi vaatenurki holokausti teemale, kuid Katja Petrowskaja debüütteost „Võib-olla Esther” (2014) on peetud üheks kergemaks ja ka üheks targemaks tekstiks, mis läbi aegade holokausti kohta kirjutatud. Romaan on omaeluloolise kirjanduse musternäide, mis nagu Eestiski on viimasel ajal kujunenud menukaks ka saksakeelses kirjanduses. Kui pidada silmas Saksamaa taasühinemist, osside ja wesside valulist kokkukasvamise protsessi, samuti idast saabuvate rahvuskaaslaste või immigrantide kohanemist uue elukeskkonnaga, on selge, et võimalikest teemadest niipea puudust ei tule. Seda suunda on peamiselt Saksamaa idapoolsetelt aladelt pärit autorid ka aktiivselt viljelenud, kuigi eesti keelde on sellest jõudnud vaid mõni üksik näide, näiteks Thomas Brussigi groteskne romaan „Kangelased nagu meie” (1995, e.k 2004). Katja Petrowskaja esindab aga hoopis tõsisemat ja tundlikumat omaelulookirjanduse suunda. Romaanis „Võib-olla Esther” on ta iseenda juudi-saksa-vene juurte otsingul ja jutustab meile empaatiliselt oma pereliikmete ja lähisugulaste saatuse lugusid.  Autobiograafilise minategelasena kulgeb ta nende jälgedes läbi XX sajandi Euroopa ja loob sealjuures keelemeisterliku metafiktsiooni, kus dokumentaalsus seguneb mütoloogiaga, refleksioonid mälu ebausaldusväärsuse ja tegelikkuse keelelise konstrueerituse üle hinge kriipivate pildikestega kunagi elanud inimeste elust. „Prima vistal” lugejatega kohtudes luges autor sellest kriitikute poolt üksmeelselt meistriteoseks tituleeritud romaanist ette katkendeid ja jääb vaid loota, et see jõuab õige pea ka tervikuna eesti keelde.

Kuulsused ja menuautorid
Ülevaadet uuemast saksakeelsest kirjandusest ei saa lõpetada, ilma et oleks mainitud kuulsused, keda on raske mõne ühise nimetaja alla tuua, kuid kelleta ei kujutaks maailma kirjanduselu tänapäeval ettegi. Need on kõigepealt ühiskondlikult angažeeritud intellektuaalid, kes on sõna otseses mõttes kujunenud oma rahva südametunnistuseks – „unustamise vastu kirjutav” Günter Grass (Nobeli auhind 1999), naise ühiskondliku positsiooni tematiseeriv austerlane Elfriede Jelinek (Nobeli auhind 2004) ja rumeenia-saksa juurtega Herta Müller (Nobeli auhind 2009), kelle loomingu suur teema on kommunismi kuritegude paljastamine. Üht-teist nende autorite suurepärasest loomingust saab ka eesti keeles lugeda, kuid on ka veel suuri lünki. Viimastel aastatel on miljonite lugejate ja ka rahvusvahelise publiku lemmikuks kujunenud saksa-austria päritolu Daniel Kehlmann, kelle leivanumbriteks on oskuslik žongleerimine fiktsiooni ja reaalsusega ning eksperimenteerimine teatud tüüpkarakterite ja -situatsioonidega („Maailma mõõtmine”, 2005, e.k 2008; „Kuulsus”, 2009, e.k 2009 jt). Publikumenu üle ei saa kurta ka Ingo Schulze, kellelt on eesti keeles ilmunud tema Peterburi-muljete kogumik  perestroika-aja lõpust pealkirjaga „33 õnnehetke” (1995, e.k 2001), ja psühholoogilisi suhteromaane kirjutav Viini autor Daniel Glattauer („Hea põhjatuule vastu”, 2006, e.k 2011; „Kõik seitse lainet”, 2009, e.k 2012; „Igavesti sinu”, 2012, e.k 2012), kelle lobedat dialoogi saab praegu nautida ka Vanemuise laval. Nõudlikumat lugejat köidab küllap keeletaidurliku Peter Handke („Kirjaniku õhtupoolik”, 1989, e.k 2012) või meie hulgast juba lahkunud austria suurmeistrite Thomas Bernhardi ja Hermann Brochi või šveitslase Urs Widmeri looming. Ka saksakeelne žanrikirjandus (nt kriminaalkirjandus) ja väga mitmekesine laste- ja noortekirjandus, mis saavad kokku tänavuse „Prima vista” külalise Klaus-Peter Wolfi loomingus („Rock’n’roll ja ridamaja”, 1980, e.k 1990; „Nohik”, 2006, e.k 2011; „Ida-Friisi veri”, al 2011, e.k 2014), on väärt (taas)avastamist.