Gobon ja maivälk
Taavi Jakobson, Tõeline jumalaosake. Toimetanud Õie Jakobson. Kujundanud Neeme Möll. Pilgrim, 2014. 380 lk.
Indrek Rüütle, Maivälk. Toimetanud Mariina Paesalu. Kujundanud Matthias Sildnik. Kaane kujundanud Marko Kekishev. Jumalikud Ilmutused, 2014. 74 lk.
Raamatud võivad kõrvuti juhtuda kõige erinevamatel põhjustel. Mõte, et raamatud võivad kuidagi üksteisega suhelda ja üksteist kommenteerida, on igivana ja selle teemaga on tegelenud nii juudi rabid kui ka Jorge Luis Borges oma novellides ja kas või Peeter Sauter ühes teleintervjuus. Muidugi vajavad raamatudki lõpuks rahu ja üksindust või just endale žanriliselt kõige lähedasemate saatusekaaslastega koos vananemist, ilmselt on nad siis müstilisel kombel kõige õnnelikumad: tuletagem meelde juutidel olnud kommet panna pühad, aga tarvitamiskõlbmatud toorarullid alati ühte eraldatud ruumi oma loomulikku lõppu ootama. Järgnevalt asetan ma aga ikkagi kõrvuti kaks eelmisel aastal ilmunud eesti nüüdiskirjanduse teost – Taavi Jakobsoni romaani „Tõeline jumalaosake“ ja Indrek Rüütle jutustuse „Maivälk“.
Füüsikute amokk
Taavi Jakobsoni Betti Alveri nimelise debüüdipreemia pälvinud romaan (võib vist öelda: romaan teadlastest ja armastusest) „Tõeline jumalaosake“ viib lugeja noore ja eduka füüsiku maailma, kelle elu muutub kardinaalselt pärast populaarteaduslike artiklite ilmutamist, kus ta fantaseerib väljamõeldud osakesest nimetusega gobon. Teades ise asja olematusest, laseb ta ometi üha eskaleeruvas tempos sündmustel areneda, kuni saabub ulmeline rahastus, osavad PR-trikitajad ja lõpuks teavad isegi taksojuhid selle salapärase goboni olemasolust. Ühelt poolt on tegemist raamatuga ajatust valikute eetikast, kus peategelane doktor Elton Kobar on nagu mingi moodne Faust, kes kohtub oma dostojevskiliku deemoniga, kelleks on salapärane PR-kaunitar. Laiemalt võttes kujutab Jakobson muidugi kriitiliselt aga kogu teadust ja meediat ümbritsevat üha jaburamate ootustega maailma. „Tõelises jumalaosakeses“ on loodud päris mastaapne irooniline pilt nüüdisaegsest ennastmüüvast ja rahahädas teadusmaailmast ning raha-ära-andmise-kohustuses ametnikest (teoses esineb Euroopa Komisjoni teadusvolinik Valdur Maasiil, kes on Kobari töörühma rahastuse taga), meedia võlujõust ja inimeste moraalsest allakäigust. Mahukas romaanis näemegi eluvõõra idealistliku nooruki-tarkuri muutumist tülpinud ja allakäinud marionett-doriangrayks. Võin seda siin rahulikult mainida, sest raamatu finaal on juba algusest peale etteaimatav: meile demonstreeritakse kohe esimestest ridadest alates kuulsat, aga moraalselt degradeerunud tüüpi, kes ootab, õllepudel käes, mingit järjekordset võltsi esinemist.
Nii mõneski mõttes sarnased ning üha rohkem kontrolli alt väljuvad sündmused leiavad aset ka Indrek Rüütle lühiromaanis (?) „Maivälk“. Lugeja ees on rühm end Tartus mingisse hoonesse barrikadeerinud kummalisi relvastatud poisse ja tüdrukuid, kellest KGB usub, et neil on tuumapomm. Jõugu juht ja „terrorilabori“ peateadur on siin maniakaalne Pedro Ürask, kelle kohta kirjutatakse, et 1988. aasta augustis astus ta TRÜ füüsikateaduskonda, kuid eksmatrikuleeriti juba oktoobris huligaanitsemiste pärast ühiselamus ja dekanaadi mineerimiskatse eest (lk 14–15). Ürask, kahtlemata minu lemmiktegelane eelmise aasta kodumaisest ilukirjandusest, loobib portveinipudeleid vastu seina, joob Vana Tallinna, viina ja õlut, tulistab relvadest ning elab räiget seksuaalelu koos oma jõugukaaslastega. Teose finaalis tulevad talle paradoksaalselt ja tähenduslikult järele ema-isa ning viivad hullu ära.
Niisiis, nii Jakobsoni „Tõelises jumalaosakeses“ kui ka Rüütle „Maivälgus“ figureerivad füüsikud, kelles usutakse olevat midagi erakordset. Kuigi goboni võimalikkus leiab hiljem õrna kinnitust, on Jakobsoni „Tõeline jumalaosake“ ikkagi teos, kus puhas fantaasia muudab jõuliselt maailma. Ka Pedro Üraski jõuk töötab põhimõttel, et hirmul on suured silmad. Jakobsoni loodud doktor Kobar on raamatu alguses naiivne nohik, kes usub tõsimeeli, et ööklubis saab naistele külge lüüa mingeid filosoofe tsiteerides (seksuaalkogemused tal puuduvad). Seevastu Rüütle peaterrorist Pedro Ürask jätkab sealt, kust Jakobsoni tegelane justkui lõpetab. Pedro Ürask on juba „Maivälgu“ alguses puhas doriangray, pahedele ja alkoholile andunud ning jagunenud meelteseisunditega skiso, mingit arengut siin toimuda ei saagi, peale selle, et pärast viina võetakse lahti Vana Tallinn. Või et kui ei jõua enam seksida, siis onaneeritakse roidunult.
Ma ei oska hinnata, kuivõrd objektiivselt kujutab Jakobson „Tõelises jumalaosakeses“ teadusmaailma kõigi nende naljakate laboratooriumide, grantide, kitlite ja hommikuste muffinitega. Usun küll, et raamatust saab teada vähemalt mingeid suhtumisi, mõtteid ja sisemisi jõujooni selle keskkonna kohta. Jakobson esitab toimuvat ju päris arusaadavas ja rahulikus tempos, kohati ehk isegi liiga pikaldaselt. Kuigi raamat tundub etteaimatava lõpu tõttu veidi venivat, muutuvad sündmused jälle kiiremaks ja huvitavamaks-kirjumaks lõpu poole, kui peategelane lõplikult alla käib ning tekivad juba ka olematut gobonit uskuvad sektid. Mõnes mõttes huvitav romaan alles siit algabki, kõik eelnev on nagu hoolikalt ülesehitatud eellugu.
Rüütle „Maivälk“ kulgeb seevastu kogu aeg pöörases, kuratlikus tempos. Kõik, mida Üraski jõuk teeb (joomine, keppimine, onaneerimine, tulistamine, ärakukkumine jne), tundub vägagi veenev. Tuumapommiga punkris, mida piiravad KGB ja dessantväelased, on kõik rõve ja ehe. Eriti meeldisid mulle Rüütle tekstis teatavad väljakukkumised, nn õhumullid ehk niisugused tekstiosad, mis ei vii kuidagi tegevust edasi ja mille eesmärk ongi vist olla geniaalselt tähendusetu. Näiteks stseen, kus Ürask ja Triin joovad Vana Tallinna. See rembrandtlikult keset röökivat pimedust lugeja ette asetatud stseenike mõjub tekstist täieliku üleolekuna. Kõik ei peagi kogu aeg kuhugi viima, kui viiks, siis oleks igav ja asi hakkaks venima. Lugeja vajab ka korraks pinnaletõusu ja õhku ning vee alt pinnale tõusva õhku ahmija kõrvad võivad olla vahel ka täitsa vabalt lukus.
Ilmselgelt on Rüütle „Maivälk“ üks eelmise aasta kõige meisterlikumaid algupäraseid kirjandusteoseid – lühidusele vaatamata on siin klassika hõngu. Veendusin järjekordselt põhitões, et kirjanduslik kvaliteet ja moraalisõnum on kaks täiesti eraldiseisvat maailma, mis geeniuse käes võivad, aga ei pruugi, kattuda.
Amori nooled
Kui teadusmaailma on vähemalt minusuguse võhiku silmis kirjeldatud Jakobsoni „Tõelises jumalaosakeses“ usutavalt, siis armastusliinide kujutamine tundub küsitavam. Lugedes romaani, hakkasin tähele panema teatavat vanamoodsust peategelase ja tema armuobjekti Meelikese flirdi puhul. Mulle retro, vintage, burlesk, bizarre ja muu kiiks tegelikult väga meeldib, nii et alguses pidasin kõiki neid Jakobsoni loos ettetulevaid piibelehearoome, krüsanteemide kinkimisi, end leedina tundmist, märjaks nutetud taskurätte ja muud sellist halvamaigulist naiivsust teatavaks osavaks irooniaks või eluvõõraste teadlaste paroodiaks. Sellise kujundiahela iseloomustamiseks sobib näiteks hästi väljend noorfüüsikute baariskäigust, kus Meelikese kohta öeldakse, et „tüdruku süda kepsutas nagu noor gasell“ (lk 235). Õnneks niisuguseid tekstikohti küll väga palju ei ole, aga on selge, et kui Jakobsoni edasiantud teadusmaailma või -rahastuse ja ka PR-temaatika kirjelduste lugemine piinlikkust ei valmista, siis armastusevärgiga jääb ta millegipärast hätta. Jäin mitu korda mõtlema, kas järsku on ikkagi siia peidetud mingi salakaval irooniavõimalus, et seda piibelehearoomi pritsitakse umbrohtu tõrjuva muigega, sest tegelastel on valdavalt sama jaburasse stiiliregistrisse kuuluvad nimed: Lembitu, Meelike, Valdur Maasiil (lk 61 nimetatakse teda ka ilmselt kogemata Heldur Maasiiliks). Aga sellisel juhul oleks pidanud stiilipedaali sügavamalt alla suruma. Tulemuseks on see, et ühelt poolt üritatakse lahata teaduse ja meediaarenguid ning moodsa inimese kokkukukkumist, aga samal ajal on esile manatavad tegelased eraelulistes seikades silmatorkavalt kodukootud ja kohmakad oma suhtumistes.
Kuidas Rüütlel „Maivälgus“ amorlike motiividega on? Rüütle on ürgandekas poeet, seepärast ei ole midagi imestada, et isegi nii lühikese teose (73 hõredat lehekest) jooksul tabab ta nagu saloon’i sissejooksev kauboi kõiki olulisi märklaudu, sealhulgas ka n-ö klaverimängijat, kes parajasti armastusmeloodiat mängib. Nii ongi, Rüütle geniaalne poeetiline kuulmine puudutab välkvalgustusena ka raamatukese seksuaalelu valdkonda.
Teoses figureerib eriti mällusööbivalt keegi tegelane Triin, kes nimetab end ise kiimaviirastuseks (lk 27). Ta magab kiiresti mitme mehega, ajab hüsteerilist ja roppu, aga kogu situatsiooni kongeniaalselt iseloomustavat möla. Pärast järjekordset kiiret suguakti, mille jooksul räägitakse ebaloogilist juttu, karjub Triin lõpuks täiesti seosetult: „ Tule ruttu, konjak on valmis, võileivad on ka! Liiguta, vend, eluga! Tee ruttu, Goebbels tuleb, saatan, paneme linna põlema! Ma pole enam maniakk. Ma olen teile kõigile veel … isa ja ema eest“ (lk 27–28).
Rõveda ja madalaga epateerimise kõrval tunneb Rüütle kui tõelise poeedi kohe ära mõnest väga mikroskoopilisest kontrastse iseloomuga seletamatult ilusast vinjetikesest: „Pedro tungis Triinusse. Triin paisus ja hakkas vastu kumama“ (lk 47).
Tõesti, pigem on mingi järjekindel ja loogiline armastusekäsitlus romaanikunstis ebatõene, kirgi saabki vist kõige paremini edasi anda teatavate ebaloogiliste aktide, afektiivsete seisundite ja meeleolude kõikumiste ning lainetustega. Selle liini suurmeistrid eesti kirjanduses olid muidugi Vaino Vahing ja Mati Unt. Nii nagu elus ei ole kõik loogiline, ei tohiks see vist olla ka kirjandusteoses, mille olemus ju peaks alati püüdlema – vastupidiselt teaduskeelele, mis pürib ühetähenduslikkusele – maksimaalse mitmetähenduslikkuse ja interpreteerimissaluudi võimalikkuse poole.
Järeldus
Tegelikult äratas Jakobsoni „Tõeline jumalaosake“ palju mõtteid. Doriangraylik enesemüümine toimub niikuinii juba sajandeid ja midagi uut peale rafineeritumate tehniliste vahendite ja allakäigukiiruse tõusu siin vaevalt saabki välja tuua. Olulisemaks pean ehk raamatust kumama hakkavat vastandust või pinget ratsionaalse mõistuse/loogika ning tunnetemaailma vahel (vt näiteks selle sõnastamist teose finaalis lk 361). Meil on küll palju pidevat reaalainete propagandat, ehitatakse teaduskeskusi ja peetakse robootikavõistlusi, kuid võib-olla oleks vaja ikkagi igasuguste ahhaa-keskuste kõrvale ka üht lihtsat inimhinge saladusele pühendatud templit. Muidu võib mõni Pedro Üraski sarnane tegelane endale tõesti Tartus tuumapommi meisterdada ja lõpuks kõik õhku ja õhumulli lastagi.