Goethet lugedes: teadmiste juurdekasv tähendab rahutuse juurdekasvu

PEEP LEPPIK, teadlasest koolmeister

Ma pole kindlasti maailma väärtkirjanduse tõsine lugeja, ehkki suur lugeja. Enne lõplikku lahkumist tahaksin kangesti veel teada saada, mis viimasel sajal aastal meie lähiümbruses (ka seoses Eestiga) on ikka sündinud. Venemaa üha avanevad salaarhiivid on siin ajaloolastele võrratu allikas. On, mida lugeda! Paraku võtsin seekord raamatukogust Johann Wolfgang von Goethe „Oma elust. Luule ja tõde“ – äsja Ilmamaalt Ilmar Vene tõlkes ilmunud raamatumüraka (900 lk). Esmalt pisut kohutas saksapärane pikkade lausetega plus­kvamperfektlik lauseehitus, kuid peagi hakkasin seda lausa nautima, aga … ma pole ju keeleteadlane.

Kui 1920ndatel tegelesid psühholoogid aktiivselt inimese arukuse (intelligentsus – IQ) määramisega, üritati seda (kaudselt) loomingu ja teadustööde järgi ka Toonelasse läinud inimestel teha. Goethe oli siin kirjaniku-poeedi ja tuntud loodusteadlasena viimaste sajandite vaimuinimeste tipus. Huvi Goethe vastu tekkis mul tosin aastat tagasi, kui saksa kolleegidega hulkusime ringi Harzis. Tõusnud ühel päikeselisel päeval Brockenile ja sõitnud üle Bodetali kuristiku Nõidade tantsuplatsile, vaadanud Looduslavalt sakslaste maale ja mõtisklenud Walpurgishalles, muutus Goethe Faustki mõistetavamaks. Goethe on näide, kuis vaimuinimese mõttelaad ka üle kahesaja aasta tagasi oli üsna sarnane tänapäeva vaimuinimeste omaga.

Maini-äärses Frankfurdis 1749 sündinud Goethe valmistus 1765. aastal astuma ülikooli. Isa, kes Wolfgangi eluteed mõjutas, nõudis astumist ühte Saksamaa vanemasse – Leipzigi (1409) ülikooli. Edasi juba Goethe sõnadega: „Nii lahkuvad teatud aja täitudes lapsed vanemaist, teenrid isandaist, soosikud soosijaist ja iga selline katse endale jalad alla saada [—] on alati kooskõlas looduse tahtmisega.“ „Loengutel käisin esialgu agaralt ja kohusetruult, kuid … Loogika puhul tundus mulle imelik, et ma vaimset laadi operatsioone, mille sooritamisega sain noorpõlvest peale ülihõlpsalt hakkama, pean kõigepealt osadeks lahutama, tükeldama ja otsekui purustama, enne kui nende õige rakendamisviis saab mulle mõistetavaks.“

Meenutades oma varasemat kooli­aega, kirjutas Goethe: „Kahju, mida noortele inimestele tehakse koolides, kui mõningaid aineid tutvustatakse liiga ettehaaravalt, suureneb hiljem veel seeläbi, et aeg ja tähelepanu, mis peaks kuluma keeleharjutustele ja tõelise aluse rajamisele, võetakse ära, et pühendada see niinimetatud realiteetidele, mis pigem lahutavad meelt kui harivad, …“ Aga õppetöö kohta juba ülikoolis: „Nii sain teadmisi rohkem kui nende tervikuks ühendamise oskust ja seepärast võttis minus võimust üha kasvav rahuolematus.“ Veel Leipzigis olles märkas Goethe üht suurt vastuolu, mis tänapäeval lausa päevadega süveneb. Ta koges seda kultuurireisil Dresdenisse nii: „… teadmiste juurdekasv tähendab rahutuse juurdekasvu“. Kunagi oli juba Koguja öelnud: „… kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.“ Needki kolme tuhande aasta vanused sõnad on pärit mõtlevalt inimeselt, aga mõtlejaile on ka Goethe-raamat läbi aegade ju mõeldud.

Näitasin raamatut ühele kolleegile, kes praeguseni veel gümnaasiumis kirjandust õpetab. Ta jäi mõttesse ja vastas nukralt: „Meie koolis pole küll ühtki, isegi õpetajat, kes sellist raamatut lugeda võtaks …“ Kui ühel loengul kogemata poetasin, et olen „Eesti mälu“ (anti välja Eesti Päevalehe ja Akadeemia toel 2010-2011) 50 raamatust läbi lugenud 45, tundsin, et mind vaadatakse pisut kahtlustavalt, umbes nagu külahullu.

Mis meist siis nii saab? Me ei taha põllutööd teha ega doktoriõppes pingutada. Ahvime aiva ameeriklasi, aga nemad ostavad sisse (ingliskeelseid) ajusid. Mis siis meie osaks jääb?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht