Gregor Elm

 

Majakavaht Saaremaalt  

Teatud hetk, kui sul jookseb kokku sinu mõte, mõttejooks, arenguruum, loogika, arusaam iseendast ja teistest ja nendest, kes ümbritsevad meid, tuleb isu öelda: “…persse see valu ja vaev!”

Kui on just see moment, mil sa oled mööda pääsenud punktist, kus ühe päeva kaotus oleks katastroof.  Käige persse oma Carlsbergi õluga, Qteki ja uhiuue Chevrolet’ga. Jumalast pohhui, mis juhtub. Naised-lapsed kisavad, et sa ju said oma võimaluse, mille sa ise ära viskasid – seega kõnni minema. Sa ei saa jääda, mitte kui mingit moodi. Oled luuser, kellel pole siin kohta, ja selle rongiga sa enam ei sõida. Uus päev tõuseb ja eelmine, jällegi külmem, maandub. Ongi aeg üksinda edasi kõndida – oled mees udus. Selle hetke, kui sa tunned, et mul oli kõik, viskasin aga minema, ja nüüd ongi aeg ära kõndida, aega minna, üksinda udus.

Novembrikuised puud on kollased, põõsad põlevad… Ma ei ole ometi hull. Miks te kõik väidate seda? Ahhh… viska minema. Olengi, kurat, mees udus. Kõnningi oma teed. See on minu asi. Olen alati teinud nii, nagu mulle tundub õige, aga mis teistele ei tundu… elimineerin. Mulle on tähtis ainult üks asi, mida ma ei ütle.

Nii kõndis Joosep, endine meremees, mööda sääretippu, kuhu ta oli saanud majakavahi koha. Saaremaal – jah, lugesite õigesti – Saaremaal. Seljas oma kott, kus pole muud kui vana hambahari, kulunud kingad, mustad riided, pooltühi hambapastatuub, pool pakki sigarette, ammu enam mitte töötav välgumihkel. Paar raamatut ja üks CD, mis kannab mälestusi temast. Just temast, keda oleks võimalik armastada miljonit eri moodi, aga seda, mis moodi nimelt Joosep oleks tahtnud – seda moodi ta ei leidnud. Miljon ja üks – huvitav, kas pole?

Üks miljonist ja esimene number juba kaotab võimaluse… huvitav, kas oli see kiri, millele vastati imelikult? Ei tea.

Joosep teadis, vana merekaru nagu ta on, et sääre tipus on majakas, mis meenutab kodu. Kodu, mida tal pole Saaremaal kunagi olnud, aga miski, mis ikkagi on kodu. Miski, mis on nagu eestlaste südames – isegi neil, kes pole kunagi Saaremaal käinud, aga ikkagi mingi kadakapuhmas. Miks muidu on iganädalased kuuetunnised praamijärjekorrad üheks õhtuks, eriti autojuhtidele? Miks siis üha reklaamitakse, et saarlastel on miskit salajas? Kurat, ma tahaksin teada, mis see saladus siis nii väga on?! Tegelikult ma arvan teadvat. See ongi see üksindus ja rahu. Eraldatus, mis kusagilt mujalt ammu on kadunud.

Joosep võttis töökoha üle. Mis see siis oli – väike uberik paari aknaga, neti püsiühendus, pisikene koiku, väike kirjutuslaud ja väga pikk trepp. Tööülesanne oli ju lihtne: kui majakas peaks mingil põhjusel kustuma, siis lülita aga varugeneraator sisse ja kutsu keegi, kes selle majaka korda teeks. Heh – nagu selle jaoks automaatikat polekski välja mõeldud!

Ta on kirjutanud paar asja, aga mitte eriti palju. Talle meeldib kirjutada. Hulluda kirjaprotsessis, nagu ka protsessides, mida pole eriti olemas. Olles mõtteviisilt… sürrealist (geniaalsuse ja sürrealismi vahe on väike, sest ka sürrealist näeb maailma teistmoodi, nagu geeniuski ja nagu hull)… on ta alati loonud oma nägemused, oma arusaamad. Kahjuks pole keegi neist sittagi aru saanud – ega vist tahagi saada. Saare kadakates kõndides meenus talle midagi, mida pole kunagi olnud. Need kujud ja kõverused, pikkused ja kaugused ja see kunagi maha visatud Saku Zipi-purk tekitas mingi meeleolu. Ühendada üksindus kujutelmadega. See purk võib olla ju sinu sõber, aga see kadakas jällegi vaenlane. Muide – vaenlasest sõber on kõige truum, tema ei kao kuhugi.

Ühel õhtul kirjutas Joosep kirja. See oli midagi, mis teda rahustas – kirjutamine. Miski, mis joovastas rohkem kui alkohol – kirjutamine – vaat see oli miskit, mis oli ainukene sõber – kirjutamine.

Ta oli kõndinud terve päeva, olles majakavaht, pidades silmas, et see impotentsuse sümbol ikka, kurat, töötaks. Ta oli jalutanud üksinduses. Vaadanud saarlasi, seiranud nende tegevust, ja pimedal tänaval kumavat tänavavalgust öösel. Kõik need Georg Otsa spaad, Rüütel ja väike Nasva hotell olid talle juba tuttavad. Kõik liikus omas taktis… oma kiirusega… omas stiilis. Aegluubis autod, mille jaoks 30 km/h on juba vinge kiirus, poemüüjad, kes jahvatavad juttu rohkem kui müüvad, ja üha kasvavad õllekogused. Mis seal siis ikka…

Vikerkaare teises otsas ei ole kunagi kullakotti. Mis seal on, on vaid inimesed, kes seda lootusetult otsivad. Nad tuiavad mööda piiritletud maatükki, oma limiteeritud maailmas, otsimas, ninad maas, vikerkaare teist poolt. Ise nägemata, mis nende ümber toimub. Teadmata, kas taevas on sinine või pilves. Tundmata elu. 

Ja suuremas osas, elamata oma elu, kogemata oma tundeid, veedavadki nad oma aja seda kulda otsides, ihates, et õnn lihtsalt tuleb ja istub neile pähe. Nagu mingi lotovõit. Loto ongi minu meelest inimkonna laiskuse ülim tipp: proovime, äkki võidame, äkki saame rikkaks, ostame maja ja auto ja läptopi ja helikopteri ja lennuki… ja olemegi õnne tipus, oma mingi dresseeritud geenitehnoloogiast väärastunud genotüübiga, mis hetkel kuum. Leidsimegi oma vikerkaare. Ihhuu!

Õnn on tegelikult sinus iseeneses. Ta lihtsalt on sinu sees, võideldes, et välja pääseda. Rabeledes, proovides leida väljapääsu, soovides elada ja kasvada. Sinu ülesanne on ta välja lasta, vabaks lasta.

Aga igast august ta ei tule. Iga võti ei ava ta ust. Selle jaoks on vaja õiget võtit, õiget momenti, õiget avajat.

Selleks on vaja tajuda. Tunnetada kõigi oma sensoritega ümbritsevat hetke või sekundit – niivõrd palju, et sa tajuksid, et vaat – nüüd on õige võti. Nüüd on õige moment. Nüüd on õige avaja. Tihti ongi just sekundid väga tähtsad. Nad võivad osutada tundidest palju olulisemaks. Mõistus töötab sel hetkel liiga kohmakalt, et sekundite jooksul midagi toimuks, mis jällegi jätab tee vabaks instinktile. Tegelikult pole see midagi muud kui läbi närvikanali vilksav psüühilise energia kübe.

Ja siis, kui see, kes seda võtit käes hoiab, see, kes peaks ukse lahti tegema, on sinu ees ja sa tajud seda – siis on sinu ülesanne ennast lihtsalt vabaks lasta. Paljastada ennast, olla ise see, kes sa oled, ja lubada õnnel ise välja tulla. Lasta tal kasvada, areneda, ümbritseda, vohada.

 Kui õnnel on hea kasvupeenar, siis saab temast suur ja täiuslik. Temaga kaasnevad mured on niivõrd minimaalsed, et seda ei pane aja jooksul tähelegi. Mitte et neid ei oleks – lihtsalt, nad on peidus suure õnne varjus.

 Ega õnn tähendagi seda, et kõnnid naerusui mööda ilma ringi ja kuigi oled just kuhugi ämbrisse astunud, siis vaid naeratad idioodistunud totaka ilmega. Ei-ei – aga õnn on turvatunne. Õnn on usaldus, et leida peavarju. Õnn on see, et sa tead, et oled kaitstud. Mida iganes sulle ka kaela ei kallata – sa tead, et saad sellest üle.

 Õnne ei tohi raisata, temast ei tohi igaühele rääkida. On olemas vaid üks, mitte mitu.

Aga kui mitmele öelda:  sa teed mind õnnelikuks… siis on see õnne raiskamine. Jumala pilkamine. Õnn poeb siis peitu.

Ta ei taha, et teda lörtsitakse. Ta tahab olla puhas, süütu, aus… puutumatu. Salapärane. Seda aga ei olda kõigiga, seda ei saagi kõigiga olla.

Õnn ise teab, kes tal on ja miks. Temal pole vaja küsida, et kes ja miks ja mida siis ja kuidas edasi – ta ise teab seda. Sinu ülesanne on võib-olla isegi pimesi ta sülle viskuda ja lasta ennast kanda. Õnn ei vea sind alt, sest õnn oled sina ise. Õnn on tegelikult sinu intuitsioon, sügaval sinu sees, nii et ta ei saagi sind petta, maha jätta, unustada. Ainult sina võid teha niimoodi õnnele.

Ma tean. Alguses sulle ei meeldinud need kirjad, mis ta oli saatnud. Ma tean ju, et sa vaatasid, märkasid, märkasid ja unustasid. Võtsid küll endaga kaasa kohustuse vastata, mis aga hiljem ununes. “Küll homme jõuab, las nad olla…” Kopitavad ja meenutavad. Aga nüüd tundsid, et midagi hakkas kriipima, mingi mälestus või idee kargas äkitselt välja ja äkitselt, kellegi hoiatamata, saavutasidki sa arusaama tema saadetud kirjadest. Korraga sa leidsid tuuma. Ja järsku kõik selgines. 

Imekähku kaevasid nad oma salapaigast välja, kõik need, mida sa polnud veel ära põletanud, kõik need natukene kortsulised, kopitusest kollased. Mõned avamatagi, mark nagu värske märk ärasaatmisest. Aastatega tuhmunud tempel. Saadetud aastaid tagasi, siis, kui paistis päike ja miski muu ei huvitanud.

Kõrvetava kärsitusega rebisid sa ümbrikud lahti ja kirja lõpetades surusid selle oma huultele. Need tema murest murtud kirjad…

Ta kirjutas, et: “…kõik on kadunud. Minust on alles jäänud vaid vrakk. Ma olen uppumas…” “Loodaksin, et sa tuleksid, see siin all on minu aadress.”

Kiri ja teema oli suht pikk, intensiivne ja piiri peal. Võttis aastaid, et sellest aru saada. Et üle astuda enda loodud enesekaitsepiirist. Sellest loobuda. Anda ja usaldada.

Aja jooksul haavad kaovad. Lihtne kaotus. Kogu ulatuses. Lihtsalt läinud. Ja muud siin enam ei ole, kui… lihtne headus ja aktsepteeritus. Üksinduse tugevus.

 Sa astusid ta tuppa. Kõndisid ta tagasihoidliku kirjutuslaua juurde, kus tühi paber ja pliiats. Pooleldi joodud veiniklaas. Süütasid tule ja alustasid oma kirja. Nendest, kes tulevad temast järgmisena.

 

 

 

Armasta, mis toidab

 

 

 

 

 

Saaremaa värav (mandri poolt vaadates, muidugi) on Muhumaa. Sääl saab Laasu talus näha imeelukaid, säherdusi, keda Tallinna loomaaiaski ei kohta: jaanalinde, emusid, nandusid, lisaks suurt punakängurut… Jaanalinnuäri on julguse ja iseseisva mõtlemise ilming. Iseenesest ju hullumeelne idee – vedada Põhjalasse hoopis teise maailmajao elukaid ning ehitada nende peal üles oma suurmajapidamine, farm. Tulemus on see, et turistivood on kevad-suvi-sügis-hooajal vaat et sama tähtis sissetulekuallikas kui liha, nahk ja munad. See on nii juba mitmes talus üle Eesti. Nii et tulevikubisnis, aga tulevik on juba käes ja samal hetkel minevikuks saamas.

Mulle meeldis, kuidas farmi peremees Elmet Erik rääkis, et ta armus neisse lindudesse, nende olekusse, suurtesse, ulmeliselt unistuslikesse silmisse. Ning patsutas siis linnu tagumiku peale, seletades täpsemalt, kus paremad lihatükid asuvad. See ongi loomuliku talupojakultuuri paratamatu vastuolu: sa armastad seda, mis sind toidab. Ja mõtled loomade elust ja surmast pragmaatiliselt. Kui jaanalinnuäri hoiab mõned maakohad eestlastest tühjaks suremast/valgumast (ja eks rahva elu ole jaanalinnu oma kõrval juba metafüüsiline küsimus), siis on see parim, mis meile juhtuda võib. Ma juba mõtlen, keda veel saaks kasvatada. Kas kaameliäril oleks miski tulevik? Kuidas nende liha maitseb?