Haarav romaan, mida pole võimalik lugeda

Andrei Ivanovi on vallanud Pariisi kirjeldamise kirg ja seda teeb ta suurepäraselt, kuid tema elegantsis on siiski liigset lohakust.

MEELIS OIDSALU

Lugenud Andrei Ivanovi uue romaani läbi kaks korda, ei ole ma ometi veendunud, et olen seda tegelikult lugenud. Raamatu korduslugemises enne selle arvustamist pole midagi erandlikku, millega suurustleda, ent seekord oli ülelugemiseks hoopis teine põhjus.

Esimesel korral takerdusin iga kümmekonna lehekülje tagant vigasena mõjunud tekstikatketele või lohakale kujundiloomele, kus muidu nii hoogne ja panoraamsusega lummav teos justkui katkes, et siis sama kaunilt jätkuda. Katkestused olid aga nii häirivad, et ühtset kõnetavat lugemishoogu ei õnnestunudki saavutada, raamat justkui pudenes nende veidrate katkestuste tõttu laiali.

Osa teksti puudujääkidest läheb ilmselt tõlkija või toimetaja kapsaaeda. Ei kujuta end eesti keeles vandumas nii, nagu seda tehakse leheküljel 20: „Oh, sitt!“. Pigem mõjub see Google’i tõlkemasina toortõlkena inglise keelest. Keegi ei kurda ilmselt eesti keeles ka väga tihti, et „minuga ei teretata“ (lk 49). Selliseid hangumisi tuli veel ette.

Suur osa on aga siiski autori halval või lõpetamata stiilil. Täpsuse ja üllatavuse asemel kohtab üsna julget läägust: „jalutan mööda Pariisi ja tean: sügaval minu sees kasvab ja keerleb otsekui teokarbis unenägu – maskeraadilt hullumajja lennanud serpentiinilint“ (lk 29). Sellise kistud võrdlusega üritatakse erakorralikustada väljendusakti ilma midagi olemuslikku tabamata. Üht minategelast jälitavas „haruldast liiki košmaaris“ pole midagi haruldast: „lõputu hoone, kust ma ei pääse välja, ja ei suuda kuidagi ärgata“ (lk 40). Kas pole üsna tavapärane õudusunenäo süžee?

„Pärast mitmeid tunde pargis, kui jõudsime välja Saint-Micheli bulvarile, hakkas mulle tunduma, nagu hakkaks mu rinnas lahti minema pilu, kust meid piilub taevas“ (lk 48). Leheküljel 210 saame teada, et üks peategelasist „imas elu oma kildudeks lõhkeva isiksuse iga rakuga“. Leheküljel 425 tõdetakse, et „Mu read on kui torud, mida mööda lendavad läkitused, hiilivad unenäod, kanduvad minema kadunukesed, voolavad mälestused otsekui veri mööda sooni“, 491. leheküljel nenditakse, et „Me oleme kaks nukku, kes taovad nagu ahvid mõttetult ajaallikat“. Mida nende lausetega õigupoolest väljendatakse? Autor tahab nende kaudu ilmselt jagada mingeid talle ilmselt väga valgustuslikuks osutunud tajunihkehetki lugejaga, aga vähemalt minuni tema kogemus ei jõudnud. Üldistamisjulgust mul siinkohal ei jagu: tõsikindlate tulemuste väljaselgitamiseks peaks tegema fookusgrupi-uuringu, ja lugemispuuet ka päris välistada ei saa.

Ma vaatasin Maried ning minu südames tärkas meloodia, tärkas ja kustus, nagu teinuks süda salto mortale, peas läks kõik sassi, mõtteräbalad lohisesid mulle vähe maad eemal järele“ (lk 31). Muusikalisele analoogiale järgneb samas lauses ekstreemsporditermin, mille järel lohiseb lihtsalt kehvavõitu kujund. Kui lohvakas stiil ka on taotluslik, siis taotlus seda minu hinnangul ei õigusta. Ma ei heida ette ülevuse puudumist, vaid see stiil kohati lihtsalt ei toimi.

Romaani lõpulause näeb välja niisugune, nagu poleks autoril selle kääritamiseks pärmi enam jagunud. Kannatlikkust üles näidanud lugeja solvamiseks on kirjutatud: „Ma tahan minna lähemale, kuid mingisugune uskumatu jõud tõmbab mind mateeriast lahti, viskab üles ning, püüdes lennult kinni, viib üha kasvava kiirusega ääretusse tundmatusse“ (lk 535). Noriv ja mõttetu on ühe romaani lõpulauset füüsikaõpiku varal analüüsida, aga mateeriast-materiaalsusest eraldunud subjekti kiirendustaju ettekujutamisega on mul siiski raskusi. Eesti proosakirjandus sellest lõpulausest midagi ei võida, viiki ka ei tule – kaubeldakse kahjudega.

Lõpuni jõudmiseks tuleb lugejal komistada näiteks sellisel mättal: „Kui palju toimetajaid raamatu kallal ka vaeva ei näeks, on kõikidel sündmustel üksainus tõene tekstitõmmis. Selle võtmete vardjateks on viirastused, kellega me öösiti vestleme. Ja mis keel see on, milles me räägime? Varjude keel, lõpmata õhukese mateeria voltide šiffer“ (lk 33), „ring saab täis – inimkond tantsib kontidel, põlvist saati veres“ (lk 499). Nendin jälle oma funktsionaalset lugemispuuet, aga kontidel saab tantsida siis, kui igasugune veri on juba ammu tolmuks kuivanud. Lõhki puhutud poeesia, mis ei püsi koos ka proosaluuletusena mitte!

Andrei Ivanovi senise loomingu austajana valmistusin nautima Ferenc Liszti kontserti, „Isevärki kalmistu asukaid“ lugedes oli aga kohati ometi tunne, et kuulan Richard Claydermani proovi tegemas. Ma ei ole kirjandusõppejõud, aga lugejana eeldan, et ka assotsiatiivse väljenduslaadi puhul on oluline jälgida, et kujund mingilgi tasemel funktsioneeriks. Vastasel juhul tekst lihtsalt laguneb lugeja silme all koost, mõjub vigase ja ülepakutuna, mitte avastuslikuna, mida sellise õnnesõltliku meetodiga tavaliselt taotletakse. Suuremalt jaolt on autor seda kasutanud siiski õnnestunult ja sellise suurejoonelisusega, et kustutaksin hea meelega kõik loetletud „surmapatud“ lugemise käigus tekkinud tähelepanekute registrist.

Tekstiloome ja toimetuslikud äpardused ei tee Ivanovi raamatu häid omadusi olematuks ja et kiunumise poole tugevalt kreenis arvustus veidigi paika saada, on viimane aeg öelda, et sel romaanil on suure kirjanduse tunnused: ajaline, ruumiline ja ideeline panoraamsus, täisverelised ja huvitavad tegelaskujud, elusaatused, mida naljalt välja ei mõtle. Mõni on kindlasti veel. Ja kõige olulisem: raamatu assotsiatiivne ja tajunihetega mängiva keelekasutuse abil kujunenud vorm on selle sisu – diasporaarahvusluse põrgulikkus olukorras, kui emamaa on huvitatud diasporaa hävimisest – kõnekas teisend. Mahukasse romaani mahub vinjette ja lugusid, mis mõjuvad originaalselt ja haaravalt (lugu „L’Homme Incroyable“ pildiseeriast tekitab omamoodi veidralt nihestatud jutustus- või kujutustasandi.)

Autorit on nagu paljusid teisigi loojaid vallanud Pariisi kirjeldamise kirg ja seda teeb ta suurepäraselt. Moskva figureerib teoses justkui mitte-paigana, kus viibimine on mõeldamatu, kus aeg voolab aeglaselt, „isegi tuvid lendavad üle tänava laisalt, hetk peatub, sa rühid edasi jõnksamisi, otsekui mitmeid kordi sündides“ (lk 44), kus kõik tundub võimatu, aga kuhu osa emigrantidest siiski valuliselt-kahtlevalt naasta ihkab. Pariisi kirjeldab Ivanov aga riukaliku elusolendina, kus „on kõik võimalik“ (lk 102), aga miski pole kindel. „Linn justkui tõmbub kokku ja sirutub välja nagu vedru“ (lk 8), „Pariisis on aadressid petlikud [—] Siin on kõik natuke kavalasti korraldatud [—] Esimestest päevadest peale on Pariis mind lollitanud ja oma maitse järgi küpsetanud“ (lk 7). „Pariis hiilib seal all mööda rue de la Santéd, Pariis vaatab mind pimedusest, vaatab püha Anna kliiniku võretatud akendega ja mõtleb: suitsetad? seirad mind aknast? kas sa oled selle vabaduse ära teeninud? mida sa selle vabadusega peale hakkad? kuidas käitud? saab näha, saab näha …“ (lk 52), „linn jälitas mind“ (lk 522). Selle linna tänavanimesid lausutakse nagu palvet (lk 207).

Seejuures pole Pariis miski pelgupaik: „Saabus must kirgastus! Ma kuulsin pimeduse häält! See ei tõotanud midagi head. See oli tormi ulg. Vulkaanide pulbitsus. Luude ragin. Ma ei saanud Pariisis olla … Tänavad olid koomale tõmbunud. Kõik oli muutunud. See linn, oo, kui õudne linn see on! Kuidas ta Saatanaga kaasa mängis! Kuidas ta mind ninapidi vedas, mõnitas … Pariis mind hukutaski. Ja kuidas temas küll elatakse?“ (lk 521).

Ega seal väga ei elatagi. Ivanov on vene diasporaarahvuslust käsitledes saanud hakkama omalaadse zombiromaaniga. „Pariis on sihuke linn, mis kuulub nii elavatele kui surnutele. Mõnedele surnutele kuulub see isegi rohkem kui elavatele. Sa pead alles tõestama, et sul on õigus temas elada“ (lk 18). Vene emigrante kujutatakse Pariisis kui rahvuskultuurilises põrgus liikuvaid zombisid, kellelt emamaa vaenulikkus on võtnud elujõu ja identiteedi, aga keda Pariis oma võluga siiski poolvinnas hoiab.

Raamatu peamised tegelaskujudki ehk üleloomulikult tegus monsieur Morgenstern, arst Aleksander Kruševski ja ajakirjanik Viktor Lipatov on poolläbipaistvad ning linn ja selle poliitilis-kultuurilised seisundid kumavad neist läbi, ainult et tegelaste siseseisundite ja linnaolustiku kirjelduse ühendamise katsed, nagu nähtub toodud näidetest, on kohati lohmakalt teostatud.

Tegemist on siiski võimsa ja sisendusjõulise teosega, mis toimib suures plaanis nagu hea suur romaan, aga mis toimetuslike meetmetega lihtsasti korvatavate apsude tõttu siiski aeg-ajalt otsekui katkeb, et siis jätkuda. „Isevärki kalmistu asukad“ väärib kindlasti ka teist ja kolmandat ja neljandatki uut, toimetatud trükki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht