Haigus kui camp

 

Jeanette Winterson. Kehale kirjutatud. Varrak, 2004. Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. 190 lk.

Läinud aasta lõpul suri Susan Sontag leukeemiasse, haigusesse, mille kohta oli veerand sajandit varem kirjutanud, et see on jutukirjanduses üle võtmas rolli, mis oli reserveeritud tiisikusele ? noort eluküünalt vääramatult kustutava romantilise tõve rolli. Kuid et Sontag oli see, kes ta oli ? imetlusväärselt terava mõistusega ning sotsiaalselt julge mõtleja, kes varem kahel korral jagu saanud teistest, ?vähemeeterlikest? vähivormidest ? trotsib tema lahkumine neile haigustele kultuuris omistatud lootuse kaotamise ja alistuva hääbumise aurat. Sontagiga ei suudaks seostada mingit halamist ega pagemist.

Haigus ja armastus

Oma krestomaatiliseks kujunenud käsitluses ?Haigus kui metafoor? (1978, e.k 2002) kirjutas Sontag lõikava konkreetsusega sellest, kuidas tema haigust tavatsetakse mõtestada: ?Vähk, mis võib tabada inimest kus tahes, on keha haigus. Kaugel sellest, et ilmutada midagi hingelist, ilmutab see vaid, et keha on õnnetuseks ikkagi kõigest keha.? Haiguse kehalisusest, selle lõikumisest armastatud inimese kehaga lähtub ka Jeanette Wintersoni mullu eesti keeles ilmunud romaan ?Kehale kirjutatud? (originaal 1992). Murdepunktiks osutub teoses hetk, kui minategelane saab teada, et tema armastatu Louise põeb leukeemiat. Pealtnäha paistab Louise küll päris terve, esialgu ongi ta täiesti asümptomaatiline, kuid tema  vähispetsialistist abikaasa, kellest naine on lahutamas, kinnitab, et diagnoosis ei saa olla mingit kahtlust. Ning jutustaja reageerib sellele sõnumile viisil, mis on Sontagi poolt luubi alla võetud tavapärase suhtumise kujukas illustratsioon. Talle mõjub ainuüksi diagnoos samamoodi kui lõplik otsus. Kui ta kuuldut enam ei eita ning lõpetab väitmise, et Louise näeb ju ometi hea välja, küsib ta neli korda järjest üksnes ühte: ?Kas ta sureb??. Ta ei tunne huvi vahevõimaluste, võimaliku protsessi ega kulgemise vastu, sõnumil on vaid üksainus võimalik tulemus ? surm.

Ent ?Kehale kirjutatud? ongi raamat, mis ei kõnele mitte haigusest, vaid romantilisest armastusest. Louise?il on tõepoolest üdini kehaline haigus, kuid Sontagi sõnutsi ei saa selle puhul ?rakendada mingit sandistavat kirurgiat?, mistõttu see on nagu loodud romantilisele armastajale, kõlbab varem tuberkuloosi saatnud astraalse hingelisuse legendi mantlipärijaks. Lugu algab küsimusega ?Miks on kaotus armastuse mõõt?? ning seesuguse eeltingimuse puhul peab selleks, et armastus oleks suur, ka kaotus olema vastavate proportsioonidega. Jutustaja kirjutab endale ise ette stsenaariumi, mis sisaldab ?ooperlikku sangaritegu ja traagilist lõppu?. Louise?i abikaasa pakub talle Louise?ile ravi, mida tavahaiglates praktiseeritav meditsiin veel ei tunne, tingimusel, et jutustaja loobub naisest. Minategelane kaalub võimalused läbi ja põgenebki, kuigi Louise on seisukohal, et ta ei taha mehe juurde tagasi minna ning haigusele on võimalik koos vastu astuda.

Leukeemia esindab jutustaja jaoks juba ette armastatu paratamatut kaotamist, kas siis surma või lahtiütlemise läbi; kui Sontag kinnitab, et haigus ei ole metafoor, siis Wintersoni raamatus kasutatakse seda just nõnda. Tegevuse arengu seisukohalt võiks Louise?i diagnoos olla ka midagi muud, kuid kultuuriline assotsiatsioonide kiht räägib sellise valiku kasuks, eriti arvestades, et Dickensi-aegne tiisikus nüüdislugeja puhul ju tõepoolest enam ei töötaks. Ja ka edasi liigub jutustaja  mõte mööda Sontagi kaardistatud radu, ta kujutab ette Louise?i sümptomeid ja tema kannatusi juhul, kui naine saaks tavaravi: ?Vähiravi on karm ja mürgine. Tavapärasel viisil ravitaks Louise?i steroididega, mida talle vähirakkude nõrgendamiseks suurtes doosides sisse süstitaks. ? Ta jääks väga kõhnaks, mu imeilus tüdruk, kõhnaks ja nõrgaks, ja haihtuks. Kroonilise lümfotsütaarse leukeemia vastu ei ole ravimit.? Tõepoolest, kirjutas ju Sontag, et  ?(a)rusaam vähist loob? varjamatult jõhkra ettekujutuse ravist?, meenutades vähihaiglate karmi nalja ?Ravi on hullem kui haigus?. Ootuspärane on seegi, et vähist kõneldes võtab Winterson kasutusele sõjandusterminoloogia, millega Sontagi oletusel on tuttav iga arst ja ka tähelepanelik haige: ?Nemad olid Louise?i immuunsus, kindlus viiruste vastu. Nüüd on nad ta sisemised vaenlased. Kaitsejõud on mässama hakanud. Louise on riigipöörde ohvriks langenud.?

Seesugustest standardettekujutustest üritab Wintersoni peategelane küll eemale liikuda, lugeda, õppida, raviasutustes kogemusi ja teavet saada. Kui Louise?i käed enam ta kehapinnale ei kirjuta, hakkab ta endasse ammutama keha kohta teaduslikult kirjutatut ning anatoomilist diskursust poeetiliste vahenditega ümber sõnastama. See aga ei kujune hõlpsaks: juba algusest peale käib teoses teadvustatud jõukatsumine kõikvõimsate kli?eedega, kuid pealejääjat pole alati kerge tuvastada ning traditsioonilised metafoorid kipuvad ikka ja jälle ennast kehtestama. Lugu raamib küsimus, kuidas olla vaba kulunud väljenditest; ?Kli?eed on need, mis muret tekitavad,? nendib minategelane teisel leheküljel. Eelviimasel leheküljel aga omistab ta ütluse Louise?ile, nii et isegi see osutub ebaoriginaalseks, tsitaadiks. Tundub aga, et ainulaadsuse vajadus kehtib jutustaja jaoks vaid armastusest ja armastatu kehast kõnelemisel, vähist ja ravist rääkides ta seda otsesõnu eesmärgiks ei sea. Nõnda laseb Winterson jutustajal tema mõtisklustes järgida ta vastuväiteid Tolstoile õnnelike ja õnnetute perekondade küsimuses: ?Õnn on isepärane. Õnnetus on üldistus.?

Tundmatu

Ent Wintersoni raamatu suurimaks eripäraks, millest kriitikud ja kommentaatorid kuidagi mööda ei ole saanud vaadata, pole jutustaja kasutatud kujundid, vaid jutustaja ise, tõsiasi, et tema sugu, vanus ja nimi jäävad lugejale teadmata. Teame vaid, et ta on vabakutseline vene kirjanduse tõlkija ning on enne Louise?iga kohtumist olnud edukas südametemurdja, kelle minevikku ehib terve rida nii mees- kui ka naissuhteid; tema käitumisrepertuaar sisaldab nii stereotüüpselt mehelikuks kui naiselikuks peetud jooni. Ta pole isegi mitte kahe täpselt määratletud elemendi segust koosnev androgüün, vaid piiritlemata ja ennast pidevalt uuesti kirjutav, minnes korduvalt oma alles äsja kehtestatud minaga vastuollu. Ning see tuletab taas meelde Sontagi, sedapuhku esseed ?Märkmeid camp?ist? (1964, e. k 2002), kus ta kirjutab: ??camp-maitse põhineb enamasti tunnustamata maitsetõel: rafineerituim seksuaalne veetlus (nagu ka rafineerituim seksuaalne nauding) ilmneb vastandumises oma soorollile.?

Camp?ilik atmosfäär ei avaldu üksnes sooliselt lõhestatud erootikas ja gay-sensibiliteedis, millest romaan on läbi imbunud. Peategelane võtab oma ennastohverdava ooperisangari rolli ning kompromissitult ülimusele püüdlevat armastust nii üüratult tõsiselt. Samas ümbritseb ta selle ülemõõtmeliselt grotesksete meenutustega möödaniku afääridest ning robustsete muietega tegelikkuse üle. Ja kogu see teatraalsus ühes kondenseeritult luulelise estetiseeritusega on ikka camp küll. Seega ei tekita üllatust, et Wintersoni raamatut on nimetatud 1990ndate suureks halvaks romaaniks.

Omal kombel kirjutas Susan Sontag sellest teosest juba enne Jeanette Wintersoni ennast.