Hajamõtteid Ervin Õunapuu uue romaani kohta

Toitude lõputu eskalatsioon rektor Halltigu söögilauas on kujutatud suurepäraste filmilike stiilivõtetega, kuid lauakõnede teoloogiline külg jääb võrdlemisi lihtsakoeliseks.

PAAVO MATSIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ervin Õunapuu uue raamatu „Õhtu saabumine teistesse tubadesse“ peategelast rektor Halltigu iseloomustatakse raamatukaanel nii: „plastiline õõnesfiguur, välispidiselt ehitud kõigega, mis ta enda meelest talle mõju ja väärikust lisab; seest tühi, mistõttu võib end iga hetk täita sobiva sisuga …“. Siin on kohe alguses tegu teatava ümberpööramis­efektiga, parun Julius Evola mõistes võiks niimoodi pigem iseloomustada iga modernset inimest.1

***

Esmamulje raamatust ongi, et mingid ohmud arutlevad söömise kõrvalt võrdlemisi primitiivselt sadade lehekülgede ulatuses usuküsimuste üle. Nad püsivad oma arutlustega n-ö tikutopsis, arvestamata kas või elementaarset ajaloolist konteksti.

***

Küsimused, mida Õige Teoloogia Instituudi rektorile Halltigule esitab tema töövari, autori alter ego, on tavalise religioonihariduseta inimese küsimused (koroona, inglite olemasolu, taevariigi tulemine, kurjuse olemasolu jne), millele Halltigu vastab pigem mingisugusest sektantlikust usuarusaamast lähtuvalt, kuigi tsiteerib kogu aeg justkui Lutherit. Teadmata Õunapuu intentsiooni niisuguse konstruktsiooni püstipanekul, pöördub võimalik kriitika kohe tavalise modernse inimese suunas, kes neid žurnalistlikke küsimusi esitab. Rektor Halltigu annab muidugi sügavmõttelistele küsimustele trafaretseid ja totraid grotesk-hahahaa-katekismuslikke vastuseid.

***

Nii arutlevad need kaks kohtlast tegelast näiteks taevariigi tuleku üle ja arvutavad oma taevase pensioni suurust: „Mis väikestesse pensionitesse puutub, siis kõik ju teavad, et pärast surma ootab meid võimas tasu Jumala juures. Taevas korrutatakse kõik kolmekümne kolmega. Näiteks praegu on minu pension tuhat seitsesada eurot, aga taevas saab see olema,“ ta avas kalkulaatori, tippis numbreid ja teatas, „viiskümmend kuus tuhat ükssada eurot. Väga korralik igakuine sissetulek. Eriti kui arvestada sellega, et Taevaisa lossis elades pole mingeid kulusid, kogu raha jääb kätte“ (lk 180).

***

Natuke meenutavad need lõputud kahekõned Õunapuu alter ego ja eri tegelaste (põhiliselt küll rektor Halltigu) vahel eestikeelse esseistika algust ja eesti esseekirjanduse esimeses teoses, Kristjan Jaak Petersoni päevaraamatus XIX sajandi alguses kirja pandud filosoofiliste arutlustega kahekõnesid, kus tähelepanu all samad küsimused: Jumala seadused, aeg, kuidas suhtuda inglitesse jne.2

***

Söömisest räägitakse tänapäeval liiga palju ja pealiskaudselt. Näiteks Youtube’is tutvustatakse võõraid linnu põhiliselt toitlustuskohtade ja rahvustoitude kirjeldamise kaudu. Maitseotsustused on aga modernsel inimesel võrdlemisi algelised ja ühetaolised. Teoses naeruväärse gurmaanlusena kujutatud pidev peen einestamine ja söögist rääkimine mõjub lugedes pigem positiivsena. Kuigi Õunapuu gurmee­grotesksed kirjeldused on stiililt silmapaistvad, tundub ometi, et autor ei saa aru põhiasjast – Jumal tõesti kõneleb inimesega tihti läbi maitsmise (kristluses armulaud, sufismis veinisümboolika, upanišadide „Braahmani ülim kuju on toit“ jne). Ei tohi kunagi alahinnata hieraatilist maski, läbi mille vestleb meiega Jumal: „Keegi on selle taga. Keegi, kellel on piiritul arvul maske ja kes ühel ja samal hetkel elab Merkuuri, kulla, f-heli ja punase värvi maski taga, kes on selsamal minutil raamat, jutt, naise naer, prillid ja praetud part“ (nii öeldakse siiani ainsas eesti keelde tõlgitud ehedat alkeemilist maailmavaadet tutvustavas teoses – Béla Hamvasi suurepärases „Veini filosoofias“3). Paradoksaalselt on rektor Halltigu oma õgimises seega pigem õigel teel!

Tšehhi sürrealist ja alkeemik Jan Švankmajer on pühendanud söömise teemale küll vist kogu oma elu ja kõik oma filmid. Švankmajer on ka hea näide, kuidas vägagi julget kirikukriitikat ja erakordset groteski annab siduda vaikse müstikaga. Loojale on see aga väga ohtlik valik, see viib kuhugi väga sügavale enda sisse, valusatesse arhetüüp-morfoloogilistesse situatsioonidesse, kus toit võib hakata ka reaalselt „kurku minema“. Kui Švankmajer hakkas filmima oma kuulsat „Fausti“ (1994), murdsid meeskonnaliikmed käsi, hambaid, jäid kummalistesse põletikkudesse jne.4

***

Lugedes Õunapuu teost ei saa lahti tundest, et ta taob oma fiktiivses maailmas fiktiivset lamajat fiktiivse jalaga. Kuigi teoses leidub osavatki ja stiilset religioonikriitikat, ametikandjate silmakirjalikkuse ja muu naeruvääristamist, siis luterliku kiriku seis sekulariseerunud ühiskonnas on ju niigi kehvake. Vähenev liikmeskond, lagunev kinnisvara, ehk kõige teravamalt selgelt tajutav autoriteetide puudumine kirikus, kel oleks mingisuguseidki vastuseid modernse inimese küsimustele – kõik see on tõsiasi. Ühelt poolt kogu aeg modernsele inimesele aina arusaamatumaks muutuv piiblikeel, n-ö kaanani keel, teisalt 1990ndatel saabunud materiaalne meelelaad vaimulike hulgas – see annab tõesti kokku kummalise kokteili, mida üks hieraatilise maski siiras huviline alati just proovima ei torma.

Kuid oleksin skeptiline igasuguste „suurte paljastajate“ suhtes … Tuletan siinkohal meelde G. E. Lessingi teose „Vestlusi vabamüürlastele“ viiendat vestlust, kus öeldakse müstiline lause, mida on tõlgendatud soovitusena kõigile kirikuvastalistele alati meelde tuletada: „Ole mureta, vabamüürlane ootab rahulikult päikesetõusu ja jätab küünlad seniks põlema, kuni need põleda tahavad ja saavad.“5 On olemas vana ettekuulutus flos florum’ist, viimasest paavstist, kelle valitsuskepi all tuleb tuhandeaastane riik ja kes ühendab kiriku ja vabamüürluse, kellest saab ühtlasi nii paavst kui ka vabamüürluse juht, vicarius Salomonis.6 Kirikul on lõpuaegadeks oma väga selge peidetud ülesanne, kummalised organisatsioonid võivad hoida enda teadmata ja kanda ajas edasi üliolulisi salajasi traditsioone. Juba seepärastki ei ole mõtet kippuda kirikuküünlaid kustutama! Vana parun Gustav Meyrinki „Valges dominiiklases“ seletab: „Kust tuleb see kahtlus, küsin ma teilt. Kas usu nõrkusest? Ei! See kasvab loogiliselt välja alateadlikust tunnetusest, et preestrite seas on liiga vähe neid, kes oleksid küllalt kirglikud otsima teed pühadusele, nagu teevad seda India joogid ja sadhud. Liiga vähe on neid, kes taevariiki ründavad.“7

***

Mõnes mõttes on Õunapuu essee-romaan sama tühi nagu rektor Halltigu, see „plastiline õõnesfiguur“. Toitude lõputu eskalatsioon on kujutatud küll suurepäraste filmilike stiilivõtetega, kuid … kas ei olegi romaan ainult nendega täidetud? Sest teoloogiline külg on teoses ju võrdlemisi primitiivne, kuigi ehk tahtlikult … Efekt on lõpuks sama – aerutatakse ja aerutatakse, kaldale ent ei jõuta, nagu mõnikord öeldakse halva jutluse kohta. Näiteks kirjanik Gustav Meyrink oli küll oma teostes kriitiline, aga ühtlasi ka müstiline. Võikski nüüd küsida meyrinkilikult: kas niisuguse selgelt kirikukriitilise teose kirjutanud autori hing ikka kisendab Jumala järele otsekui hirv värske vee järele?8 Või on kõik ikkagi „seest tühi, mistõttu võib end iga hetk täita sobiva sisuga …“?

***

Nii et kahjuks Õunapuu „Õhtu saabumine teistesse tubadesse“ ei ole mingil kujul müstiline romaan, mida ühelt kiriku­kriitiliselt teoselt võiks ehk kompensatsiooniks oodata. Süsteemikriitikast on võrdlemisi loogiline jõuda müstikani, mis ongi pea alati kriitiline ümbritsevate organisatsioonide suhtes. Kui tuua näiteks seesama Meyrinki „Valge dominiiklane“, siis siin näidatakse ühe võimalusena inimestele taoistlikku müstilist teed. Loomulikult ei pruugi väga peened konstruktsioonid kõigile alati kohale jõuda. Meyrinki kaasaegne kunstnik ja kirjanik Alfred Kubin kirjutas ka oma Austria aristokraadist sõbrale kirjanik Fritz von Herzmanovsky-Orlandole,9 et kui detailides on Meyrinki „Valge dominiiklane“ väga hea, siis esitatud okultistlik teooria on küll üsna vastuoluline.10 Süsteemikriitika üksinda nagu Õunapuul mõjub õõnsana.

***

Teoses sööb rektor Halltigu kogu aeg – veisefileed vahelduvad lambakintsude, hautiste, soolaliha, krevettide, isegi kanalihapirukatega. Lauavestlus kui õppevorm on nõnda Õunapuul maksimaalse jämehuumorini viidud. Süüakse küll Eesti Luterliku Akadeemia restoranis, aga ka hotellides, isegi Eesti Luterlike Üliõpilaste Ordu teaduslikel koosolekutel.

Annaks Jumal, et Õunapuul oleks õigus! Tegelikult mäletan küll oma õpinguaegadest EELK usuteaduse instituudis, et tihti olin nii vaene, et ei saanud endale isegi pirukat puljongi kõrvale lubada. Ühes lähedalasuvas keldris, kus koos oma pinginaabriga (hilisem peapiiskopi assistent) käisime, võisime iga päev ainult jälgida, kuidas ministeeriumi­rahvas toredasti pirukaid pugides einetas. Mida me seejuures rääkisime, milliseid teoloogilisi vaidlusi pidasime ja milliseid nalju tegime sel elu ometi parimal perioodil, jäägu Õunapuu alter ego eest aga praegu küll müstiliselt varjatuks! Õunapuu barokne kirjeldus üliõpilaste koosolekul söödavast kraamist ajas mind isegi korraks naerma: „Joome teed, sööme erineva kattega võileibu, pirukaid, plaadikooke, vahel ka stritsleid, kringleid, torte. Minule maitseb banaanitort. Kahte sorti vahukoorega. Roosa ja valgega. Ka vahustatud banaani­piim, millele on lisatud maasikasiirupit, maitseb eeskujulikult“ (lk 83). Tegin kord instituudis järjest kaheksa (!) tundi individuaalset heebrea keele eksamit vanadaamile, kes kordagi sel ajal isegi kohvi ei joonud! Sel päeval jäi mul ka puljong vahele! Kui 2000ndate alguses hakkas tulema meile loenguid lugema õppejõude Tartu ülikoolist, siis vaatasime nende liberaalsemat lähenemist siira imestusega … Kuid mulle vana EELK usuteaduse instituudi range vaib väga meeldis! See Eesti vanim eraülikool koos pisikeste külalistubadega kandis endas tollal midagi etonilikku, sinna igakuistele sessioonidele kokku saabuvatest diakonitest ja nende muhedatest veidrustest võikski jääda kirjutama …

***

Eks Õunapuu raamatut on vaja vähemalt ühest aspektist – see signaliseerib täielikust sõnavabaduse kohalviibimisest Eesti Vabariigis. Kirjutan ise praegu romaani Oskar Lutsust, ma ei usu, et see tuleb vähem groteskne ja vastab rohkem ajaloolisele tõele. Ometi on mul modernsest inimesest kuidagi kahju, kui ta satub lugema midagi nii õunapuulikult õõnsakstegevat kui „Õhtu saabumine teistesse tubadesse“.

Istusin hiljuti Tartus vinoteegis, kui vastas asuvasse hotelli hakkasid kogunema inimesed Jüri Lina loengule. Veinibaaris oli hämar nagu mu peaski, tegelesin parajasti ühe parun Evola vähetuntud teose lugemisega, mille oli mulle kinkinud Tartu ülikoolis esoteerikast doktoritööd tegev tuntud boheemdoktorant Siim Lill. Nautisin iga hetke, laual mu ees oli avatuna üks Lõuna-Prantsusmaa „tipuke“, nagu ütles baarmen hellitavalt antud punase veini kohta, liuakesel olid lihalõiked, tuunikalaga täidetud tomatid, erinevad juustud ja muu selline. Rektor Halltigu oleks pakutuga küll igati rahul olnud! Kummaline ja erutatud rahvamass akna all meenutas mulle aga ammu möödunud 90ndaid … Eks keegi tahab vist elu lõpuni käia mõnes „avalikus loengus“… kuulamas „paljastusi“…

1 Vt näiteks Julius Evola, The Mask and Face of Contemporary Spiritualism. Arktos Media Ltd, 2018, lk 141.

2 K. J. Peterson, Laulud. Päevaraamat. Eesti Raamat, 1976, lk 107-114.

3 Béla Hamvas, Veini filosoofia. Tlk Sven-Erik Soosaar. Verb, 2006, lk 25-26.

4 Jan Švankmajer, Dimensions of Dialogue / Between Film and Fine Art. Koost Frantiflek Dryje ja Bertrand Schmitt. Arbor Vitae, 2012, lk 341.

5 Gotthold Ephraim Lessing, Vestlusi vabamüürlastele. – Akadeemia 1992, nr 3, lk 478.

6 Gustav Meyrink, Valge dominiiklane. Tlk Uno Liivaku. Monokkel, 2003, lk 68.

7 Samas, lk 67-68.

8 Samas, lk 68.

9 Vt Fritz von Herzmanovsky-Orlando nauditavat, aga korduste mõttes võrdlemisi tüütuse serval balansseerivat romaani „Geeniuste maskimäng“ (tlk Mati Sirkel, Pegasus, 2009).

10 Vt lähemalt: Hartmund Binder, Gustav Meyrink. Ein leben im Bann der Magie. Vitalis, 2009, lk 619.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht