Hajudes ja uueks koondudes
Kõike selles raamatus tajutut ei saa sõnastada, kuid seletamatus ongi hea luule tunnus. Siin ta on. Selle aasta parim lyyrika.
Janika Läänemets, Vihma ja kurbuse maja. Toimetanud Maarja Helena Meriste, illustreerinud ja kujundanud Maarja Mäemets. Sari „Värske raamat“, nr 31. SA Kultuurileht, 2022. 84 lk.
Janika Läänemets, Linnupetja. Toimetanud Saara Lotta Linno. Pildistanud Elisa-Johanna Liiv, kujundanud Triinu Kööba. Puänt, nr 16, 2024. 64 lk.
Mulle meeldib, et Eesti daamide, preilide ja tydrukute kirjutatud luules on vaheldust ja variatsioone. Peale mässavate feministide, slämmarite ja räpparite kohtab ka lyyrilisemat laadi. See muude stiilide dominantsi ajal pisut unustatud katustermin vajaks veidi selgitamist.
Lyyrika on enda kaudu kirjutamine, termin aga tuleneb antiiksest keelpillist lyyrast. Tekstiline heakõla oli talle algselt iseloomulik, kuigi praegu võib mõne kirjutaja värss lohiseda nagu mõisa köis. Iseloomulik oli ka tunnetega tegelemine.
Mis võib kirjutajat lyyrika poole suunata? Esiteks riigi võõrandumine oma kodanikest, teiseks loomulike inimsuhete kalgistumine ja netistumine. Yhiskond on formaalselt kollektiiv ja temas toimuvad muutused hõlmavad inimhulki. Seetõttu on sotsiaalne luule toimuvast alati sammu võrra maas. Sel pole ka andmetöötlusele toetuva sotsioloogia yldistustaset. Kuhugi kuulumise ja jamast eraldumise tahe heitlevad muidugi meis kõigis. Selge see, et mõnel autoril on eriliselt ärgas sotsiaalne soon ja selle laadi tipud toimivad mõjuva ajastupeegeldusena. Kuid need tipud on praegu ehk hoopis räpis ja popis, sest muusikaga võimendatud sõnumi kõlapind on palju laiem.
Kristiina Ehin ja Riste Sofie Käär on tõestanud, et ajakaja võib edukalt romantikaga ristata ning lavalt kostab hääl kaugemale. Meetodina võib lyyrika parimal juhul olla inimeses toimuva täiesti kaasaegne, hetkekohane ning ka indiviidi sisemust loov või purustav. Lyyrika sisaldab väga erinevaid allhoovusi. Avalust ja hermeetikat, rahvusromantikat ja väärtuste tallamist, tundeid ja tundlemist, yrgloodust või kaugeid suurlinnu. Võib olla gootilik või roosa, kalk ja myrgine või hoopis vanaaegselt naiselik. Triin Paja ja Aliis Aalmann on nende lätete pealt parnassile tõstetud, hea huumorisoonega ja tundeline Berit Kaschan, peente hingeliste detailidega Piret Põldver ning soojalt maalähedaste luulelugude autor Berit Petolai nähtavana olemas, aga lyyrilist joont on tajuda ka nooremate, näiteks Talvike Mändla, Elisabeth Heinsalu ja Kertu Kändla luules. Sellesse seltskonda kuulub ka Janika Läänemets.
Tema esikkogu „Vihma ja kurbuse maja“ (2022) on omas laadis värske ja kaua kogunenud tiheda kompositsiooniga. Kyllap varasema luulevaatleja kogemuse tõttu mõistab Läänemets oma tekstid hästi timmitud kellavärgina toimima panna. Tekkivaid pilte on oskuslikult kummastatud, pillates pehmema kõne vahele ka mõne vägivaldse, haavatud või syrrealistliku noodi. Ehk on see uue aja gootika ja dekadents? Yhe olulise joonena jääb meelde eheduse ja kaasluse vajadus („kummardusime koos tikripõõsa kohale“, lk 50). Tõepoolest, aina tehislikumaks muutuvas reaalsuses vajame pidevalt kinnitust, et kõik ei ole simulaakrum, et vahetu kogemus määratleb meid ergemalt.
Selles raamatus on ylekaalus olevikus juhtuvad ja kujutluses punguvad asjad ning veeringlus. Sinategelane eendub unenäoliselt foonilt ning suhted temaga on ohtlikud, ahvatlevad ja määratlematud. Leiab nii võluvat miilamist („Puhastustuli“, lk 10, „Vaid sina“, lk 40, „Pareidoolia“, lk 79) kui ka rahutut kahevahelolekut (lk 56, 58), tunde lõppu, kus „elu sattus liiga lähedale / ja armastus linnukisaga lahkus“ (lk 81), ja nostalgiat (lk 60). Seejärel paistab yksinduse suue. Kogu lõpetab vägev tekst „panen päeva lõppu koma“ (lk 84). See meenutab yht Tiibeti budismi rituaali, kus oma meel maailmale ohverdatakse – siin antakse keha pealekauba ja järele jääb vaid „tibatilluke must punkt“ (samas).
Kui esimeses kogus on mitmesugust sihiseadmist ja teemade avamänge, siis „Linnupetja“ tundub sukeldumisena yhes kindlas suunas. Paar isikupärase sotsiaalse noodiga teksti (lk 43, 45) näitavad võimekust sellelgi suunal. Kuid see sotsiaalsus on siiski rohkem kujuteldav. Kolmekymne neljandal lehekyljel leiduv luuletus meenutab lähenemiselt Villu Tamme lugu „Mingil maal“. Linnakeskkond on autorile ammendunud, see tundub blaseerunud, nominalistlik ja ettearvatav (lk 36, 44, 48). Kompromissitu hing vajab midagi palju isiklikumat. On ealine iseärasus, et yhel hetkel hakkab inimene oma mälestusi kasutama, need muutuvad talle tähtsaks. Lapsepõlve rituaalid (lk 7, 8) ja naisliini kogemuste kõrvuti asetamine (lk 12-13) võivad saada tellisteks uue enda ylesehitamisel. Enamasti tekitavad selle perspektiivi elumuutused – vapustused, kadumised ja traumad. Mälu vaagimine võib olla hinge kergendamine (lk 14).
Mäletamisele aitab kaasa pikem viibimine mõnes omaette olevas paigas. Eraldumine on kujundanud paljusid autoreid – näiteks Ernst Enno, Aleksander Suuman, Eha Lättemäe, Tõnu Õnnepalu ja Andres Allan on selle kuuri läbi teinud. Parimal kujul kannab erakut selgimine, vaatlemine ja värske inspiratsioon. Hiljem aga ryndavad isoleerituse ja väljaarvatuse tunne ning algab halastamatu võitlus kogetu kirkuse ning hinge pimeda öö vahel. Kuid pimedust saab kodustada. Selleks läheb vaja kontemplatsioonioskust. Seda meetodit kasutab ka Janika Läänemets. Kui keskpäeva tige valgus mõnd valutavat hingehaava osatab ja oma minas kitsas hakkab, „libisen hääletult läbi augu mälus“ (lk 15). Mälestuste läbitunnetamise järel vabaneb aistinguid täis mytoloogiline ruum ja loodus hakkab väga isikupärasel moel luules osalema. Märgatavalt kordub ja toimetab seal vee-element oma paljudes variatsioonides. Luulemina piirid muunduvad, kehtestuv loogika tekitab huvitavaid ajaheiastusi („Su suu oli soo“, lk 22).
Teine inimene on endiselt tähtis, tal on palju tahke. Vahel on ta päris käeulatuses. Ka yhes voodis magamisest võib väga huvitavalt kirjutada (lk 26). Vahel on teine inimene võõras („su soontes voolab kala veri“, lk 20) ja vahel kujutlusest voolitud („Näkilaul“, lk 24). Vahel pole selge, kuidas teine seda kõike näeb: „kumb ma olen / kas päevatooja / või kehastunud pimedus“ (lk 21). Kehade bakhanaalile järgneb kahtlus (lk 27-28). Juhtunut katab kujundlikkuse peen kiht, milles pole sobilik liialt urgitseda. Eemalt tundub, et armastuse yks komistuskivi võib kummatigi olla ka liigne sarnasus: „oleme ühesugused / ent ei sobi kokku / kas sinagi usud / et õndsaks võivad saada / vaid õnnetud / su hääl väriseb / ma ei vasta“ (lk 27). Ja lahkudes asub tööle mälu, meie igavene kaaslane: „lubasid, et mäletad igavesti viimsetki pisiasja [—] Mäletan vaid su lubadust“ (lk 29). Siiski on igal tundel oma tagavalgus ja järelekstaas: „mu veri on hõõgvein / kõrgepingekaablite särin lumesajus / heidan villase mantli seljast / sulatan lumme langenud ingli“ (lk 46).
Inimtunnete kõrval ja nendega läbipõimudes kehtestub animaalne maailm. Raamatu suundaandev nimiluuletus (lk 9) varieerib folklooris tuntud „linnupette võtmise“ uskumust. Äkki oleme loodust ja linde juba liiga kaua petnud ja hävitanud? Autor arvab, et „pelgasin lindu pettes / ära rikkuda hoopis / omaenda südame“ (lk 9). Aeg on ymbruse eest vastutus võtta ja elukestvad seosed luua. Selle veende jätkuna maetakse kähriku laipa (lk 50), mõeldakse uppunud kassipoegade hingedele (lk 51) ja saadakse meelevabadust tikutajat kuulates. See luuletus lõpeb väga iseloomulikult „hajun koos linnuloitsuga / aprilliõhtu avarusse“ (lk 52). Ja rannas „minustki saab meri / kivi / kajakas“ (lk 55).
Läänemets jõuab ysna tyyne toonini. Vaiksed ymbritsevaga yheks sulamised (lk 30, 32, 39) ja algoleku poole liikumised (lk 60-61) on päris sagedased. Sellele, kes on kontemplatiivset luulet palju lugenud, võib mõnel kohal tunduda, et looduslikkusega pakutakse natuke ylegi: „mul on silme all seeneringid / peas põdrasarved / olen puuvaimude pruut / ja tuulepesade punuja“ (lk 56). Aga mytoloogilises ruumis on kõik mõeldav ja selle suuna taga on kindel vaimne vajadus. Ehk on see taagast vabanemine ja kummastuse kaudu kodususeni jõudmine. See suund pole Läänemetsa loomingus uus. Sulavat voolavust oli omajagu juba esimeses kogus (lk 17, 27, 63). Impulsse voolitakse ymber. Seda meetodit toetab kenasti ka visuaal. Kujundaja Triinu Kööba on Elisa-Johanna Liivi niigi irreaalseist fotodest veel omaette saladuslikud klimbid ja lopermannid kroppinud, nii et vaataja silmgi peab teise režiimi lylituma.
Janika Läänemets on kujunditega liigselt vehkimata lähedasele ainesele keskendunud. Ta on saavutanud värsked aistingud ning sooja meeleolu. Paljudes piltides on midagi maal kasvanute yhismälust. Tema vabavärsil on paindlik rytmika, ridade pikkuste teisenemine loob vajaliku vahelduse. Kõike siin raamatus tajutut on raske sõnastada ja seletamatus on hea luule tunnus. Siin ta on. Selle aasta parim lyyrika.