Halasta ja tõde

Vahur Afanasjev

Mulle meeldib, et erinevalt tuhandetest ilusa käekirjaga tüdrukutest ei maali fs kurbust ilusaks. Yes, you who must leave everythingThat you cannot control;It begins with your family,But soon it comes round to your soulLeonard Cohen, „Sisters of Mercy” Tunnen mitut melomaani, aga ükski neist pole nõnda andunud ühele ansamblile kui fs bändile The Sisters of Mercy (Halastajaõed). Väidetavalt pärineb ansambli nimi kurvameelse Kanada lauliku Leonard Coheni laulust, mida  ongi paslik hakatuseks tsiteerida. „Kõik, mis seisab väljas su võimust, / pead hülgama ning / see algab su hõimust, / takkapihta läeb hing.”

Või umbes nõnda. Maailma on täis paratamatuid, kontrollimatuid asju. „kui kylm alumiiniumist joon / kahe kalda vahel / on jõgi keset linna [—] mu isa ei näe jõge / ja mina / sain selgeks aastate eest / et ta ei tule tagasi” (lk 104). Sama luuletuse lõpus räägib fs külma alumiiniumist  joone tundest oma sisikonnas … ja mitte ainult. Külm alumiiniumist joon on ka tema ja ta tütre vahel. Ma õnneks pole seda tunnet kogenud, ei taha kogeda kah. Asjad on ju halvasti. Lapsepõlv on otsas, isa ei tulnud tagasi ning inimene ise, kes kindlasti ei ole tahtnud kellegi juurest minna, on ometi triivinud üle jäise jõe. Kõige paratamatum, kontrollimatum nähtus luuletaja maailmas on tema enese hing.  Hing, südametunnistus, mõistus, konstitutsioon või kuidas üteldagi. Mu kõrvu täidab hetkel The Sisters of Mercy eeslaulja Andrew Eldritchi meresügavune hääl. Lõikav kurbus, jahe ja kajav. Täitsa selge, miks fs selle bändi suur austaja on.

Nad lihtsalt sobivad nõnda hästi. Tegelikult ma arvasin vanasti, et tüübid, kes kannavad musta nagu fs, kuulavad ainult väga kärisevat ja väga trummeldavat muusikat, midagi death metal’ poole. Sistersiga võrreldes  on surmametall lõbus ja kiire nagu bluegrass, muudkui vehi juustega. Sisters ja fs räägivad elust. Tahaks, et oleks ilus, et teistel oleks hea ja endal kah okei. Miskipärast ei ole. Kohe üldse ole. Ja sellest vastuolust hakkab kurb. „kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb /—/ kuid veel enne / kui päev loojub / tuleb nii kurbus kui sitahäda / kehasse koguneb raskus / paratamatu ja tungiv / ja loomulik // ilus ta pole” (lk 101-102). 

Mulle meeldib, et erinevalt tuhandetest ilusa käekirjaga tüdrukutest ei maali fs kurbust ilusaks. Ilus kurbus on poos. See on oluline vahe, mis eristab fs-i otsustavalt tervest kambast musta nahka kandvatest, mustaks võõbatud küüntega noorukitest, kes sogavad valust, surmast ja külmast, sest nõnda on põnev, nõnda on romantiline. Sitt ja kurbus kui asjad iseeneses pole kumbki ei romantilised ega ilusad. Kurbuse põhjus võib ilus olla, näiteks  armastus. Samuti näeb toit, sita toormaterjal, tihtipeale väga ilus välja ja maitseb hästi. Kurbus on kurb. Ja kui kurbuse põhjust ei saa lõpuni ära seletada, on meil tegu üpris hirmsa asjaga. Vist oleme kõik kogenud tunnet, et maailmas ja meie endi asjad on väga kehvasti ning kui hetkel pole veel viga, siis varsti läheb koledaks. Nagu Hanna-Liisa Uusmaa laulus „Ebanormaalne”: „Ütle, ütle, miks mul on selline tunne, et kohe-kohe läheb halvasti?”  (Chalice’i sõnad, muuseas). Spinoza ütles kurbuse asjus umbes nõnda, et kurbus tekib, kui inimene ei saa tegutseda. Tahaks midagi, aga ei saa. Humanist – ja fs on vaata et kõige humanistlikuma maailmavaatega isik, keda tunnen – tahaks kindlasti, et kõigil inimestel oleks hea olla. Ta näeb, et ühiskond koosneb inimestest. Ta kirjutab vaesusest, mida ametlikult pole, sellest, et igas korteris ja igal taluõuel on maakera, ning sellest,  mida arvavad eestlased venelastest ja sakslased eestlastest. „ma tahaks et oleks yks jumal / kes teeks nii / et meie / Soomes töötavad bussijuhid / provintsilinnade juuksurid / väsinud medõed [—] ei saaks kunagi tundma / võimuhullude tahtekindlust / liiakasuvõtjate hoolitsust / seadusetundjate abikätt” (lk 82).

Ajab masendusse küll, kui mõtled inimeste hädade peale. Kui saaks, naelutaks ennast  posti külge ja lunastaks kogu krempli, ent pole jõudu, pole võimalusi. Isegi oma kallitele lähedastele inimestele ei õnnestu olla nii hea isa, mees, vend, kui tahaks. Ehkki raamatus leidub ühiskonnakriitilisi tekste, ei ole nende mõte, nii nagu mina aru saan, sugugi vastutuse lükkamine riigi või teiste inimeste õlule. Raamatu autorit ajab valutama soovide ja tegelikkuse igikestev lahknevus. Kui armastus on kõikjal, siis kus see on? Miks mängib raadios ansambel 

Nimetu Pask, mitte Iggy Pop või, mõistagi, Sisters of Mercy? „Alasti ja elus” on raamat armastusest. Võluv, kuidas fs kirjutab elu ja armastuse loomulikest avaldustest, mille peale mõni kammitskorralik kodanlane fuih! kääksataks, nii et ei ole räme lugeda. „pesin duši all munni / pesin maha Su keha lõhnad [—] ja kahetsus / et ma ei suutnud hoida / Su ilusa ihu mahlu / enda keha pinnal”  (lk 31) „Alasti ja elus” võiks vabalt olla jutustus või lühiromaan. Lugu algab inimesest vannitoapõrandal, kes on näinud värve, mida ei tohiks näha, ning liigub armastuse poole. Kuni on jõudu armastada, jätkub elu. Kurb on ka, sest iialgi ei jõua armastada nii palju, kui tahaks, ega nii hästi, ja võib olla, et teised ei tahagi, et neid nii palju armastataks. „kylm ja jää / valu / valu / see kõik tuuakse  kandikul kätte / teel Sinuni” (lk 33).

„Alasti ja elus” on väga isiklik raamat. Alasti. Ja elus. Mida lõpu poole, seda elusamaks läheb. Viimane luuletus, kus rohkem kui üks tegelane tuttav ette tuli, asetab kahe luuletaja tegemised mõrkjasiroonilisel kombel tõsielusarja raamistusse. Novelli või lühifilmi materjal, muuseas. Mulle läheb fs-i luule vägevasti korda. Kui ometigi kriitikat teha, siis mõned tekstid,  milles tõsielu artefakte napimalt, on ehk liiga laboratoorse kõlaga. Inimene kirjutab, kuidas ta tahab kokku koguda oma elu ja esemed, ning kahtleb, kas tal jätkub jõudu … Üldinimlik. Olen ju isegi sellesarnaseid mõtteid mõtelnud, aga kui keegi otse ja täpselt nõnda kirja paneb, ei oska ma teksti sisse minna. Ulataks autor kas või märja käteräti või talla alla kleepunud nätsu, et saaksin kujutlusvõimele konkreetse tõuke! Noh, eks lugejaid on mitmesuguseid.  Mulle on rohkem mokka mööda luuletused, kus leiduvad mõned „täpilised sokid” või „valvelauas helisev telefon”. Halenaljakas, eks? Räägin ilutsemise vastu, ent nõuan siis kirjanduselt ilustusi, dekoratsioone. Luule luuleks. Mõtlesin „Alasti ja elus” raamatut lugedes välja, kuidas autoril, fs-il, Indrekul endal parem olla oleks. Kohe hulga parem. Lihtne – sööma peab rohkem. Peale selle, et fs on Sistersi fänn, luuletaja ja humanist, on ta ka väga kõhn. Eks ma oma 85 kilo juures olen natuke kade kah. Sestap fs-ile soovitus – tuleb süüa soolast, tuleb süüa rammusat.

Ahjus tehtud lõhe, isevalmistatud suitsujuustusupp, värske pasta koore ja singiga, kartulipuder ja kolmesajagrammine tükk verist veiseliha. Kirjanike liidu esimehelt võib küsida edasisi näpunäiteid. Asi on naljast kaugel. Keha peab võimalikult palju olema ametis seedimisega. Kui inimene sööb vähe, jõuab liialt rohkelt  verd ja hapnikku ajusse, mistap inimene mõtleb ülemäära palju. Kõige hullem, kui ainsad söödavad asjad, mis sulle tõesti meeldivad, on šokolaad, kommid ja koogid. Ma saan aru küll, keha ise nõuab kommi, aga suhkur on ajutegevusele otsene toidus, kõigest pisut leebem kui amfetamiin. Keha toodab mõtlemise varal kurbust ja kommid on tema kütus.

Sööge soolast või olge luuletaja. Spinozaga lähen nüüd küll pahasti vastuollu.  Ei ole ikka nii, et kui rohkem mõtled, siis mõtled ka oma emotsioonid olematuks, saad kehast võitu ja kurbus kaob. Vot just ei kao. Aju säristades ning elu võimalikke arenguteid kümme käiku ette muretsedes võib mitte ainult käesoleva hetke soovide ja tegelikkuse dissonants, vaid ka tuleviku võimalik valulahe hinge päris haigeks ajada. Vahel on tark tegu mõtelda vähem, halastada iseendale ja tõdeda, et nii ta on ja eks ta ole. Halasta ja tõde.