Haprust mitte peletada!

Piret Rauale ei ole haprus nõrkuse sünonüüm, vaid paratamatuse helgiga inimlik haavatavus.

MERLIN KIRIKAL

Vastselt Tuglase novelliauhinna, ent varem hulga teisigi auhindu saanud mitmiktalent Piret Raud võib kiidelda ka loomingulise viljakusega: mullu ilmunud „Portselanist nael“ on tema kolmas täiskasvanutele mõeldud romaan, rääkimata novellidest ning arvukatest tunnustatud lasteraamatutest. Raua hiljutisim teos on eelmistega – „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ (2018) ning „Verihurmade aed“ (2019) – mitmeti sarnane. Tekstide ühisjooned on lihtne stiil, ähmatu ja vahel häirivaltki paika loksutatud kompositsioon; samuti teatav maagilise realismi taotlus, näiteks sarnasus justkui eikuskilt ilmuvate ning salapärase päritoluga meestegelaste vahel, kes käivad naiskaraktereid kummitamas või niisama tegevusele vurtsu lisamas. Äsja ilmunud teoses täidab „kummalise võõra“ – kes lobedale vestmisviisile võõritavat efekti lisab – rolli meistervaras ja kujumuutja Ooloog ehk munateadlane. Sarnane on ka linnu­motiivilembus ning kiindumus teatud sümbolitesse (südamed, suled ja sõrmed).

Siiski on „Portselanist naela“ narratiivsed valikud ka teiselaadsed. Näiteks jõuab Raua viimane romaan seekord meieni minavaatenurkadest. Oma loo jutustavad kaks noort inimest: äsja linna kolinud ning ärevuse ja suunataju puudumise all kannatav Kristofer ning vägivaldse partneriga ühte elav taskuvaras Diana. Siirust taotlevad minarakursid teevad romaani pihtimuslikuks ja intiimseks. Kristoferi ja Diana mõtted jooksevad ootuspäraselt ühte, esitades levinud küsimusi läheduse kohta, kritiseerides emotsionaalset kuritarvitust ning rõhudes samal ajal inimliku hapruse märkamise vajadusele. Rauale omaselt vaatab tekstuaalne autor viltu eduihale, snobismile ning silmakirjalikkusele – hapruse märkamise peletitele –, igatsedes „lihtsa inimlikkuse järele“, nagu kostab ka tagakaanelt leitavast erkroosa täpiga kaunistet huviäratajast. Haprus ei ole Rauale nõrkuse sünonüüm, vaid paratamatuse helgiga inimlik haavatavus, mille austamisvaegusele romaanis osutataksegi.

Piret Raua „Portselanist nael“ on leebe hoiatuslugu, mis sobib neile lugejatele, kes on küll sotsiaalselt tundlikud ning feministliku meelsusega, kuid keda köidab eelkõige afektiivselt maandatud mittemärg, pühitud kirjandus.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

„Portselanist naelas“ on esiplaanil laste ja vanemate ning meeste ja naiste vahelised keerulised, liigkõrgete ootuste ning konservatiivse sooideoloogia punutud (värd)suhted heteroseksuaalses raamistikus. Viimasele viitavad ka Dan Mikkini kujunduses kasutatud roosa ja sinine ehk traditsioonilised poiste ja tüdrukute värvid. Raamatus kujutatud suhted on valdavalt ahistavad, koormatud süütunnetest, isiklikest kompleksidest ning valedest-varjamistest. Suhtlus­olukordade raskuse esiletoomiseks konstrueeritakse vastukaaluks teine kättesaamatu unelm-reaalsus, mille kergust ja muretust toonitab romaanis korduv lendleva õrna sule(kuhja) kujund.

Romaanis on kaks keset, mis peegeldavad teineteist terve loo vältel. Üks fookusi on algaja varga Diana suhe kogenud näppaja Hengoga (kõlasarnasus hingega on irooniline), kes meenutab Eva Kofi üht meesantikangelast Meelist romaanist „Kirgas uni“ (2021).

Viimasel – muuseas inimsööjal – puuduvat süda üldse, Hengol on süda olemas küll, ent kahjuks „tihkest ja raskest plastiliinist“ (lk 175). Nii mainitud Kofi kui ka Raua jutustajad kirjeldavad südametuid meesvägivallatsejaid nimme jõuka ja nägusana, näiteks ütleb Raua Diana: „Muidu oli ta tõeline hurmur oma laiade õlgade ja hoolitsetud six-pack’iga“ (lk 21). Niimoodi vihjatakse edev-jõulise moodsa maskuliinsuse vormile kui soopõhise rõhumise ühele võimalikule genereerijale. Raua teos juhib selgelt tähelepanu koduvägivallale, sestap on selle ilmumine väga tervitatav.

Teine kese on ebakindla noormehe Kristoferi lugu. Maalt pärit ja naiste keskel ehk nn Naiste külas (lk 14) üles kasvanud Kristoferi on aastate jooksul kammitsenud vanaema-despoot Valeeria, kes sarnaselt teise hirmuvalitseja Hengoga ahistab eelkõige endale kõige lähedasemat naist ehk oma tütart. Ühtlasi terroriseerib vanaema oma tütre kaudu kas otsesemalt või kaude ka oma lapselapsi Irist ja Kristoferi. Väikese Kristoferi Minni Hiire armastus – loomulikult keelatud arm – päädib kasevitsa ja kuuri lukustamisega. Nii Hengo kui ka Valeeria on isehakanud patriarhid: „naiste sekka kuulumine“ ei ole nende meelest midagi väärt (lk 102), heakskiit peab tulema meesinimestelt, siit ka vanaema eelisjärjekorras suhtlus poisslaps Kristoferiga ning armumine libajuuksur Raimondisse. Huvitav on ka eugeeniliste tahkude sissetoomine: vanaema mõõdab intelligentsust kõrvanibude pealt. Ta teeb seda joonlauaga (lk 103–104).

Eri olukordade kaudu koorub lahti hirmuvalitsejate kahepalgelisus. Ning kas pole nendest kahest näost veenvam too koledam? Sest kas pole siis nii, et kõige ägestunumail hetkil, enesekontrolli minetamise kõrgpunktis, ei tundu meile kas või momendiks, et parasjagu on teoks saamas meie reaalseim minavorm? Tekst taob selle mõtte pihta kriitiliselt: pere saab ikka ja jälle inimese ööpooluse. „Vanaema küla poole pööratud nägu oli kammitsetum ja malbem, kui seda võis näha kodustel tusahetkedel, aga nii on vist enamuse inimestega“ (lk 17). Kuigi Raua jutustajad üritavad näidata kõikide paratamatut liikumist hea ja näruse tuju, haava tekkimise ja paranemise kiiges (vt lk 159), siit ka heasoovlikkuse ja kuritahtlikkuse vahelduvais võnkeis, jääb rõhk haavale, selle tekitajatele, põhjustele haavade taga ning kaudselt haava vältimise pooldamisele. See päädib ka tõigaga, et pigem on teose antikangelased minajutustajatest kahepalgelisemad.

Loo eetiline sidekude on hästi kombatav. Käsu vormis kõlaks see: „Ära ole selline südametu!“ Inimsüdameid, loomuldasa nii õrnu, tuleb hoida. Etteheiteid pälvivad nood, kellel on plastiliinist süda (Hengo) või nitroglütseriiniga tembitav haige süda (Valeeria). Haigesüdamelised pantvangistavad Raua teoses tervesüdamelisi. Vanaema pakutav õrritav amps oma meeleivast – „Hammusta!“ (lk 26) – ligineb poisi suule klauslitega, leiva magus maitse sulandub lõppeks mälestusega hüsteerilise nutu voolavast tatist (lk 37). Pärast alandust on despoodil ikka hea olla. Tal on hea, kui teisel on halb, näiteks ütleb Diana Hengo kohta tabavalt nii: „Ta võttis mu ümbert kinni ja oli terve ülejäänud päeva hoolitsev ja hell, nagu alati, kui ta oli veendunud, et tal endal on asjad paremini kui minul“ (lk 68). Ehkki Raua stiil on vahel põhjendamatult lihtne – lugu tuuakse lugejani siiski kandikul –, on tal vaieldamatult imeline oskus öelda ängistavaid lauseid tabavalt. See teeb need koletõigad veelgi inetumaks. Ja see mõjub.

Teosest kumab läbi igatsus kodu järele sooja supi, leiva ja pesakoha näol. Ent kodu pole. Suunatajuta Kristofer ei suuda kodu ilma telefoni juhisteta üles leida, Diana põgeneb mehe korterist, kuid ema teda enda juurde ei soovi. Diana kaudu sõnastub ka laiem igatsusplaan: leida põrandale tehtud tekkidest pesa, pugeda kellegi kõrvale, kallistada head ligimest: „Me oleksime koos midagi välja mõelnud, midagi ette võtnud“ (lk 42). Solidaarne ja hell vaim, lohutushetk, mis kergendaks vastutuskoormat – sellest kujuneb Diana kaudu õdus ideaal. Lõik, kus räuskava Hengo juurest põgenenud Diana oma ema juurest asjatult abi otsib, kordub teoses, rõhudes tekstuaalse autori uskumusele, et toetav ema-tütre (või muu lähedane) suhe on tervete edasiste suhete alus. See on ehk see „igatsus lihtsa inimlikkuse järele“ raamatu tagakaanelt, mille puudumisele moodsas Eestis autor kaudselt osutab. Ehe lähedus on ootuste minetus, ausus, kadeduse ja põlguse puudumine, abistusvalmidus (lk 44). Praegusesse sõjaolukorda sobitub see tuumidee hästi.

Romaani intrigeeriva pealkirja tähenduskihistu koorub välja südametuse-lähedusootuse dünaamikas. Teos algab lapse naiivse arvamusega, et üht kõveraks löödud naela saab vajadusel „alati tagasi sirgeks kopsida“ (lk 7). Nael kui inimese allegooria paindub selles mõttevaos leplikult edasi-tagasi. Nii võib inimest susata, nokkida, tümitada, peksta, tema kallal jaurata ning teha seda kaua. Kohutavatest kogemustest räsitud nael on siiski ehk päästetav. Ent kui too nael on portselanist? Nähtub teose aluspõhjas kükitav ahastus: ehkki tegelased sooviksid, et inimeste nii ja naa tagumisele järgneks ikkagi püstitõus, nagu sirguvad hüppamiseks kasutatavad teibad või paindub tagasi suure surve all äganud mahlakas pikk muru, on Raua loodud maailmas asjad teisiti. Selles domineerib melanhoolne hoiak. Kuigi Diana ja kodutu Ooloogi lõpustseen näib õhkuvat positiivsust, on üksildase Kristoferi maadligi lõpuhoiak oma ebaõdusas korteris lohutu, meenutades tema kadunud nukra ema tava istuda kurbushetkel pimedasse kööki „pliidi kõrvale maha“ (lk 80). Kurbus ajab ikka põrandale. Kas tahab tekst niisiis õhutada meid eristama portselan- ja metallnaelu? Või utsitab aduma kõikide naelte portselani? Kas portselan võib kõvastuda metalliks? Metall äkkehmatusest portselaniks tarduda? Tekstuaalne autor suunab loo tundelise tonaalsuse kaudu kaaluma vahest kõiki neid võimalusi, ehkki päris kindel ma selles siiski ei ole ning see on hea märk – valmislahenduste pakkumine kahandaks teksti väärtust.

Raua kurblik esteetika seisneb niisiis topeltloo, mis kasutab peegeldus- ja kordusvõtteid, sporaadilises vürtsitamises kummastavate tegelaskujude ja veidrate juhtumitega. Lõppeks sigineb teost lugedes ka mingi näriv trots, mis tekib hõlpsalt ligipääsetava, seletusliku stiili tarvitusest. Kripeldama jääb vormi ehk sõnakasutuse ja sisu ehk probleemistiku põimumise probleem. Sugeneb tahtmine peatuda ja küsida südamepõhjast: on’s need asjad (ehk keerulised võimusuhted) siis ometigi nii lihtsad? Kas nii komplekssete teemade nõnda lobedas stiilis käsitamine ei tekita hõõret? Teemavalik ja paratekstid suunavad ootama suuremat stiililist heterogeensust (ehkki adun, et mees- ja naispeategelane kasutavad pisut erinevaid registreid, mis on tervitatav*) ning ka julgemat naaldumist teatavale fragmentaarsusele. Ükski sukasilm ei jookse, aga vägivallasuhteis jooksevad silmad igalt poolt. Eesti naiskirjanduse spektril asub Raua teos mahedal poolusel – spektri teises osas asuvad kangrolikult ja lõhmuslikult transgressiivsed, verised-irvitavad-kehavedelikest vurtsuvad tekstid. Raua „Portselanist nael“ on leebe hoiatuslugu, mis sobib neile lugejatele, kes on küll sotsiaalselt tundlikud ning feministliku meelsusega, kuid keda köidab eelkõige afektiivselt maandatud mittemärg, pühitud kirjandus. Karvaste äärteta.

* Vt ka Kaisa Ling, Piret Raud: romaani „Portselanist nael“ kirjutamine oli nukker. – ERRi kultuuri­portaal 11. X 2021. kultuur.err.ee/1608366057/piret-raud-romaani-portselanist-nael-kirjutamine-oli-nukker