Holokausti-maailmast hoolimise-maailma

Autor on võtnud nõuks kirjutada raamat, mis sütitaks tumedusse-pimedasse lükatud kõrvalise, nii isikliku kui ka ajaloolise valuga ikkagi tegelema.

SVETA GRIGORJEVA

Feminist Donna Haraway on sedastanud: „Pole tühiasi, milliste asjade abil me teistest asjadest mõtleme; pole tühiasi, milliste lugudega teisi lugusid jutustame; loeb see, mis sõlmed sõlmi sõlmivad, millised mõtted mõtteid mõtlevad, millised kirjeldused kirjeldusi kirjeldavad, millised sidemed sidemeid seovad. Loeb see, millised lood maailmu loovad ning millised maailmad lugusid.“¹ Imbi Paju „Kirjanduskliinik“ haagib kenasti selle nutika tsitaadiga, autorgi ütleb raamatus: „Ma usun, et see, kellel on lugu rääkida, see vastutab, millist tänast ja homset ja millist lugu me endale ja teistele loome, kuidas me loome ise­ennast ja vaatame teist“ (lk 26). Sestap ei ole oluline mitte ainult see, mis lugusid jutustame, vaid ka nende jutustamise viis. Inimene on narratiivide narr, sõnu punuv loom.

Mulle meeldib mõelda kultuurist kui kireteede konstellatsioonist. Need, inglise keeli desire paths, on kõik inimeste ja loomade kõndimise tulemusel tekkinud lühemad marsruudid, tihti just asfalteeritud teede kõrval. Linnaplaneerijad on hakanud seda fenomeni ka ära kasutama ja jätavad enne teede ehitamist või ehitamise kestel ruumi muutustele – ehitamise teises järgus ehitatakse põhiteedeks ümber ka nn kireteed.

Huvitaval kombel tekib uute ametlike teede kõrvale ikkagi juurde ka kire omi. Ehk siis asi ei pruugi olla üldse selles, et inimestel või loomadel on tingimata vaja leida lühemat rada punktist A punkti B, asi võib olla ka selles, et meil on lisaks n-ö ametlikele teedele, aga miks mitte ka kategooriatele, mõistetele ja narratiividele, alati vaja juurde ka kõrvalisi.

Minu meelest on nimelt kultuuril muu hulgas võime luua ja genereerida kompleksset mõtlemist, kuid seda vaid siis, kui põhiteede, põhinarratiivide kõrval on olemas ka nn kireteed. Mida rohkem on kultuuri sees erisuguseid pisemaid perifeeriaid, sõltumatuid eksperimenteerijaid, turuloogikast mitte välja tegevaid loojaid-mõtlejaid, seda tugevam on ka kultuuri enese võime iseenda konstruktiivseks kritiseerimiseks ja laiapindseks mõtestamiseks. Hea riik on selline, mis võimaldab sellistel „kõrvalistel“ alati juurde tekkida. Kui seda ei tehta ja toetatakse vaid üht suurt või ka mitmeid, aga siiski „suuri“ narratiive, enda ja oma riigi, rahvuse jms kohta, siis ka kultuuri enda kese närbub. Seda võime märgata muu hulgas tänasel Venemaal.

Mulle tundub, et Imbi Paju oma raamatuga „Kirjanduskliinik“ rihib just kireteede manu. Tegemist on lühematest esseedest koosneva raamatuga, kus tuuakse nähtavale pigem „kõrvaline“: olgu selleks siis näiteks Jaan Kaplinski ema – tantsija Nora Liina. (Kas Eesti laiem avalikkus üldse teab, et meil on selline tantsija olnud, või olen ma ainus mühkam?) Või tuuakse konkurentsile mahitatud maailmas nähtavale just hoolimise ja vastastikuse abi olulisus. „Kirjanduskliiniku“ tekstid käsitlevad Elo Viidingut, Triin Tasujat, Kristiina Ehinit, Jaan Kaplinskit, Jaan Krossi, samuti üle lahe elavaid klassikuid. Loomulikult ei minda mööda ka Ukrainas toimuvast sõjast.

Suure osa võtab enda alla just põlvkondadeülese trauma mõiste ja selle mõistmine, analüüsimine, päevavalgusse toomine, seda eriti Nõukogude ajaga seoses. Minu põlvkonna inimestel ja eriti noorematel puudub tegelikult suuresti arusaam sellest, mis tollal ikkagi „päriselt“ toimus, millise vägivalla ja pideva hirmu ühiskonnas pidid inimesed elama. Tänagi eelistame kollektiivselt mingitest asjadest pigem vaikida kui neid selgeks rääkida, sest see eeldab hulga valu välja tulemist. Ja kas pole valu tänagi vähe, miks peaks veel minevikus selle järele tuhnima, eks? Paju aga ütleb: „Trauma on ajarändur. Kui me ei astu vahele, liigub ta nähtamatult uutesse põlvkondadesse“ (lk 61). Sestap on autor võtnud nõuks kirjutada raamat, mis sütitaks selle tumedusse-pimedasse lükatud kõrvalise, nii isikliku kui ka ajaloolise valuga ikkagi tegelema, sest vaid nii on aina suuremaid düstoopilisi tuure võtvas maailmas ehk mingigi väljavaade normaalse(ma)ks tulevikuks. Kuigi kohatine holismitaotlus ja hoolimisele üleskutsumise programmilisus võib hakata häirima (no ei ole nüüdismaailma inimene harjunud selliste üleskutsetega sellises koguses, ei ole!), suudab „Kirjanduskliinik“ siiski luua oma tekstidega õdusa ja turvalise keskkonna, kus hetkeks näibki parema maailma loomise võimalus olevat täiesti reaalne.

Päris palju on raamatus juttu psühho­analüüsist ja psühholoogiast, viidatakse nii Freudile kui ka Jungile ning kirjandusele kui teatud liiki teraapiale. Olen täiesti nõus, et kirjandus (ja kunst laiemalt) evib endas ka teraapilist toimet, olen isegi kogenud lugemise isiksust totaalselt transformeerivat väge. Samas näib autor teadlik olevat sellestki, et kohtumine oma sisemise „minaga“ on ka ohtlik: „Suur osa meie kollektiivsest rahulolematusest ja tühjustundest tuleneb sellest, et me viibime evolutsiooni selles faasis, kus kõik saab alguse n-ö Minust. Ma tahan olla edukas, ma tahan saada paremaks, ma tahan saada kuulsaks, ma tahan olla teisest parem, ma tahan kuuluda siia või sinna see­pärast, et see toob mulle edu“ (lk 305).

Sotsioloog Nikolas Rose on oma raamatus „Mina leiutamine: psühholoogia, võim ja isiksus“² öelnud, et nn autonoomse mina tõusule kaasaegsetes arenenud demokraatiates aitasid muu hulgas kaasa just „psü“ („psy“) distsipliinid: psühholoogia, psühhiaatria, psühhoanalüüs. Individualiseerimisprotsessis on arusaam „minast“ omandanud tänapäevaks aga hoopis uut laadi hingamise, elame selle hüperindividualiseeritud versioonis. Arenenud liberaalsed ühiskonnad näevad indiviidi piiritletumalt, endassesuletumalt ja eraldatumalt kui kunagi varem, sellisena, mida Rose nimetas juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oma raamatus „autonoomse isiksuse fiktsiooniks“. Turumajanduse loogika tuules on lausa mantraks saanud: „Saage terviklikuks, muutuge selleks, kelleks tahate, muutuge iseendaks!“

Sellise „jäiga endasse suletud mina“ narratiivi raames näeb näiteks ka sotsiaalne ebavõrdsus välja pigem individuaalse saavutusena, mitte aga ajaloolise ebaõigluse ja struktuurse ebavõrdsuse tagajärjena. Inimesest saab sedasi justkui iseenda ettevõtja (nime brändimine jne), kes püüab maksimeerida oma jõudu, õnne ja elukvaliteeti, mõtlemata sellele, et „õnn meie õuel“ ei sõltu tihtipeale vaid inimese enda pingutuste määrast ja hulgast (lk 158). Rose kutsub üles loobuma uskumusest, et inimesed on olemuselt „eraldiseisvad, piiritletud, endasse suletud“, sisemise minaga olendid, mille seadusi ja protsesse tänase päevani psühholoogia meile muudkui „avab“. Vastupidi, oleme „kokku pandud“ (ingl assembled) isendid, kõik meie „privaatsed“ ning sisemust konstitueerivad mõtted, emotsioonid, tunded jne on tugevalt seotud sellega, mis keelte, praktikate, tehnikate ja artefaktidega oleme seotud. Kuigi Pajul on psühholoogiasse ehk rohkem usku kui minul ja Rose’il, pole temagi ideaalmaailm selline, kui kõik on veeretatud vaid indiviidi õlgadele. Takkaotsa suhestub see indiviid teistega eelkõige konkurentsi ja mitte näiteks ligimesearmastuse, hoolimise ja vastastikuse abistamise kaudu: „Elame Eestis esoteerikast ümbritsetud maailmas, kus paljud tõlgendavad seda nii, et tähtis on olla positiivne. Positiivne hoiak ei hõlma aga sageli usaldust jagada elu varjupoolt. Usaldada kedagi ja võtta abi vastu, pakkuda abi ja tunda tänulikkust, teeb saaja justkui tänuvõlglaseks, nagu ikka kui maailmas, kus elu väärtuse mõõt on Exceli-tabelis, mitte taipamises, armus, andestamises ja uuesti sündimises“ (lk 49).

„Sina ise oledki parim, mis sul on. Sina ise oled.“ Nii ütleb Toni Morrisoni raamatus „Armas“³ üks tegelane naisele, kes on just uuesti kaotanud oma tütre. Jah, ilusad, tähenduslikud, armastavad, austavad suhted teiste inimeste ja mitte­inimestega on äraütlemata olulised, aga kui tihti tõmbame oma olemas­olu tähenduslikkuse eelkõige teiste inimestega suhtes olemise liistule? Kui tihti ütleme endale „Ilma temata ma ei saa, ilma temata ma suren, ilma temata ei oska elada“? Äkki peaks alustama sellest ja siis juba jätkuvalt endale meelde tuletama, et „ilma minuta ma ei saa“? Aga kes meist on selline? Ehk võiks olla keski-miski, mis ei tähista eelnevalt mainitud tänapäeva inimese teistest äralõigatud eneseküllast ja ülbet enesetunnetust, vaid hoopis sellist maailmas olemist, mis tõukaks meid looma tähenduslikku suhet iseendaga selliselt, et tunneksime, et olemegi oma elus „enda parimad minad“ ja seeläbi parimad ka teistega ja teistele.

Näib, et Pajugi kutsub „Kirjandus­kliiniku“ lugejat üles just sellele, pakkudes üheks enese kultiveerimise praktikaks välja lugemise. Ja mitte igasuguse lugemise, vaid just selliste tekstide lugemise, mis nõuavad pingutust. Sellised on tekstid, millega ehk kiiresti ei samastu või ei samastu üldse, mis pelgalt ei kinnita seda, mida juba arvame end maailmast teadvat-tundvat, vaid mis lükkavad meis midagi nihkesse, kummuli, kummastusse, vajutades sisse mingi mustri, mis on meis tegelikult alati olemas olnud, aga vajanud avaldumiseks teatud tingimusi.

Raamatut lugedes meenus ka Marju Lepajõe ütlemine „Ööülikoolis“, et inimesele on antud võimalus oma olemise kitsust leevendada, seda avardada – just lugemise ja õppimise kaudu. Millegipärast aga laseb ta selle võimaluse pidevalt käest, loobub sellest. Näib, et Paju on võtnud nõuks oma raamatuga ikkagi veel veenda lugejat seda olemise kitsust edasi venitama, ikka enesest hoolimise maailmani ja maailmast hoolimiseni välja.

1 Donna J. Haraway, Staying with the Trouble: Making Kin in the Chthulucene, Duke University Press, Durham 2016, lk 12.

2 Nikolas Rose, Inventing Our Selves; Psychology, Power and Personhood. Cambridge University Press, 1998, lk 158–160.

3 Toni Morrison, Armas. Tlk Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, Tallinn 1997.