Hümn dekadentsile
William Somerset Maugham, Kangelane. Tõlkinud Mare Lepik, toimetanud Tõnu Lember. Kujundanud Riina Soom. Canopus, 2012. 284 lk. Kuidas säilitada terve mõistus olukorras, kus sajanditevanustel normidel pole enam kaalu ning esiisade õpetused kõlavad farsina? Maugham kirjeldab seda olukorda nii: „Võimust oli võtmas uus vaimsus, söövitades end rahvusliku karakteri alusmüüri. See hekseldas läbi suurtes linnades elava inimmassi, keda roiutasid kolm mürki – alkohol, Päästearmee ja odav ajakirjandus” (lk 56). Kõlab tuttavalt? On mõneti hämmastav, et see ka tänapäeval aktuaalsena kõlav mõte pärineb aastast 1901, mil nägi esimest korda ilmavalgust romaan „Kangelane”. Näib, et dekadentlik relativismišokk on lääne kultuuriruumis sajandivahetustele iseloomulik.
„Kangelases” vastandub viktoriaanliku Inglismaa klassiühiskond rousseau’liku õnneigatsusega. Buuri sõjast Victoria risti kavalerina naasnud noort James Parsonsit ootab ees helge tulevik: ta on pärit heast perekonnast, tema sõjasaavutusi hinnatakse kodukandis väga kõrgelt, teda ootab truult pruut Mary Clibborn. James Parsonsi kangelasteod rehabiliteerivad ka tema isa, vana kapten Parsonsi traagilise faux pas India sõjakäigul. Kapten Parsons, XIX sajandi inglise väikekodanlase eeskujulik kehastus, tegi sõjas kümnetele sõduritele saatusliku valiku lähtuvalt kodus kasvatatud väärtustest, käitudes laitmatu härrasmehena. Uus teadmine, et väärtused ei olegi universaalsed ega isegi mitte geneetilised, oleks mõjunud ka kaptenile hävitavalt, kui teda poleks toestanud seesama vana läbiproovitud viktoriaanliku klassiühiskonna mugavustsoon.
Hoolimata ideaalsest stardipositsioonist sotsiaalsete hüvede hankimisel, ei soovi noor James Parsons vastu võtta talle pakutavat heaolu. Pigem vastupidi: üha ängistavamalt mõjub talle keskkond, kus kombekalt lahatakse sokisääre pikkust, teenijatüdruku kleidi värve või muid etiketipõhiseid dilemmasid, võtmata arvesse inimese ürgvajadusi. Kui talle järjest vastumeelsemaks muutuv Mary nendib: „Õnnetunne ei ole siin maailmas kõige tähtsam, James,” prahvatab noormees: „Sellepärast, et ma ütlen, et on idiootlik võrrelda teie elustandardit nende inimeste omadega, kellega teil pole mitte mindagi ühist? Ma vihkan sellist sekkumist. Jumala pärast, käime ometi igaüks mööda oma teed; ning kui me leiame rõõmu millestki tühisest, kas või kassikullast, siis hoidkem seda.” Eeltsiteeritud tsitaadis on väljendutud nii kirglikult, et tegu võiks olla ka noore kirjaniku enda mõtetega. Maugham polnud raamatu ilmumise ajaks veel kolmekümnenegi.
Autori noorusest hoolimata, on „Kangelase” karakterite areng läbi ja lõhki usutav. Maugham on siin võrratu psühholoog. Tema loodud tüübid on ülimalt nauditavad oma teadvustatud eesmärkide ja salatungide ning hirmude ja lootustega. Mida lehekülg edasi, seda ikoonilisemaks muutuvad kõrvaltegelased, sümboliseerides kahe vastanduva maailmavaate väärtussambaid. Viktoriaanliku ühiskonna ortodokssuse eestseisjad on kirikuõpetaja Jackson koos abikaasaga. Nende maailm, kus heal ja kurjal on kindlaksmääratud piirid, on hea ja lihtne. Kui miski või keski satub selle maailmaga konflikti, siis tuleb see sealt halastamatult välja heita. Isegi kui see on sõjasangar, Victoria risti kavaler James Parsons. Kirikuõpetaja Jackson hüüab kantslist: „Ei ole midagi lihtsamat kui sooritada kartmatu tegu siis, kui veri keeb. Kuid elada oma elu lihtsalt, tagasihoidlikult, alandliku vaimuga ja Kristusele omase alistuvusega, see on kümme korda kaalukam vaprus; kui vaprusega ei kaasne kõlbelised väärtused, on see vaid metslasele omane”
(lk 153).
Ürginimlikku elunälga ja selle järgimist esindab aga missis Pretchard-Wallace, temperamentne daam, kellega James Parsons kohtub sõjarännakul ja kes lööb noormehe kogu senise ilmakorralduse uppi. Autor põhjendab peategelase libastumist nii: „Kuid kõik me teame, et Loodus on jumalanna, kel pole sündsustunnet, kelle jaoks kombekust ei eksisteeri …” (lk 25).
Loomulikult jätkub kummassegi leeri teisigi kirevaid karaktereid, kuid jätan selle siinkohal lugejale rõõmuga avastamiseks.
Kui esialgu on maailmavaateline antagonism ühene, siis ajapikku süveneb peategelase hinges segadus. Ilmneb, et silmakirjalikkus pole võõras ka jumalanna Looduse saadikutele ning viktoriaanlik puritaanlus ei välista hoolivust ning siirast ligimesearmastust. Dekadentsist väljatulek ei ole kerge ning autor lubab teha peategelasel ainuõigena näiva valiku.
„Kangelane” pole pelgalt järjekordne armastuskolmnurga lugu, vaid väga peen sotsiaalne satiir, kus psühholoogiline realism põimub elegantselt groteskiga. Raamat kätkeb endas ka tänapäeval aktuaalseid väärtuskonflikti dilemmasid. Võin omast kogemusest öelda, et pärast lugemist jääb teos veel kauaks mõtetesse püsima, mis on ju ühe hea raamatu põhitunnus.