Hulivili idigas ja kaljulohe

Randlase aabitsa lood jutustavad rannalaste mängudest, loodusest ja põlistest töödest.

MARE MÜÜRSEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui pihl punab, pannakse lastele uued õpikud ette, ja küll on ikka põnev neid lehitseda. Iseäranis elevil võivad sel sügisel olla Põhja-Eesti rannarahva lapsed just Kuusalu aladelt, kuna neil on lugeda oma murdeaabits, „Pisukase rantlase aabits“.

See raamat astub kenasti ühte ritta viimaste kümnendite vältel järjepanu ilmunud paikkondlike aabitsatega: „Kalevipoja kodupaiga aabits“ (2008), kihnukeelne „Aabets“ (2009), „Seto aabits“ (2011), „Kodavere uavits“ (2015), „Mulgi aabits. Mütas Mati luu“ (2016) ja veel mõnigi muu, nagu Vormsi väljaanded, millest üks käib looduse ja teine kultuuri kohta, või vastne „Muhu oabits“.

Nagu pealkirjadki viitavad, on sihiseade teoseti mõnevõrra erinev. Selles aga jooksevad taotlused ühte, et väärtustada kodupaika, selle tavasid ja ajalugu, luua silda pärimuse ja tänapäeva vahel.

Jätame siinkohal võrdlusse murde­aabitsad.

Pisukese randlase raamat paistab olevat sündinud nagu laps emast. 2019. aastal ilmus väikeste murdesõnaraamatute sarjas „Kuusalu rannakeele sõnaraamat“, mille on kokku pannud Piret Norvik ja Heli Kendra. Nende seljataga on aga suurem jõud, Kuusalu randlaste töörühm „Rannakiele üäks“, raamatus pildi peal näha ka. Sama sädeinimeste punt ongi uue aabitsa tekstide taga, eestvõtjateks Riina Laanetu ja Ene Velström.

Asjaosaliste sõnul on aabits valminud koostöös lastega, sellest annab aimu ka raamatu avaleht: huviringi „Minu kodupaik“ lapsed 1.–3. klassini on need, kellega lugude teemad on läbi arutatud ja kelle joonistatud pildid aitavad lugudest aru saada.

Aabits on pika ajalooga kooli- ja lasteraamat. Seetõttu on välja kujunenud üsna palju erineva ülesehitusega aabitsaid. Koostisosad sõltuvad nii sellest, millist lugemaõppimise viisi autorid toetada soovivad, kui ka nende muudest taotlustest: kas on rõhk sellel, et ärgitada lugemishuvi, harida last rahvatarkuses, luua sild lapse suulise keelega, osutada kirjakeele omandamise karidele vms. Tasub vahet teha, kas eesmärk on olnud koostada järjekindlalt ja tunniplaani kohaselt läbitöötatav õpik, mis peaks katma kõik või võimalikult paljud õppekavalised tarvidused, või on tegu aabitsa vormis lasteraamatuga, mis on sissejuhatuseks teatud valdkonda, siin siis murdekeele ja paikkonna eripärasse.

Eri meetodeid järgivais ja eri vanusele suunatud aabitsates eristub oma tubli 30 koostisosa – hääliku-tähe, üksiksõna, lause ja tervikteksti tasandi harjutusi. Murdeaabitsate puhul saab täheldada teatud tava väljakujunemist: tähestik, üksiksõnad, tekstid kohalikust eluolust. Tähestikus ei esitata tähti, millele vastavat häälikut selles keelemurdes nii oluliseks ei peeta või üldse ei tunnistata: rannakeele tutvustuses on loobutud G, B ja D tähest, kuna sõnad nendega ei alga, välja jääb ka Õ. Seto aabits aga toob esile Q, milleta selles keeles läbi ei saa.

Tapurla küla mehed lähevad merele. Ernst Wittoffi foto (1920).

Eesti Rahva Muuseum / muis.ee

Üksiksõnade näidetena on randlase aabitsas kohanimed. Jutud on kirja pandud tänapäevaste rannakeele kõnelejate poolt, mõni neist sisaldab ka varasemaid sõnumeid (nt Johannes Eskeni kirjeldus randlastest 1894. aastal jutus „Eriomane“). Iga lehe lõppu on loodud sõnamänguline mõistatus „Mes SIE vois OLLA?“, mis suunab huvilise sõnade tähendusi otsima veebisõnastikust. Siit jõuamegi selleni, et uusim murdeaabits on nabanööritsi ema küljes kinni. Kui varasemad murdeaabitsad on sisaldanud sõnastikku, siis randlase aabits juhatab Kuusalu rannakeele sõnaraamatu veebilehele, kus tekib ka võimalus, et veebiversioon täieneb ja hakkab andma neidki tähendusi, mis praegu mõne sõna puhul veel võlgu on jäänud.

Ehk küll üldiselt sutikegi haridust saanud inimene teab, et põhjaeesti keel on kirjakeele aluseks, on rannarahva keeles ikka nii palju üllatavat ja põnevat, et annab uurida. Murdeteksti lugedes hakkab kirjakeel tunduma nii kesine ja värvivaene, et kahju kohe, kui muud ei teagi kui kirjakeelt. Ajud läbi elu nagu alatuuline. Aitäh kullakaevuritele, kes murdekeele varandused päevavalgele toovad ja tänapäevasesse kasutus­kujusse asetavad!

Mõnele murdeaabitsale on saba taha tulnud – nagu „Kodavere uavits“, millele on lisandunud juba tööraamat ja töövihik. Sama ootaks randlase aabitsast, sest nii tore oleks teada, kuidas sõnu selles murdes käänata ja pöörata. Abiks oleksid ka pildi ja sõna üksikasjalikuma sobitusega lehed, kust tuleks välja, mis on ikkagi ill ja mis muuragas, muidu ei teagi, mida suhu paned.

Randlase aabitsa lood jutustavad rannalaste mängudest, loodusest ja põlistest töödest. Kena, et raamatu lõpus on antud ka lühike ülevaade rannakeele peamistest joontest. Ega muud kui hooga edasi, praegune õhuke lasteraamat on vaid isutekitaja!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht