Hull Betti ja moe režiimid

Johanna Ross

Maimu Berg, Moemaja. Toimetanud Eda Allikmaa, kujundanud Margit Randmäe. Petrone Print, 2012. 198 lk. Juba mõnda aega kaldutakse ajaloo uurimisel n-ö pehmemale poolele ning vaadeldakse näiteks poliitika- ja sõjaajaloo asemel ka argielu. See soosib muu hulgas sissevaateid rõivastumisse ja enese ehtimisse, kas laiemal skaalal (nt „Kui kergetööstus oli suur tööstus”, Arkadi Kello ja Mati Laos, 2011) või lausa üksikisiku ja igapäeva tasandil (nt „Läbi raskuste ilu poole”, Liia Merino, 2009). Teiselt poolt on nõukogude aeg libisenud nii turvalisse kaugusse, et kui ka mitte riigivalitsemist ja okupatsiooni fakti ennast, siis vähemalt toonast eluolu võib juba vaadelda vabalt valitud vaatenurgast, sh hingele omamoodi kalli, nostalgilise kurioosumina. Küllap viisid need kaks tegurit üheskoos selleni, et 2012. aastal toimus Eestis vähemalt kaks olulist nõukogude moele pühendatud sündmust: Kumus näidati suurejoonelist ekspositsiooni „Mood ja külm sõda” ning ilmus Maimu Bergi mälestusteraamat „Moemaja” tööst ajakirjas Siluett.

Raamat ja näitus seostuvad mu tajus tihedalt, ju suuresti sellepärast, et kummagi puhul ei saa(dud) kujunduses mööda Silueti moejoonistest. Mida need meile siis nõukogude moe kohta ütlevad? Näitus oma visuaalse rõhuga tõi esile ennekõike lääne ja ida moesuundade paralleelsuse, raamatus kirjeldatakse lähemalt, kui raske oli siinpool seda paralleeli saavutada, niihästi ideoloogiliste nõudmiste (Moskva kolleegium!) kui ka praktiliste raskuste tõttu (viletsad kangad, halvasti varustatud kaubandusvõrk, kehv fototehnika). Ent igal juhul pakutakse nõukogude moepraktikat välja kui teatavat dissidentlust, võimule vastuhakku, kus fantastilisel viisil segunevad valitsev ideoloogia ja selle õõnestamine. Tundub, et seda peavad moe kui nähtuse olemuslikuks omaduseks õieti kogu maailma moemõtestajad, näiteks võib leida vääristava üldväite: „Moe kui ajaloolise nähtuse esilekerkimisel on oluline ühisjoon modernismiga: lüüakse lahku traditsioonist ja üritatakse lakkamatult jõuda „uueni”“.1 Aga kui niimoodi saabki kirjeldada moodi üleüldse, siis Nõukogude Liidu puhul klapib mudel eriti mugavasti: totalitaarses režiimis, kus kõik uus on eriti range kontrolli all, on selline tegevus veel vingem ja ohtlikum kui muidu.

Vastav toon antakse „Moemajas” kätte kohe alguses, kui seatakse kontrasti argitegelikkus ja moemaja laval näha olevad imeteod. Üldine vaatevinkel on kirjeldamine, kuidas moeringkonnas vaeva nähti, et halli, üksluisesse nõukogude tegelikkusse veidigi värvi tuua, ja kuidas selleks juhmi võimu ninapidi veeti – näiteks kasutati parasjagu poppide sõjaväestiilis mantlite näitamisel ettekäändena Suure oktoobrirevolutsiooni aastapäeva (lk 149–150). Tõsi, niisuguste mehhanismide töösuund ei ole alati päris ühene, näiteks armeepilotka leiab Bergi järgi „riukalik mood” ise „Vene soldati peast üles”, nii et kõik äkki napakat peakatet ihaldama hakkavad ja Silueti tegijad peavad nina kirtsutades konstrueerima lõike selle valmistamiseks (lk 140). Samuti ei varjata „Moemajas”, et vastupanuliikumise virgad töölised saavad vaevatasuks omajagu privileege, näiteks komandeeringuid Moskvasse, Poola ja hiljem koguni pärisvälismaale, aga ka laste sukkpükse või eelisjärjekorras autoteenindust. Ometi on selge, et nende igapäevategevus kujutab endast vaikset mässu režiimi vastu.

Selline veidi ivan-oravalik viis absoluutselt kõike nõukogude ajal toimunut mässuna mäletada on mõnus ja lohutav. Aga kui tõsiselt seda võtta tuleks? Kas tõesti oli partisan iga naine, kes alumiiniumpulbriga lauge värvis, käepärastest materjalidest viimase hooaja rõivaid kombineeris või lihtsalt „režiimi kiuste” hoolitsetud ja moekas välja nägi? (Rõhutagem, et just nimelt hoolitsetud ja moekas, mitte lihtsalt ilus, kuna vaikimisi on juttu ikkagi üsna spetsiifilisele mukitud-lakitud naiserollile vastamisest.) Kui hardalt saame me sellesse suhtuda tänapäeval, mil ühelt poolt trügib moe- ja meigikultus uksest ja aknast sisse, aga teiselt poolt võib väita, et „Olla moodne on vahest praegu oluline palju väiksemale osale ühiskonnast kui näiteks 40 aastat tagasi”?2 Mis suunas moe roll ja staatus Eestis praeguseks õieti muutunud on?

Need küsimused vaevavad ilmselgelt ka Maimu Bergi, kes on tahtnud nostalgiliselt meenutada ebasoodsates tingimustes moeajakirjanikutööd, aga tajub just tänu sellele kogemusele eriti selgesti, et kättesaamatu Burda mõjus varem märksa glamuursemalt kui nüüd Rykiel siinsamas leti peal. Et neile mitte lihtsakoelist ja üheseltmõistetavat vastust anda, on ta enda asemele leiutanud Betti Parklai nimelise naisterahva. Võte on klassikaline: teksti sissejuhatuses distantseerib autorilähedane kuju end käsikirjast, mis kuuluda tegelikult hoopis kellelegi teisele. Antud juhul ligineb autori nimekaimust minajutustajale vana tuttav, kes palub teda hakata oma loo kirjapanijaks, tuttava enda elukäik on väga sarnane füüsilisest isikust autori omaga. Tulemus seekord aga väga klassikaline ei ole. „Moemaja” kohta ilmunud ainsas n-ö ametliku kirjandusarvustuse moodi tekstis väljendab Fagira D. Morti ennekõike pettumust, et teos ei olla ei liha ega kala, ei ilukirjandus ega mälestused, ja risti-põiki ette jäävat lugedes just Betti Parklai kohmakas kuju.3

Olen nõus, Betti Parklai ongi ilmselt „Moemaja” suurim probleem. Vahetutest naabritest kaasaegses kodumaises kirjanduses meenutab tema sissetoomine Urmas Vadi romaani „Tagasi Eestisse”. Lisaks alter-ego-mängule on kuidagi vadilik ka normaalse inimese ja kontorikeskkonna vastandamine, mis leiab aset Reisibüroos, kus Betti kohtub klienditeenindaja Kristiinaga. Ent kui Vadi raamatut on Märt Väljataga analüüsinud kui äärmiselt läbimõeldud vormimängu, „hästitehtud masinavärki”,4 siis Berg pole osanud oma raamatus selle võttega midagi peale hakata ja see jääb fiktsioonina lahjaks. Algus on paljutõotav, kohe sissejuhatuseks sätestatakse Maimu Bergi nimelise minajutustaja ja tegelase Betti mõnus vastandus, kus polegi selge, kumma selja taha peaks õieti astuma lugeja. Betti olla „edev ja paras teeskleja”, „kõvasti nihkes, jumal teab, võib-olla lausa ohtlik”; teiselt poolt ei tekita ka „mina” vastu erilist sümpaatiat tema ninakas deklaratsioon: „[mina] pole pelgalt kellegi mälestuste kirjapanija, mul on Eesti ühiskonnas vist ikka natuke teine funktsioon”.

Sellise mängu kaudu võiks lihaka, ilukirjandusele omaselt mitmemõttelise vastuse anda ka küsimustele moe loomuse ja tähtsuse kohta. (Minu meelest olekski see parim selgitus Betti sissetoomisele – iseennast kuigivõrd kaitsta või peita ei õnnestu teose autoril sellise lihtsa trikiga ju nagunii.) Tegelane Betti Parklai on see, kes siin-seal liiga romantiliselt nostalgitsema kipub, kohati liiga edevalt oma väikesi avantüüre meenutab, lõpuks „vaba maailma” moes ja aplas tarbimises pettub, nagu oleks tõsimeeli oodanud midagi paremat, ja hoopis vastassuunas ajalooarhiivide rüppe sööstab; tegelane Maimu Berg võiks kõigele sellele mingit teist perspektiivi pakkuda, näiteks iroonilist, nagu samanimelisel kirjanikul väga hästi välja tuleb. Aga nendevaheline vastandus kaob peaaegu kohe, kui eessõna mööda saab, „mina” justkui kolitakse Bettisse ümber ja tema mõtte­protsesse kirjeldatakse samasuguses keeles samamoodi. Näiteks lk 12 ütleb sulgudes kiil: „kuidas ma ei salli, kui poolvõõrad mind niiviisi käperdavad!”, lk 17 nimetatakse täpselt samas formaadis: „kuidas Betti ei sallinud seda väljendit!”. Ausalt öelda ei mõju hästi ka minategelase viimane püüe epiloogis teatud etteheiteid ennetada: temagi meelest olla Betti jutustus kohati segane, eriti nõme olla süžee fantastiline lõpupööre; tema ise küll sellist raamatut ei oleks kirjutanud. Ega’s tekst sellest paremaks lähe; ka ei mätsi see kinni asju, mis paratamatult näivad läbimõtlematuse või hooletus­vigadena. Näiteks ei leia ma mingit põhjendust sellele, miks „paksude inimeste moe” küsimus tõstatatakse üsna sama nurga alt lausa kolmes eraldi peatükis, kuigi nood peaksid justkui olema temaatiliselt liigendatud, või miks Ewe-nimelist tegelast kirjeldatakse lk 88 kui Bettiga „ühepikkust ja ühtviisi saledat”, aga lk 138 kui „suurt kummalist naist” – on siin varjunimed segamini läinud või juhtunud midagi muud, tervikliku tegelaskuju tekkimisele see kaasa ei aita.

Neist etteheidetest hoolimata toimib „Moemaja” ometigi ajastupildina. Peeter Helme on Bergi nimetanud „mälestuste meistriks, mälupiltide üldarusaadavasse keelde valamise vilunud ja nõtkeks valitsejannaks”5 ja olgugi see omajagu pompoosselt sõnastatud, jagan seda arvamust laias laastus. Eriti üldarusaadavuse poolest sobib raamat hästi „Aja loo” sarja, mis ongi keskendunud nõukogude Eesti tegelikkuse kajastamisele kohati lausa varjamatult pedagoogilises võtmes. Näiteks soovitab Berg juba mainitud pilotka puhul guugeldada, kui mütsi pilt ei peaks kohe silme ette tulema, andes koguni täpse otsisõna (soviet pilotka,

lk 140), või selgitab üsna üksikasjalikult, mispoolest oli kasulik, mispoolest kahjulik parteisse kuuluda (lk 70–72). Iroonilist lauset valdab autor vabalt ja minevikku maalivad väga värvikalt silme ette kaunid kirjeldused nagu „uue vaiba kunstkiudude ärevakstegev lõhn täitis korteri ja vaibamuster peegeldus sektsiooni tumedalt polüesterpinnalt otsekui imeline aas videvikuhämara metsajärve mustavalt virvenduselt” (lk 14).

Eraldi märkimist väärt aspekt on Nõukogude paljususe ja mitmekesisuse näitamine, mis esitab omamoodi väljakutse kehtivale ajaloopildile. See tuleb välja juba eelviidatud dialoogis Kristiinaga, kui naiivne tütarlaps oletab, et hoones, kus viibitakse, võis ka Vene ajal olla reisibüroo. Üleolevalt hüüatab Betti Parklai: „„Ah, mis te nüüd, Kristiina, kes siis Vene ajal reisis!” – „Kas siis ei reisitudki? No ei usu, küllap siis ka ikka lennukid, laevad ja rongid sõitsid. Mu vanaema käis Bakuus.” – „Noh, selles mõttes muidugi, ikka tuli ette, et käidi Bakuus …”” on Betti sunnitud tunnistama (lk 19). Just nimelt, me teame, et nõukogude ajal mitte ei reisitud, vaid „käidi Bakuus”, kuigi Aserbaidžaan on Eestist umbes sama kaugel ja sama eksootiline kui Hispaania. Kombeks on rääkida piiratud, vanglataolisest ja ka muidu ühetabasest nõukogude tegelikkusest ja pealtnäha kordab sedasama üle „Moemaja” oma moe ja argipäeva vastandusega; ometi tekitab jutt imekaunitest usbeki rahvusmustrites siidkangastest (lk 62), lätlaste legendaarselt halvast maitsest (lk 98), silmatorkavalt „lühijalgsetest, suurte peadega” ukraina modellidest (lk 102) jne silme ette hoopiski mitmepalgelisema maailma. Muu hulgas olevat igal venelasel „juudist vanaisa, bulgaar­lasest ema, ukrainlasest vanaema [või] poolakast isa” (lk 103) – niipalju siis kolmesajast miljonist identsest ja samarahvuselisest homo soveticus’est! See paljusus on Bergil kätketud peaaegu et kõnekujunditessegi, puritaanliku ajakirjandusmoraali üle ironiseerides miksib ta stiililiselt efektseid „nõukogude sõnu”: „Kindlasti oli kuskil auulis, staniitsas või terem-teremokis inimesi, kes kunagi ei olnud näinud naise paljaid rindu, kuigi lapsi võis neil ju mitugi olla” (lk 149).

Samuti osutub tähelepanuväärseks motiiviks Silueti moevääratuste rubriik „Luubi all”, mille kohta oli olemas eksponaat ka „Moe ja külma sõja” näitusel. Mulle paistis alul äärmiselt kummaline, et pahaaimamatuid, sealjuures praeguste standardite järgi igati läbikaalutult ja korralikult riides inimesi võidi salaja pildistada ja ajakirjaveergudel hurjutada sellepärast, et toimetuse meelest ei läinud nende kingad kotiga kokku. Samasugust tänapäeva lääne inimese jahmatust kirjeldab Tanel Veenre,6 vähe sellest, ohvritest on kahju isegi eblakal kaasaegsel Betti Parklail! Järele mõeldes meenub aga, et lähedane žanr on praegu täiesti olemas ja õilmitseb: peamiselt blogid või muud veebiväljaanded, kus juhitakse tähelepanu inimeste koledale rõivastusele. Suurem osa neist keskendub kuulsustele, aga on täiesti olemas ka pildigaleriisid tänaval või muidu avalikus kohas kohatud reakodanikest. Ometi tundub iseenesest sama laadi kriitika eri kontekstis – totalitaarse režiimi all toimiva riikliku moodustise ühe kõige prestiižsema moeajakirja veergudel, suunaga ülalt alla, või suures, laias, demokraatlikus ja häbitundeta internetis, suunaga pigem alt üles – täiesti erinev. Veenre kasutab neist esimese olukorra kohta fraasi „ideoloogia, mis seob heaks kiidetud esteetika moraaliga” ja väga tõenäoline, et asja saab selgitada just kuidagi niimoodi. Igatahes osutab see, et kui nõukogude mood oligi omal moel mäss režiimi vastu, toimis ta ka ise tänapäevast vaadeldes kaunis valju ja nõudliku režiimina.

1   Lars Svendsen, „Fashion. A Philosophy”, norra keelest tõlkinud John Irons (Reaktion Books, London 2006, lk 10).

2   Heili Sõrmus, Külma sõja võidurõivastumine.

[Näitusest „Mood ja külm sõda”.] – Sirp 16. XI 2012.

3   Fagira D. Morti, Maimu Berg, „Moemaja”. – Eesti Ekspress 14. II 2013, lk 40.

4   Märt Väljataga, Hästitehtud masinavärk. – Vikerkaar 2013, nr 6.

5   Peeter Helme, Raamat pisaratest, aerust ja unustustest. – Sirp, 11. V 2007.

6   Tanel Veenre, Põige unustatud maale, nõukaaja moe galaktikasse. – Eesti Päevaleht 3. XI 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht