Hüvasti, Peipsiveere kauboi!

RAUL OREŠKIN

Vahur Afanasjev (1979–2021)

Erakogu

Vahuriga kohtusime tänu kunstile. Esimest korda siis, kui kaheksa aastat tagasi Voronja galerii avasime. Teadsin, et ta on kirjanik, ja tundsin isegi pisut uhkust, et ta kohale oli tulnud. Vahetasime Vahuriga mõne sõna ning saime talt kingiks pudeli omatehtud koduveini, mille sealsamas näituse avamisel punkarite tervituseks ka ära jõime. Mõni aasta hiljem võttis Peeter Allik ühendust, et küsida, kas oskan teda juhatada Varesekivi juurde. Kui küsisin, kust ta üldse Varesekivi teab, vastas Peeter, et illustreerib Vahuri raamatut, mis on võimsamgi Tammsaarest, ning et seal on isegi üks Oreškini-nimeline tegelane. Hiljem küll selgus, et tegelane on Oreškina ning muud peale nime sel minuga pistmist pole.

„Serafima ja Bogdani“ illustratsioonide näitus avanes Voronjas vaid tundideks, mil Vahur ekspeditsiooni korras galeriist läbi astus, kõigile külmarohtu pakkus ning äsja ilmunud raamatust katkendeid ette luges, mille käigus ta ise eri tegelasteks maskeerus. Ma ei mäleta, mida Vahur rääkis, aga mäletan tuba, mis oli külalistest nõnda pungil, et kellelgi ei hakanud hoolimata pakaselisest ilmast ja maja õhukestest seintest külm, ning seda nõiduslikku tunnet, mille Vahur tekitas, kui ruum tema lugude ja šamaanitrummi põrinaga täitus.

Voronja hooaja kureerimine eelmisel suvel tuli juhuse tahtel, kuigi kõik varasemad märgid näitasid, et Vahur suudab ühendada eri meediumid terviklikuks elamuseks. „Kättemaksu“ näitus oli mõeldud toetama Vahuri kui autori mitmekesisust suvel, mil Tartu Uus teater pidi Kolkjas välja tooma lavastuse „Serafima + Bogdan“. Läks teisiti, aga seda enam sai tähelepanu Vahuri vaate­mänguline, aga tundlik suhestumine kaasaegsesse kunsti, kust ei puudunud talle omane, kohati krutskeid täis huumorimeel. Vahur mainis korduvalt, et tunneb end nagu väike laps, kes on sattunud kommipoodi. Ta nautis publikuga suhtlemist ja külalised nautisid näitust. Vahel, kui helidest ja visuaalidest lummatud kulgejad lõpuks vahvliaknani jõudsid, poetasid nad aralt, et ei tea, kas nii sobibki öelda, aga kättemaks võib olla ikka väga ilus.

Esimest korda tulid isegi küla­mehed kätt suruma, et lõpuks ometi on teil näitus, mis ka näitus on. Eks selle varjus taheti tegelikult Vahurit näha ning vahel neil see ka õnnestus, oli ta ju õigupoolest naaber. Ridakülades on kõik omavahel naabrid. Vahur mitte ainult ei kirjutanud Peipsiveerest, vaid ka elas siin, soetas paadi, käis Peipsil, sulandus kogukonda. Võttis osa aina kasvava eestlaskonna ettevõtmistest ning tögas vahel meid ja ennastki kolonistideks. Kui seda oleks öelnud keegi teine, oleksin olnud väga solvunud, Vahuri puhul tulid sõnad alati loomulikult ja sirg­jooneliselt. Vahuri suurusest saingi aimu alles eelmisel suvel. Müügiarvud, mis vanausuliste saaga puhul on olnud lausa kättesaamatutes kõrgustes, ei ava tundeid, mida andsid edasi tuhanded näitusekülalised, kes ikka ja jälle Vahuri raamatust rääkima hakkasid. See omakorda võimendas näituseelamust.

Kuraatori rolli sattudes hakkas Vahur kandma kauboikaabut. Võimalik, et tal oli peakate ka varem olemas, aga millegipärast seostasin tema stiilimuutust kunstivaldkonnaga suhestumisel. Kaabu kohta ei küsinud ma kordagi, aga olin kindel, et see ei saanud olla juhus, et kuraatori väljahõikamise ja näituse avamise hetkel kandis ta sedasama hästi­vormitud, metsikule läänele viitavat peakatet. Arvasin, et kauboi imidž on Vahuri kaitseriietus kunstivaldkonda sisenemisel, mida ta teeb üksildases uhkuses, aga suure kirega nagu ehtne kauboi ikka.

Vahuril oli suur suhtlusringkond. Olen seda viimastel päevadel isegi tunda saanud, kui telefon on pidevalt helisenud ja sõnumeid vastu võtnud. Küllap kõik, kes Vahurit teadsid ja teda oma sõbraks pidasid, on enda käest juba küsinud: kas ma andsin parima, et Vahuri jaoks olemas olla, kui tema seda vajas? Ja ega sellele vastust tulegi. Nii suurte hoovustega, nagu Vahur seda tekitada suutis, ongi raske toime tulla, isegi näitus ja lavastus ei mahtunud ühel suvel toimuma.

Vahur oli meister uute vaatenurkade avamisel või vähemalt nende avamisel ootamatus kohas, millest alles mõni nädal tagasi said osa sibulateelised, lugedes linti Vahuri kirjutatud legende Peipsiveere kohta, kust saame muu hulgas teada, mis planeedilt kunstiarmastus Peipsiveerele jõudis või kuidas Petja Peterburist moeröögatuse külge sai ning Peipsi randa roo kasvama pani või mis on Sibulateel pistmist Hollandi tulbi­palavikuga. Meile jääb inspiratsiooniks Vahuri looming, mille tõukejõul sünnib nii mõndagi veel. Ma olen selles enam kui kindel.

Sibulatee ja Peipsiveere kogukonna nimel
Raul Oreškin