Ida-Euroopa kirjanduse suluseis

SOFI OKSANEN

Nõukogude Liidu loodud narratiivi jälgi on seniajani näha selles, missuguseid lugusid peetakse tähtsaks, huvitavaks ning üldhariduse hulka kuuluvaks.

Kui kirjastused teevad tulevikuplaane, kaalutakse vältimatult seda, millised ettevõtmised end ära tasuvad. Neis oletustes kajastub arusaam, mida publik võiks huvitavaks pidada, millest võiksid raamatukaupmehed piisavalt innustuda, et teos oma valikusse võtta, ja mis pakuks huvi ajakirjandusele – meediakatteta ju raamatut ei müü. Hinnang, kui avaldamisväärne miski tundub, on aga alati seotud aja ja kontekstiga ning peegeldab valitsevaid väärtusi ja moode.

Euroopa Liidu kirjandusauhinna on aastate vältel pälvinud 41 riigi tõusvad anded ning tänavu on liitunud esmakordselt Gruusia ja Ukraina. Loodan, et auhind äratab kirjastajate huvi nende maade kirjanduse vastu, sest gruusia ja ukraina kirjanikel pole lihtne leida piiri­taguseid lugejaid. See pole kerge ka muudele Ida-Euroopa või Baltimaade kirjanikele. Raamatuäris vahetuvad geograafilised trendid alatasa ning seksika kirjastamisregiooni varjutab peagi järgmine. Tänu põhjamaisele krimikirjandusele ja Stieg Larssonile vaatab kirjastustööstus praegu põhja suunas, mille üle võin ainult rõõmu tunda, kuid samal ajal kurvastab, et Ida-Euroopa ei ole kirjastajate silmis kuum koht. Näiteks valgevenelanna Svetlana Aleksijevitši „Pruugitud aeg“ annab suurepärase pildi, kuidas Stalini isikukultuse järgne rehabiliteerimine Venemaal õieti käis ja et selle juured on palju sügavamal minevikus, kui läänes on tajutud. Nobeli preemiata jäänuks Aleksijevitši paksu ning kirjastaja seisukohalt kuluka raamatu tõlgete hulk napiks.

Minu kodumaal Soomes varises huvi idabloki kirjanike vastu kokku 1990ndatel. Soome pole selles üksi. Nõukogude Liit külvas valitud kirjanike avaldamiseks välismaal toetusraha, mitmesugustel sõprusühingutel olid oma kirjastused ja koos selle võrgu kadumisega haihtus ka huvi endise NSVLi ala kirjanike vastu. Endise Nõukogude Liidu kirjanike loomingul polnud vähimatki müügipotentsiaali: uued teosed jäid tõlkimata, nende pärast ei võisteldud, uustrükkidest oli mõttetu unistadagi. Ostalgiabuumi harjal ilmus siiski teoseid Ida-Saksast. Mõned kirjastajad huvitusid kaardile ilmunud uute riikide kirjandusega katsetamisest, kuid sedagi lühiajaliselt. Olen uurinud, miks huvi ei kasvanud, vaid kahanes. Soome kirjanik, tõlkija ja vene kirjanduse asjatundja Martti Anhava pakkus välja huvitava seletuse: läänemaailma silmis oli nõukogude tsensuuri tõttu märgistatud kogu maa kirjandus teisejärgulisena. Tempel on seniajani nähtav lääne kirjastustegevuses.

Vene XIX sajandi klassikat tõlgitakse ja trükitakse küll aina uuesti ning mugandatakse uute filmide tarvis. Üksikuid noppeid tehti ka NSVList pagenute ning dissidentide loomingust, kuid tõlkeautorina kinnistumine oli Ida-Euroopa kirjanikele keeruline, kuigi süsteemi kokkuvarisemine andis neile vabaduse kirjutada täiesti uuel viisil ning avaldamiseks avanes terveid teemaringe. Iseseisvate Ida-Euroopa riikide uue põlvkonna autoritel, kelle maast ning kultuurist teati vähe, pole olnud kergem. Olen 15 aastat rännanud mööda rahvusvahelisi kirjandusfestivale üle ilma, kuid Ida-Euroopa ja Baltimaade kolleege olen kohanud peamiselt vaid Ida-Euroopas ja Baltikumis.

Sofi Oksanen: „Okupatsioon, sõda ja selle tagajärjed on piiriülene kogemus ning äratuntavad lood aitavad üksteisemõistmisele kaasa.“

Toni Härkönen / LIKE

Olen ise kirjutanud rea raamatuid Eesti lähiajaloost ja ehkki need teosed on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse, ei tuvastanud Soomes keegi mu esimese romaani „Stalini lehmad“ (2003) tõlkepotentsiaali. Ses raamatus olen käsitlenud väliseestlaste elu Soomes, sisserände kogemusi ja Eesti lähiminevikku Nõukogude okupatsiooni ajal. Erinevalt Soomest oli Rootsis juba palju sisserändaja taustaga kirjanikke ning immigratsioon ja pagulus oli neile endastmõistetav teema, mistõttu mu agentuuriks saanud rootslaste Salomonssonis nähti asja sootuks teisiti. Sealtmaalt olen mõistnud, et Eesti ajalugu käsitlevad teemad puudutavad paljude maade ning koguni eri kontinentide lugejaid. Okupatsioon, sõda ja selle tagajärjed on universaalne, piiriülene kogemus, äratuntavad lood aitavad üksteisemõistmisele kaasa. Ilma tõlgeteta võiksin seniajani arvata, et need teemad ei lähe korda kellelegi väljaspool Eestit ja Soomet. Ehk oleksin sellega leppinudki, sest kuigi olin alati tahtnud kirjanikuks saada, ei näinud ma ette, et hakkan soome-eesti pere lapsena Eesti lähiajaloost kirjutama. Olin kasvanud teadmises, et need lood antakse põlvest põlve edasi suulise pärimusena, ning lugesin lääne kirjanduskaanoni põhiteoseid. Viimaste varamule ehitasin oma arusaama sellest, mis on avaldamiseks piisavalt tähtis, mis pakub huvi lugevale üldsusele, mida kirjastajad tahavad avaldada, millest on üldse mõtet kirjutada – mis üldse on suur kirjandus, kunst.

Chimamanda Ngozi Adichie, autor, kelle loomingut väga armastan, on rääkinud ainuloo ohtlikkusest. Kui valitseb üks narratiiv, sünnitab see stereotüüpe, millest kujuneb näiliselt juhuslikult käibetõde ja müüt, luuakse illusioon, et ainult see esindabki tõde. Probleem on tuttav muudeltki kultuurialadelt. Liikumine MeToo tegi nähtavaks filmimaailma võimustruktuuri, tuues esile ka selle võrdõiguslikkust kahjustava majanduspoole, mille peegeldusi lugudena näeme suurtel ja väikestel ekraanidel. Naistegelastel on vähem dialoogi ning erinevalt meestest kahaneb naisnäitlejate võimalus tööd saada pärast 40aastaseks saamist märkimisväärselt. Isegi võrdõiguslikkust ametlikult au sees pidavates riikides, nagu Soome, on avaliku ringhäälingu telesarjade rahastusest 97% läinud meesrežissööridele, kuigi valdkonna jaoks koolitatakse naisi ja mehi võrdselt. Selle tagajärjel domineerib visuaalsetes lugudes maskuliinne vaatepunkt.

NSVL lõi samalaadse ühtse narratiivi, mis valitses üle poole sajandi Ida-Euroopast jutustamisel nii liidu piires kui ka väljas. Neid jälgi on seniajani näha selles, missuguseid lugusid peetakse piisavalt tähtsaks, huvitavaks ning tavateadmise ja üldhariduse olemuslikuks osaks.

Minu koolipõlve Soome koolis rippusid klassitubades seinal kaardid, kus Soome ja NSVLi piirid olid selged, kuid Eestit polnud olemas, nagu ka muid Ida-Euroopa ja Balti riike või Gruusiat. Maakaardil nähtamatuid riike pole teistele olemas, mis tahes põhjusel need ka ei puuduks. Niisugustest riikidest ning nende rahvastele osaks saavast ebaõiglasest kohtlemisest ja ohtudest on kõrvalseisjale keeruline rääkida. Sellise maa olemasolugi on raske tõestada, sest see puudub kaardilt klassiseinal, kooli­õpikus või ajalehes, nagu puudub ka riigilipp. Kaardid jätavad nägemismällu pikaajalise mõjuga jälje.

1990. aastate algupoolel trükiti Ukraina, Gruusia ja Eesti värskelt iseseisvuse taastanud riikidena kaartidele. Samal ajal leiti läänes, et naiste nimetamine tüdrukuteks pole kohane. Praegu saavad kõik aru n-sõna kasutuse alistavast eesmärgist. Keele sellise arengu eest peab tänama naisliikumist, rassismivastast tegevust ja postkoloniaalse teadlikkuse kasvu keelest kui võimu tegelikkust kujundavast tööriistast. Seadustest üksi ei piisa: võrdõiguslikkus ei edene, kui keel jätkuvalt ebavõrdsust toodab.

Eestis mõisteti, et äsja iseseisvuse taastanud riik peab kasutama ka iseseisva riigi keelt, ning see avaldus nii kirjastamises kui ka ajakirjanduses. Tähtis oli kasutada väljendeid, mis vastavad inimeste tegelikele kogemustele okupatsioonist, küüditamisest ja genotsiidist, mida nõukogude propaganda järgi pole olnud. Neid mõisteid keeles vältides loodi NSV Liidus propaganda toel fiktiivne tegelikkus, maailm, kus kolooniana peetavate maade okupeerimine oli õigustatud, ning lääneilma arvamus hoiti nõukogudemeelne, hoolimata liidu reaalsest tegevusest.

Raudse eesriide langemise ajaks olid endised lääne impeeriumid jõudnud sinnamaale, et endiste kolooniate kurnamist tunnistati ja sellega tegeleti. Nõukogude impeeriumi emamaa Venemaa seesugust dekoloniseerimisprotsessi ei läbinud, kuna selleks puudus sund.

Üks põlise idanaabri edulugusid on see, et lääs ei harjunud seostama Venemaad imperialismiga, hoolimata tõsiasjast, et NSVLi jõukus oli rajatud kolooniate röövimisele ning orjatööle. Lääne silmis esines imperialism vaid USAs ja Lääne-Euroopa minevikus ning impeeriumid said olla vaid midagi meretagust. Niisiis töötas Nõukogude propaganda hästi: kulissid, impeeriumi kujutamine vabatahtliku sõpruse hällina, mõjusid usutavalt. Klassikalist peeglitrikki kasutades süüdistas NSVL aastakümneid imperialismis USAd ning toitis arvukate kanalite kaudu välisilma enda kohta vaid positiivseid omadusi sisaldavate sõnumitega.

Venemaa tegevuse tuum, ekspansiivsus, jäi ära tundmata, sest läänes ei oldud harjutud nägema Venemaad imperialistliku riigina. Postkoloniaalne kriitika ja sellega kooskõlas sõnavara ei ole Venemaast ja selle tegudest rääkimisel kinnistunud.

Me ei kujuta ettegi, et näiteks Prantsusmaa või Inglismaa võiksid sekkuda oma endiste asumaade püüdlustesse kirjutada oma ajalugu, kuid Venemaa teeb seda seniajani kindla eesmärgiga: takistades Ida-Euroopa maadel oma häälega oma ajalugu kirjutada, vaigistab ta endale suunatud kriitikat ja põlistab arusaama endiste asumaade kuulumisest Venemaa mõjusfääri.

Eesti võitlus õiguse eest ise oma ajalugu kirjutada sai rahvusvaheliselt nähtavaks aastal 2007, kui tüli tõttu pronksmehe pärast ületas riik rahvusvahelise uudisekünnise. Moskva mahitas mässu ümber pronksmehe, Nõukogude sõjameeste mälestusmärgi ning selle paigutamise vastu Tallinna südalinnast kaitseväe kalmistule. Konflikt paistis puudutavat vaid Eestit, ehkki see oli Venemaa esimene nähtav hübriidrünnak Euroopa Liidu liikmesriigi ja Euroopa vastu. Mujal mõeldi, et küsimus neid ei puuduta.

Mullu 23. augustil avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal, esimene omataoline Eestis. Mälestusmärk oli osa riigi juubeliprogrammist ja avamispäev ei olnud juhuslik. Samal päeval aastal 1939 allkirjastati Molotovi-Ribbentropi pakt, mille sala­protokoll sai Balti riikidele saatuslikuks.

Ka Venemaa meedia käsitles sündmust ning väitis, et Eesti kavatseb hävitada järjekordse Nõukogude monumendi. Kuigi asi polnud sugugi nii, kasutas Vene press uuele pronksmehe konfliktile viitavat keelt. Vene uudistes kasutati illustratsiooniks pilte pronksmehest. Võltsuudised sisaldasid kaadreid kommunismiohvrite memoriaali ehitusalast, anti mõista, et vundamendi­augu asemel oli kunagi Nõukogude monument.

Need näited kõnelevad sellest, et ikka veel peavad eestlased kaitsma õigust oma ajaloole. Kirjanikuna puudutab see ka mind. Aastaid on Euroopa ajalehed avaldanud mu raamatute kohta kirjutatud valeuudisteks liigituvaid võlts­arvustusi, mis sisaldavad peale rünnakute autori vastu ka väärinfot. Võlts­arvustustes pole oluline kriitiku arvamus teose kohta, vaid süütult mõjuvate kultuuriuudiste sekka istutatakse tekste, mille sisu esindab Venemaa huve ning järgib soodsas valguses tema narratiivi. Teose tegelastele omistatakse seejuures tegusid, näiteks venelaste mõrvamine, millest raamatus tegelikult juttu ei ole. Vaid vähesed väljaanded vaevuvad arvustuseks maskeeritud teksti väiteid kontrollima, sest romaanis on ju sadu lehekülgi. Seega käib Venemaa infosõda lääne vastu ka kultuuriväljal, kirjastamises ning ulatub üle riigipiiride.

Aastatel 1932–1933 Ukrainas esile kutsutud näljahäda golodomor on genotsiid, mida eitasid ka lääneriigid. Ajaloolase Robert Conquesti järgi on see esimene suurem operatsioon, mille puhul rakendas NSVL piiritaguse avaliku arvamuse kujundamiseks Adolf Hitleri suure vale meetodit. Kui vale on kolossaalne, ei usu keegi, et tõde võidaks nii häbitult moonutada. Võte töötas ja töötab tänapäevani, sest liigagi sageli on kuulda, et golodomor on vaieldav küsimus. Venemaa jätkab endiselt riikide survestamist, et hoida ära golodomor’i tunnistamine genotsiidiks. Mõistmaks Venemaa praeguseid töövõtteid, tuleb uurida Ukraina ajalugu ja golodomor’i. Selles, kuidas Venemaa kasutab relvana gaasi­toru, pole midagi uut: Ukraina energia on asendanud odava teravilja, mida kasutas poliitilise relvana ka nüüdseks Venemaal usinalt rehabiliteeritud Stalin. See andis talle läänes sõnaõiguse, kuid ta vajas ka viljamüügist saadavat valuutat, et soetada Nõukogude tööstusele vajalikke seadmeid. Vastasel korral poleks suudetud täita liiga ambitsioonikat viisaastaku plaani. Vilja seega oli ja palju, kuid seda ei jäetud ukrainlastele. Olukord on tuttav ka Iirimaa ajaloost. Poliitilise ja teadliku näljahäda tekitamine rahvaste iseseisvustahte lämmatamiseks on sügavalt euroopalik kogemus. Ukrainlasi näljutati selleks, et saada kollektiviseerimisele vastu seisvad talu­pojad kontrolli alla. Nälg oli relv, millega ei kurnatud ainult keha, vaid näljutati ka keelt ja kultuuri – ukraina keelt kõneldi aga valdavalt maapiirkondades. Eesmärk oli sama, mis küüditamisel: rahvuse selgroog murti, vastupanu purustati, moraal põrmustati, mahitades inimesi leivatüki eest üksteist reetma. Genotsiid ei hävita inimesi üksnes füüsiliselt, vaid kaob ka kultuur ja rahvus. Sihilik näljahäda ning poliitilise klassi hävitamine võimaldas Ukraina sovetiseerida: ukraina keelt vaenati, Ukraina ajaloost ei räägitud, rääkimata siis näljahädast. Sellest sai suuline salapärimus, vene keel aga tagas edu.

Golodomor’i uurimine ja sellest kirjutamine on olnud Ukrainas tulenevalt Venemaa arvestatavast mõjust Ukraina poliitikale kaua komplitseeritud, mistõttu näiteks riigi presidentide seisukohad ses küsimuses on vaheldunud sõltuvalt nende suhetest Venemaaga. On küllalt põhjusi käsitleda golodomor’i ja ukraina keele allasurumist ka kirjakultuuri kontekstis, sest nii suure ulatusega genotsiid mõjutab maa kirjastamisvälja kujunemist. Prantsusmaa näiteks on saanud oma kirjastamisstruktuuri, tegutsemismeetodeid ja jaotusvõrke arendada sajandite vältel, kuid Ukrainas on olukord teine. Viimane, romaani „Norma“ tõlge ukraina keelde tõi tõlkija taskusse vaid veidi üle 100 euro. Ukrainas võib ju elu olla odavam kui mujal, kuid ka seal on tegu väga väikese summaga.

Ise hakkasin Ukrainast kirjutama meeleheitest. Mu viimase romaani „Koirapuisto“ („Koertepark“) peategelane on ukrainlane ja osa tegevusest toimub Ukrainas. Maidani protestide alates lootsin, et saan peagi võimaluse lugeda ukraina kirjandust soome keeles. Kui mingi riik jõuab ajalehtede esiküljele, siis kirjastajad tavaliselt reageerivad. Kuigi mõned raamatud, nagu Andrei Kurkovi „Ukraina päevik“, on ilmunud paljudes keeltes, on rahvusvaheline huvi ukraina kirjanduse vastu sõja puhkemisest saadik olnud mu ootusest väiksem. Soomes on see peaaegu olematu, kuigi soomlased loevad iga päev innukalt uudiseid Ukraina kohta.

Samal ajal on Soomes näha muud teemakohast kirjastustegevust. Näiteks leidub arvukalt teoseid soome putinistidest, kes on läinud Donbassi võitlema separatistide poolel. Tegu pole mõistagi põliste Soome kirjastajatega, vaid uute ettevõtetega, mille rahastuskanalid ulatuvad Kremlisse. Kuigi ma ei tunne kõigi Euroopa maade kirjastamisvalikuid, oletan, et nähtust võib kohata mujalgi kui Soomes. Isegi kui raamatukaubandus ei võtaks selliseid üllitisi oma müügilettidele, viitavad netipoodide pakkumised ja soovitusnimekirjad faktile, et neid ostavad samad inimesed, kes soetavad korralikke teoseid Teisest maailmasõja ja Talvesõjagi kohta.

Soomes on sõna- ja avaldamisvabadusega kõik korras ja need on väärtused, mida austada. Esimene üldkäsitlus golodomor’ist ilmus siiski alles eelmisel aastal, nimelt Anne Applebaumi „Punane näljahäda“. Kui kirjandust, filme ja sarju oleks rohkem, oleks tõenäoliselt teistsugune ka Soome seisu­koht küsimuses, kas golodomor oli genotsiid – inimeste selge arusaam teemast mõjutaks ka poliitikuid. Kas kujutate ette maailma, kus saate esimest raamatut holokausti kohta oma emakeeles lugeda alles 90 aastat pärast selle toimumist? Kuidas mõjutaks selline olukord näiteks kooliprogramme, kui palju kergem oleks holokausti eitajate elu?

Saksamaa kaotas sõja ning lääne silmad pääsesid kulisside taha nägema kohe pärast alistumist. Saksamaal polnud võimalust näiteks võltsida rahvaloenduse tulemusi oma tegude varjamiseks, nagu tegi NSV Liit.

On aeg naasta küsimuse juurde, miks kujunevad mõned lood teistest tähtsamaks. Miks leiavad need rohkem rahvusvahelist tähelepanu? Miks suured usaldusväärsed kirjastused haaravad ühe piirkonna loomingu järele tõenäolisemalt kui teiste puhul? Miks mingid teemad kuuluvad üldharidusse ja teised mitte? Ja miks pole Ukraina sõda kannustanud kirjastajaid avaldama suurel või isegi mõõdukal määral ukraina kirjanike teoseid? Ehk oletavad nad, et teema ei paku piisavalt huvi? Või pole ehk ukraina autorid küllalt tuntud? Ehk just seetõttu ei ole kirjastajad palganud ukraina kirjandust tundvaid lugejaid? Või on põhjus selles, et ukrainlastel pole õigupoolest välismaiseid müügiagente? Asi on ehk selles, et vene keelest tõlkijaid on hulgi, ukraina keelest tõlkijaid aga napib? Või selles, et ukraina kultuuri mahasurumisest ei teata väljaspool Ukrainat midagi ning selliste kultuuride kerkimine huviväärseks ja tähtsaks väljaspool oma maad võtab tohutult aega? Sama lugu oli muudegi endiste asumaadega. Maarahva keeleks peetava arendamine kirjanduslikult väärtuslikuks ka teiste silmis on aeganõudev, nagu ka muude silmis objektist subjektiks saamise protsess.

Ukraina kirjanik Oksana Zabužko on Ukraina haritlaskonna tagakiusamist 1970ndatel meenutanud nii: „Ukraina haritlased olid pärast kõiki arreteerimisi nii hirmul, et tänaval rääkisime kõik vene keeles, alles kodulävel vahetasime selle ukraina keele vastu.“ Eestlastel oli Nõukogude ajal küll pisut kergem (tänaval rääkisid eestlased eesti keeles), kuid polnud sugugi harv, et poes müüjat eesti keeles kõnetades saadi vastuseks venekeelne „Räägi inimeste keeles!“

Kui avaldada rohkem Ida-Euroopa ja Baltimaade kirjanike teoseid, annab see lugejatele võimaluse huvituda neist piirkondadest ja nende lugudest, mis on Euroopa suurte lugude kaanonis suluseisu jäänud. Kui seda ei tehta, siis küllap hoolitseb Venemaa selle eest, et ilmuvad nii küüditamisi kui ka golodomor’i eitavad kirjutised, nagu ka raamatud Ukraina sõjast. Venemaa on endiselt õnnelik, kui saab Ida-Euroopa lugusid nende rahvaste endi asemel ise kirjutada.

Meie kohustus on hoolitseda selle eest, et see ei jääks ainsaks looks.

Kõne Euroopa Liidu kirjandusauhinna üleandmisel 2. oktoobril Brüsselis.

Tõlkinud Kaarel Tarand


Euroopa Liidu kirjandusauhind

Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Literature) eesmärk on esile tõsta Euroopa nüüdiskirjanduse loomejõudu ja mitmekesisust, edendada selle levikut Euroopas ning kasvatada huvi teiste rahvaste kirjanduse vastu.

Tänavu pälvisid auhinna Laura Freudenthaler (Austria), Piia Leino (Soome), Sophie Daull (Prantsusmaa), Réka Mán-Várhegyi (Ungari), Beqa Adamašvili (Gruusia), Nikos Chryssos (Kreeka), Jan Carson (Iirimaa), Giovanni Dozzini (Itaalia), Daina Opolskaitė (Leedu), Marta Dzido (Poola), Tatiana Țîbuleac (Rumeenia), Ivana Dobrakovová (Slovakkia), Haska Shyyan (Ukraina) ja Melissa Harrison (Suurbritannia).

Vt lähemalt https://www.euprizeliterature.eu/

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht