Iga lugu on kingitus

Doris Kareva

Maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega, lausus Mikk Sarv maailma jutuvestmise päeval, mis avas koos kevade saabumisega Tallinnas sügiseni kestva jutuvestmissarja. Tõotatud on parimaid jutuvestjaid mitme maa ja mere tagant, kogu seda imekedrust hoiab koos Piret Päär. Esimesena sai 20. märtsil kuulata indiaani jutuvestjat Dovie Thomasoni, kes on tuntud Iirimaast Uus-Meremaani. Teda on kutsutud  Shakespeare Globe Theatre ja Londoni Barbican Theatre lavale, ta on pajatanud ka indiaanlaste rahvusmuuseumis Washingtonis ja Kennedy keskuses, osalenud BB C, NPR ja PBS telekanalite dokumentaalfilmides Ameerika põlisrahvaste elust. Siinne lugu pärineb Dovie Thomasoni töötoast 21. märtsil Tallinna keskraamatukogus.       

Mismoodi saadakse jutuvestjaks?       

See on väga pikk jutt ja alustada tuleks kõikide esivanemate tänamisest, päikese ja kuu ja tähtede, puude ja taimede, kõikide lindude, loomade, kalade ja putukate tänulikust meenutamisest  – aga teen seekord lühidalt. Olin üsna elav laps – tänapäeval nimetataks mind Lapseks Kes Esitab Väljakutseid ehk siis teisisõnu, tegin sageli pahandust. Indiaani kultuuris on aga kindel reegel: last ei keelata ega käsita, temaga ei tohi kunagi riielda ega tema peale häält tõsta. Last kasvatatakse lugude abil, vastavalt vigadele, mida ta teeb. Kui mõtlesin mõnikord, et olin olukorrast puhtalt välja tulnud, keegi ei juhtunud peale, jutustas vanaema Dovie mulle  ometi loo, enamasti loomadest, mida kuulates sain aru, et ta oli mu pahateost teadlik küll. Nende lugude abil õppisin tegema vahet heal ja halval, valima ja otsustama. Tundus, et üheksast lapsest olin just mina vanaema lemmik – vähemasti rääkis ta minule kõige rohkem lugusid. Minul on vanaemaga sama nimi, indiaani keeles kõlab see nagu metstuvi kudrutus. Kui saabusid aga misjonärid, rõõmustasid nad: tuvi! Nagu Püha Vaim! Ja tõlkisid kohe inglise  keelde. Ei ole püha vaim, on metstuvi, jäi vanaema endale kindlaks. Ta oli tark, väga tark, kuigi oli koolis käinud vaid neli aastat. Kui mina kooli läksin, sattusin kahe kultuuri vahele. Minu hõimupärimuse kohta ei saanud sealt teada midagi peale ühe asja: et indiaani kultuur on ammu välja surnud ja seda pole enam. Nii mõistsin varakult, et ka õpetajad ei tea kõike – ja seda, kui palju minu perel ja hõimul on mulle õpetada. Näiteks seletati koolis,  et punane värv tähistab ameeriklaste jaoks langenud kangelaste verd, meie kultuuris aga tähendab see läänekaart, tarkust ja alandlikkust, ja seostub pühvliga. Kümneaastasena teadsin umbes viitkümmet lugu. Need jõudsid minuni loomulikult, vähimagi raskuseta. Järgmised 500 on märksa keerulisemal viisil minu ellu jõudnud. Ja teiste lugusid ei saagi jutustada. Kuigi üks mu vanaisa, keda ma ise pole kunagi kohanud, oli Šoti  mustlane, ei saa ma šoti muinasjutte edasi rääkida: seal kordub näiteks sageli arv kolm, minu meelest aga jääb nii midagi puudu. Indiaanlaste püha arv on neli, sellel rajaneb kogu muster. Kui kõnelda kelleltki kuuldud lugu, tuleb alati talle kummardus teha. Mina olen eriliselt tänu võlgu oma emapoolsetele, Lakota indiaanlastest sugulastele ja isapoolsetele Kiova apatšidele, eriti just vanaema Dovie’le ja isale, kes kõneles mulle meeste lugusid.  Kui kuulen mõnd noort inimest teatavat, et tema on otsustanud hakata heaks jutuvestjaks, ärkab minus valvsus. „ei saa aga öelda: „ei!” Jutuvestjaks ei hakata!” Tuleb talle rääkida lugu, mis seletaks, miks see pole võimalik.       

Kuidas lood sünnivad?       

Mõned lood on väga, väga vanad, nii umbes paar tuhat aastat. Ja nad elavad, kuni neid ümber jutustatakse. Minu õde on keraamik. Kivi, mida ta kasutab oma savinõudele viimase lihvi ja läike andmiseks, on 12 000 aastat vana, hõimus üha edasi pärandatud. Üks lugu, mida lapsed väga armastavad, kõneleb hirmsate hammastega ja seitse jalga pikast hiidkoprast, nii umbes 180 cm pikkusest. See kõlab muinasjutulise liialdusena, eks ole,  kõik need lood suurtest loomadest, kes kunagi elasid. Kui aga nägin muuseumis nende skelette, mõistsin, et tegu on pärimusega. Teadlased nimetavad neid väljasurnud liike tänapäeval megafaunaks, indiaanlaste jaoks on olemas lihtsalt lood suurtest loomadest. Üks lugu, mida mu isa mulle rääkis, kõneles taevast, kust langes korraga alla nii palju tähti, et inimesi, kes ikka augustiöist taevast olid imetlenud, haaras hirm. Korraga polnud  taevas enam tulvil kauneid valguseviirge, vaid nägi välja nagu purukslõigutud pimedus, kust tähed olid alla kukkunud, ja neil oli õudne, nad uskusid, et see peab olema maailma lõpp. Alles mõne aja pärast selgus, et tegelikult oli taevasse veel küllalt tähti alles jäänud ja maailm kestab edasi. Kui kuulsin sama lugu ühelt jutuvestjalt, keda ma sügavalt austan, olin häiritud, et ta allikana minu isa ei nimetanud. Oleksin pidanud  rääkima talle loo, aga polnud aega. Nii küsisin otse, kas ta kasvas üles koos mu isaga. Ei, ütles Scott, see on lugu, mida räägivad mehed ammust aega. See pärineb 1845. aasta augustist, mil oli seninägematu meteoriitide sadu. Ja küllap see omamoodi märk ka oli: kolme aasta pärast saabusid misjonärid ja indiaanlased aeti oma maadelt minema reservaatidesse. Lugudes on väga palju iidset teadmist tallel. Teadlased on näiteks sellegi loo tausta avastanud  kõigest 150 aastat tagasi. Lood seletavad maailma ja ühtlasi hoiavad seda. Neid kasutatakse isegi tänapäeval kohtuprotsessidel tunnistõendina. Ja samas sünnib lugusid kogu aeg juurde, loomulikul viisil. Sageli kõnelen samal õhtul paari tuhande aasta vanuseid lugusid kõrvu nendega, mis alles paari nädala eest mulle pähe on tulnud. See peabki niimoodi olema. Lood sünnivad õpetuseks ja lohutuseks; seesama purukslõigatud taeva lugu on see, mida  ikka meenutan, kui seisan silmitsi raske olukorra, näiteks lahutusega. Tundub, et kätte on jõudnud lõplik pimedus – aga ei, ikka on taevasse jäänud küllalt tähti, et nende valgel oma teekonda jätkata.     

Kuidas suhtute moodsatesse muinaslugudesse, näiteks filmikunsti?     

Pidin sel teemal kord kõnelema filmiülikoolis 300-le tipptegijale eesotsas Martin Scorsesega. Tema tundis muret, et tänapäeva filmis leiab harva hea loo. Teised väitsid, et vaataja ei vaja niivõrd lugu, kui elamusi, kiireid süžeepöördeid  ja tehnilisi üllatavaid efekte, seetõttu on filmitegemine ka nii kallis. Aga ei pea olema. Oma sõnade tõestuseks rääkisin neile loo, mis kestis neli tundi. Nad kuulasid hiirvaikselt. Hiljem tunnistas Scorsese, et ei tema ega enamik auditooriumist polnud kedagi kunagi järjest nii kaua kuulanud ega nii lummatud olnud. Filmikunst annab võimsaid võimalusi, aga lugude moonutamine, mis on tänapäeval moes – näiteks, kuidas Punamütsikesest saab libahunt –,  ei vii kuhugi, see võtab lugudest nende algse väe välja. Seevastu tugev lugu on kogu filmi alus – nagu näiteks Jim Jarmuschi puhul. 

Kas naiste ja meeste lood erinevad?   

Vägagi. Indiaani ühiskonnas on loomulik, et mehed teevad omi asju, räägivad omi lugusid ja naised omakorda omi. Ega ma ei tea, millest mehed isekeskis räägivad. Mõnd lugu on isa mulle jutustanud, aga kindlasti on teisi, mida ma pole kunagi kuulnud.  Ka igal hõimul on oma lood. Mina võtan tegelikult osa kuue rahva kultuurist, kusjuures viis on põlisrahvad: nii need, kuhu olen sündinud, kui need, kuhu mind on vastu võetud. Mõnikord arvatakse, et kui lugu räägib näiteks karust ja oravast ning jutuvestja imiteerib mõlemat oma hääle ja liikumisega, siis on see täiskasvanute jaoks lapsik. Aga enamik lugusid on ikkagi täiskasvanutele, lapsed õpivad nende kaudu täiskasvanuks saamist. 

Mõnes mõttes räägivad kõik lood teistsugususest. Karu on teistsugune kui orav, mees teistsugune kui naine. See lihtsalt on nii ja seda ei lahenda kunagi. Hetkel, kui arvad, et oled kas või mehe-naise vastuolu ära lahendanud, lõpuni mõelnud, oled eksiteel. Need on igavesed asjad, neid tuleb kogu aeg uuesti jutustada. Mõnikord palutakse, et jutustaksin mõne armastuse loo, näiteks valentinipäeva puhul.  Aga neid ei ole! Mitte ükski indiaani lugu ei räägi armastusest, küll aga õiglusest, heldusest, usaldusest … Halloweeni ajal tahetakse teinekord õuduslugusid, aga neidki ei ole. Ma tean ühtainust kummituslugu, mehest nimega Kummaline, kes abiellus surnud naisega, aga see ei vasta nende ootustele.       

Mis on lugude jutustamise juures kõige olulisem?       

Iga lugu on kingitus. Sel on võime viia kuulajad kaasa paika, kus aeg ei kehti, müütilisse mõõtmesse. Indiaani kultuuris tuleb aga kingitusele vastata kingitusega. Hea kuulamine ongi vastukingitus. Ja kui lugu edasi jutustada, tuleb kindlasti tänus meenutada inimest, kellelt seda  esmakordselt kuulsid. Tänu helduse eest! Ümber jutustanud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht