Iga raamat on mõne elusündmuse jätk

Nora Ikstena romaan „Emapiim“, ema ja tütre lugu 1980. aastate Nõukogude Lätis, paelub lugejaid ka märksa kaugemal.

CONTRA, ILZE TĀLBERGA

Londoni raamatumessi peaesinejate hulka kuulus läti proosakirjanduse üks mõjukamaid autoreid Nora Ikstena. Äsja tuli trükist tema uusima romaani „Emapiim“ tõlge eesti keelde (läti „Mātes piens“, ingl „Soviet Milk“). Autor esineb maikuus Tartu kirjandusfestivalil „Prima vista“.

Miks oled kirjanik? Mis jõud paneb su kirjutama?

Kirjanikuks olen kujunenud tasapisi. Tunnen ennast läti keeles vabalt ja hästi – nagu kodus. Mind aitas palju minu Õpetaja kirjanduses, kirjanik ja tõlkija Dzintars Sodums. Arvan, et olin talle hea õpilane, kuulasin tema sõna. Kui ma algaja kirjanikuna esmakordselt New Yorki sattusin, elas ta koos oma naisega veel Ithacas Cornelli ülikooli lähedal. Ta saatis mulle pisut raha äraelamiseks, samuti raamatuid oma raamatukogust, analüüsis oma kirjades mu kirjatükke. See oli mulle tõeline kirjanduse ülikool.

Mis paneb mu kirjutama? Armastus keele vastu ja elujanu. Iga raamat on mõne elusündmuse jätk.

Oled üks ajalooliste romaanide sarja „Meie. Läti, XX sajand“ algatajaid. Kuidas, millal ja miks see sari sündis? Kas enne seda kirjutati Lätis XX sajandist liiga vähe?

Selle sarja idee sündis pisut nagu protestina ühiskonna nihilismi ja pahuruse vastu, mis oli tekkinud oma rahvuskirjanduse suhtes. Küsiti: kellel küll maailmas on vaja läti kirjandust? Kõigepealt korraldasime kirjanike mässu, kukutasime tolleaegse kultuuriministri, kes üldse ei sobinud oma kohale. Võitlesime kirjanduse riikliku finantseerimise suurendamise eest, muide, kogu aeg eestlasi eeskujuks tuues. Seejärel kutsus kirjanik Gundega Repše naiskirjanikud kokku ja me kirjutasime koos ühe juturaamatu, nõnda et igaüks valis välja ühe Läti XX sajandi ajaloolise pöördepunkti. Siis tuli mõte, et võiks seda kõike laiendada, kutsuda proosakirjanikke üles koos raamatusarja tegema. Sellest sai unikaalne projekt isegi laiemalt, kui üksnes Läti mõõdupuuga võttes. Kirjanduses sai läbi tuulatud kogu Läti XX sajandi ajalugu. Raamatutest said bestsellerid, raamatukogudes on inimesed endiselt nende lugemisjärjekorras.

Kuidas sündis mõte kirjutada romaan „Emapiim“?

1998. aastal ilmus mu esimene romaan „Elu pühitsus“. Sain raamatu esimesed eksemplarid kätte oma ema matusepäeval. Ta oli ainult 54aastane. Sellest hetkest hakkasin teadlikult ja alateadlikult mõtlema „Emapiimast“. Läks vaja vaid neid tühiseid 20 aastat. Kui sündis ajalooliste romaanide sarja idee, teadsin kohe, et minu panus on romaan „Emapiim“.

Kas „Emapiim“ on biograafiline teos?

Jah, ma ei ole seda kunagi varjanud. Mõnes mõttes on see mu austusavaldus oma emale. Tunnen, et ta on andnud mulle poole oma elust. See väga isiklikuks kujunenud raamat on osutunud väga paljudele inimestele vajalikuks ning mul on selle üle tõsiselt hea meel. Mõistagi on raamatus tegelaskujusid ja sündmusi, mis on tõestisündinud loole juurde põimitud.

Paljudele „Emapiim“ ei meeldi, sest nende meelest pole seal nõukogude aega tõepäraselt kujutatud – nii hull ju ka ei olnud. Milline paistab sulle nõukogude aeg?

Arvan, et oli veel hullem. Samal ajal oli see ka mu lapsepõlve ja nooruse aeg. Raamatus on üsna otseselt öeldud, et vaatamata kõigele läks elu edasi, inimesed elasid oma ainsat elu: armastasid, lõid perekonna ja said lapsi. Keerulised kogemused ja traumad teevad inimese ainult tugevamaks. Tunnen ka ennast tugevamana, kuna olen kogenud erinevaid aegu, kuid nõukogude süsteemi tingimustes ei oleks minust kunagi saanud kirjanikku. Oleksin teinud mõnda üsna lihtsat tööd – küllap oleksin olnud kokk. Nõukogude võim peatas oma okupeeritud alade normaalse arengu pooleks sajandiks, küüditas, mõrvas. Me peame sellest rääkima. Seda tõendavad 2008. aasta sündmused Gruusias ja Krimmis kujunenud olukord. Miski pole lõppenud ja seetõttu ei tohi me vaikida.

„Emapiim“ on populaarne ka väljaspool Lätit. Mitmesse keelde on see juba tõlgitud? Mis paelub selle romaani puhul inimesi, kes ei ole sama aja ja võimuga kokku puutunud?

Praeguseks on raamatu kirjastamisõigused ostnud umbes 20 riiki ning näib, et neid tuleb juurde. Suurbritannias ja Itaalias läheb „Emapiimal“ praegu eriti hästi, ilmub palju retsensioone. Arvan, et lugejaid paelub nii isiklik lugu kui ka kontekst, kus see aset on leidnud. Kõik see on siiamaani olnud üksnes kuiv ajaloofakt, kuid nüüd on sellest saanud elav, isiklik ajalugu.

„Emapiima“ peategelased on naised ning sündmused on tugevalt seotud nii-öelda naistemaailmaga. Kuidas tajuvad seda romaani sinu arvates mehed?

Praegu on mulle vist suurima üllatuse valmistanud briti blogijad, kes on peamiselt noorema põlvkonna mehed – üles kasvanud ja kujunenud üsnagi teises keskkonnas ja ühiskonnas. Ja neile on see raamat tõesti südamesse läinud. Ma ei arva, et „Emapiim“ on feministlik raamat. Naiste domineeriv kohalolek on pigem tingitud Läti ajaloo traagilistest lehekülgedest: paari aasta jooksul hukkus Nõukogude režiimi laagrites väga palju tugevaid mehi või nad lihtsalt tapeti.

Hiljuti anti su kolm romaani Lätis uuesti välja – kõik kolm ühtede kaante vahel. Nüüd on kõik kolm ka eesti keelde tõlgitud: „Elu pühitsus“ (Ita Saks, 2003), „Neitsi õpetus“ (Kalev Kalkun, 2011) ja „Emapiim“ (Contra, Ilze Tālberga). Mis ühendab neid kolme teost?

Ema ja tütre lugu. Põlvkondade lugu. Naise häälega jutustatud lugu. Läti on ju ka ometigi naine, ka temast on need kolm raamatut. („Latvija“ on läti keeles naissoost sõna – toim.)

Millised sidemed on sul Eesti ja eestlastega?

Minu kauaaegne sõber Maima Grīnberga on üks silmapaistvamaid eesti kirjanduse tõlkijaid. Tänu temale olen paisatud keset eesti kirjandust ja kultuuri. Samuti austan ja imetlen väga teie praegust presidenti.