Igapidi üks Jüri ja Kolk
Jüri Kolk, Igapidi üks õnn ja rõõm. Toimetanud fs. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 100 lk.
Jüri Kolgi uut luuleraamatut süvenemata sirvides on esimene emotsioon „ta tegi seda jälle“. Pealtnäha on tegemist üpriski klassikalise Kolgiga: sadakond lehekülge pehmes köites, suurem osa tekste parasjagu just nii lühikesed, et neid mahuks ühele leheküljele suisa mitu (nõnda ei ole ometigi toimitud). Muudatusena torkab küll muidugi õige teravalt silma, et Jumalike Ilmutuste asemel on seekord kirjastajaks Eesti Keele Sihtasutus, mistap puudub Kolgi kogudele juba harjumuspäraseks saanud JI sarja kujundus – on ju kõik eelmised, kui debüütkogu välja arvata, just seal ilmunud. Kirjastusevahetus pole aga jürikolgilikku laadi vääranud ning mitmes osas meenutab „Igapidi üks õnn ja rõõm“ autori varasemaid kogusid. Midagi märkimisväärselt uut sellest raamatust ei leia, harjumuspärast nutikat teravmeelsust aga küll.
Sellest kogust kirjutamist tuleks ehk arvustamise asemel hoopis kommenteerimiseks nimetada. Peab tõdema, et „Igapidi üks õnn ja rõõm“ tekstivalik on võrdlemisi eklektiline ja terviku kohta, mis peaks ju olema suurem kui osade summa, on raske midagi öelda. On väga lakoonilisi ja mängulisi tekste, kus autor balansseerib, olgu tahtlikult või tahtmatult, teinekord kusagil nalja ja sõnamängu piirimail. Nõnda näiteks luuletus „kivi ei kuku“ (kivi ei kuku / südamest kaugele / käbi ei kuku / pärast pööripäeva, lk 29) või siis „soo rollidest“ (kasvatad murakaid / uputad eksijaid / oled ilus, lk 66), mis toob vägisi meelde naljaloo sellest, kuidas üks looduspark otsivat soovolinikku, kandideerimise tingimuseks kummikute olemasolu. Nende kõrval on pikemaid luuletusi, sealjuures mõningad, mis on niivõrd tugevalt narratiivsed, et visuaalselt proosavormi ümber panduna toimiksid need erilise lisatoimetamisetagi vägagi hästi ka miniatuuridena (nt „otsing“, lk 88–92, või „ma ikka usun inimestesse“, lk 93–95). Kolgile omaselt on valdav osa tekste vabavärsis, vaid mõnes üksikus on kasutatud riimi, kuigi neistki ühes, luuletuses „mõistus tuli koju“, on tehtud seda Mait Vaigu teksti ainetel mängimiseks: mõistus tuli koju / aga liiga hilja / mõistus tuli koju / tares tukiving / mõistus tuli koju / ratsionaalsed silmad / ära juba eila / oli lennand hing / hinged lendavad vaikselt / akna taga on tuvi / hinged lendavad vaikselt / edasi hakkab öö (lk 79).
Hulga huvitavaid tulemusi annakski kindlasti tekstide põhjalik sisuanalüüs, sest märkimisväärse osa selles kogus (nagu varasemateski) moodustavad luuletused, kus ühel või teisel viisil viidatakse kõikvõimalikele muudele teostele ning seejuures mitte ainult kirjandustekstidele. Kui Kolgi luuletused läbi töötada ja näiteks viidetega varustada, saaks noid aukartustäratav hulk, ja on halb mõeldagi, kui palju allusioone võib lugejale, kes asjaga kursis pole või ei süvene, lõpuks ikkagi nähtamatuks jääda. Kõnealusest kogustki võib leida vihjeid nii eesti autoritele kui ka maailmakirjanduse klassikutele. Nii esinevad näiteks laenatud motiivid või aines Dantelt (korduvalt, nt „teateid sügavast metsast“, lk 64), Bulgakovilt („pidu“, lk 28), Goethelt („ma olen“, lk 49), samuti on vihjeid antiikkirjandusele, näiteks Homerosele ja Sophoklesele (samuti korduvalt, nt „mitme muutujaga mõistatus“, lk 86–87), ning mitmel puhul kohtab ka Johannese evangeeliumi algussõnu (nt „alguses oli“, lk 12). Eesti autoritest on näha Rummot („tarkuse ema tegemisi”, lk 15), Koidulat („eesti meeste surmapõhjustest“, lk 19), Lutsu („arno apooria“, lk 84–85), Ristikivi („ka limuka rada“, lk 58) ja Kreutzwaldi („tüvitekst“, lk 63), samuti on viidatud suurele hulgale tekstidele, mis tuttavad laulusõnadena (nt „mõistus tuli koju“, lk 79; „kaua sa kannatad“, lk 43; „jaanipäeval“, lk 30).
Mitmes luuletuses on kasutatud võttena mantralikku kordamist, kuid kui lühemad „R. I. P.“ (lk 40) või „väljatulemine“ (lk 46) toimivad kirjaliku teksti kujul hästi, on pikemad „eesti meeste surmapõhjustest“ (sinu rüppe tahan heita / mure tema enne sääl / jalakanda pista jõkke / mure tema enne sääl / vaikimine oleks vale / mure tema enne sääl, lk 19) ja „mitme muutujaga mõistatus“ (sfinks / nimi muudetud / küsis küsimuse / küsimus muudetud / oidipuselt / elulugu muudetud / lihtsa küsimuse / raskusaste muudetud, lk 86) pigem hea esitusluulematerjal. Autor ongi neid kirjandusüritustel ka äärmiselt haaravalt esitanud. Temaatiliselt leidub kogus terast ühiskonnakriitikat, näiteks luuletustes „jaanipäev“ (jaanipäevaks kõrgeks kasvab sotsiaalne surve / peab otsima sõnajalaõit, jooma ja linalakk neidu küttima / ütle kas ma vanni minna tohin / või pean lõkke ääres kükkima, lk 30) ja „veidi joobnud viisil“ (mainida ehk tasub liiklust / tapatöid per tuhatkärss / kaitsevad me habrast riiklust / sulet uks ja regivärss, lk 69). Samuti puudutatakse luuletamist ja luulekunsti, luuletaja enesenägemust väljendavad nt „alatus“, (luule on / sõnaga pähe löömise kunst / peaks olema, lk 10), „luuletaja on“ (luuletaja on / nagu kaevur / õitsvas aias / räpasevõitu ja / kohmakas ja / kohatu, lk 62) või „puudus“ (kui sõnu ei / oleks / ma luuletaks / haamriga, lk 72).
Üldplaanis on „Igapidi üks õnn ja rõõm“ sümpaatne kogu, mis paneb kohati naeru pugistama ja kohati elu üle järele mõtlema, aga ei koorma mõtteprotsessi jällegi liialt palju. Eripalgelised tekstid annavad kaante vahele seatuna stabiilse terviku, millest ükski luuletus liialt teravalt silma ei torka. Selle tulemuseks on küll paraku ka see, et suur osa tekste läheb lugedes lihtsalt tähelepandamatult kaotsi ja jõuab päriselt lugejani alles teisel või, miks mitte, kolmandal lugemisel. Kolm korda kannatab seda raamatut lugeda küll, ei ole vaja karta, et vastu hakkaks. Kolk on edukalt jätkanud oma seniste kogude vaimus.