Igavusetohter

Alexander Genis: „Kirjanik selleks ongi, et igavust peletada, ja igavuserohi kirjandus ongi, olgu tegu kirjaniku või lugejaga.“

TOOMAS KALL

Tänavuste Sergei Dovlatovi päevade üks külalisi oli Riias üles kasvanud, nüüdseks aga juba neli aastakümmet USAs elanud kirjanik ja raadiohääl Alexander Genis. Eesti keeles on tal ilmunud kaks raamatut: „Dovlatov ja tema ümbrus“ (LR 2013, nr 6–8, tlk Toomas Kall) ja „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“ (LR 2016, nr 2–5, tlk Toomas Kall).

Kas tõlge eesti keelde on teile üldse tähtis? On ju Eesti rahvaarvult küll suurem kui Riia, aga siiski väiksem kui New York.

Jah, Riia on minu nooruse linn ja Baltikum see kant, kus üles kasvasin. Esimest korda käisin Eestis pöidlaküüdiga, kui olin VIII klassis. Sellepärast on mul hea meel, et mul on Eestis lugejaid. Neid ei ole kaugeltki igal maal.

Kus on?

Minu raamatuid on tõlgitud üpris eksootilistesse keeltesse. Eriti õnnelik saatus on mul endise Jugoslaavia maades. Kui Jugoslaavia lagunes, siis seal tekkis keeli järjest juurde. Mind tõlgiti kõigepealt serbia keelde – seitse raamatut, siis hakati tõlkima ka horvaadi keelde, mis enne oli serbia keelega üks ja sama keel, ja siis ka montenegro keelde, mis on päris väike keel. Ma küsisin, mis vahet on serbia ja montenegro keelel. Nad ütlesid, et on suur vahe: montenegro keeles on kolm tähte rohkem. Kui ma küsisin, mis tähed need on, siis läks tohutuks vaidluseks, keegi ei teadnud täpselt ja nad jäidki vaidlema.

Veel meeldis mulle tõlge jaapani keelde. Kui tõlkija selle mulle kinkis, siis ma uurisin tükk aega ja tegin näo, et saan aru, mis on kirjutatud, ainult ma ei saanud aru, mispidi tuli raamatut käes hoida. Järsku nägin kolme ladina tähte ja sain lõpuks aru, mis on üleval, mis all. See sõna, mille märkimiseks ei piisanud jaapani piltkirjast ega kummastki jaapani silpkirjast, oli KGB.

Kõige raskem on mul lugeda ingliskeelseid tõlkeid. See on alati tragöödia, sest inglise keelt ma oskan. Kui ma keelt ei valda, siis ma usun tõlkijat, aga kui saan aru, mida tõlkija on kirja pannud, siis ma paratamatult kurvastan. Ameerikas on kohe ilmumas üks raamat, mille tõlge on suurepärane, aga nad on kirjutanud sinna juurde kakssada kommentaari, kus nad seletatavad ameeriklastele, mida ma olen tahtnud öelda. Seetõttu on mulle kallid tõlked endise Jugoslaavia keeltesse, läti ja eesti keelde – need rahvad mõistavad ja jagavad minu kogemust. Meil on liiga palju ühist selleks, et te minust aru ei saaks.

Teie eesti keelde veel tõlkimata mälestusteraamatus „Saatja aadress“ on enne Ameerikat juttu ka Baltimaadest, sealhulgas Eestist. Vastav peatükk kannab pealkirja „Mere­vaigust traktor“.

„Merevaigust traktor“ on metafoor, aga ka tegelik asi. Palanga merevaigumuuseumis on sõbraliku leedu rahva kingitus Stalinile. Mulle tundus, et see on nagu Baltikumi sümbol. Ühest küljest oli siin sotsialism, sama tuim ja nüri nagu traktor. Teisest küljest võis seesama sotsialism paista väliselt särav nagu merevaik.

Te kirjutate Eestist nii, et isegi minusugusel eesti natsionalistil pole suurt midagi ette heita, muidugi isikupärase irooniaga. Näiteks Kadriorus nähtud presidendi residentsi kohta: „Võimu valvasid kolm kõhna vapilõvi ja kaks punapõskset sõdurit. Ma tegin neist kõigist pilti ja tundsin rõõmu selle üle, et Eesti iseseisvus on kindlates kätes ja käppades.“ Nalja saab „Merevaigust traktoris“, vähemalt selle algvariandis, mida olen lugenud, mujalgi. Näiteks seal, kus te Tallinna vanalinnas kaks korda ära eksisite – suurest rõõmust, et vanalinn pidevalt kasvab. Kuidas on läinud seekord?

Jah, Tallinna vanalinn ei lähe mitte ainult ilusamaks, vaid kasvab ka suuremaks. Nagu muide ka Riias. Mingil kombel vana kasvab, uus ja inetu aga kaob. Mul on selle kohta ebateaduslik teooria, mis laseb mul võrrelda vanu Euroopa linnu – Tallinna, Riiat või Lvivi – sisalikega. Sisalikul ei maksa saba ära rebida, sest kohe kasvab uus. Ja nii ma usungi, et kõik ilus tekib uuesti. Ilusat ei saa hävitada, sest see niikuinii taastatakse.

Dovlatovi päevade külalised käisid Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti vastuvõtul. Veidi aega enne seda käisite New Yorgi linnapea Bill de Blasio vastuvõtul. Kuidas neid kaht vastuvõttu võrrelda?

New Yorgi linnapea on kaks korda pikem kui Tallinna linnapea. Ta on inimkonna ajaloo kõige pikem linnapea. Tallinnas, kui ma küsisin, mis siin majas enne oli, öeldi: „Ah, see on XVII sajandist, mida kõike siin on olnud.“ Ka New Yorgi linnapea residents on riigi kaitse all. Kõik on säilitatud nii, nagu algselt oli, ja kui sinna minna, siis öeldakse: „Olge ettevaatlik, see hoone on peaaegu sada aastat vana.“ Ma olen kasvanud ajaloolises Riias ja Ameerikas tunnen ma just ajaloost pidevalt puudust. Kõik ameeriklased tunnevad ja hoiavad sellepärast iga ajaloolist hoonet, kuigi see ajalugu ei saa olla väga pikk. Aga muidu on linnapead sarnased – räägivad ilma paberita ja teevad palju nalja. See on meeldiv.

Kas see tuleb neil südamest või lihtsalt amet kohustab?

Nii seda kui teist. Kui huumorimeelt ei ole, siis teist poliitikut ei saa. Vabas demokraatlikus ühiskonnas on see välistatud. Kui ei oska nalja teha, eriti enda üle nalja heita, siis teid ei valita mitte kunagi. Nii et küllap on tegemist nii loomuliku huumorimeele kui ka professionaalse poliitilise kohustusega.

Olete kurtnud, et teilt on tüütuseni küsitud, mis vahe on Brežnevi ja Putini aja emigratsioonil. Mis neil siis vahet on?

Brežnevi emigratsioon – see olen mina. Kolmas laine. Kohe saab täis 40 aastat, kui ma elan Ameerikas. Mooses otsis uut kodumaad 40 aastat, kuni leidis. Mina alles otsin ja otsin. Meie kõik sõitsime ära teadmisega, et me ei lähe kunagi tagasi. See oli väike surm. Putini aja emigrantidel on tagasipöördumise kogemus. Kui meie ära sõitsime, me ei uskunud, et Nõukogude režiim kunagi kokku kukub. Nemad praegu teavad, et nii on režiimiga kord juba juhtunud. Meie läksime ilma lootuseta kunagi tagasi minna, nemad elavad lootusega kunagi tagasi minna. See on tohutu erinevus.

Olete öelnud: „Kirjanduse olukord Venemaal tundub olevat segane ja hägune. Dovlatovi selge ja puhas stiil, tema lõbusad, nukrad ja lihtsad jutud on just see, millest meie kirjandusel täna puudu jääb.“ Ütlesite seda aastal 1995, viis aastat pärast Dovlatovi surma. Milline on kirjanduse seis Venemaal praegu?

Täpselt sama. Ma kirjutan alla igale sõnale, mis kirjutasin siis. Kõik on jäänud nii, nagu oli. Dovlatov oli terve mõistuse kirjanik. Dovlatov oli keskklassi kirjanik. Dovlatov oli kirjanik kõikide jaoks. See on kõige kõrgema kvaliteediga massikirjandus.

Vahepeal on kirjutatud palju häid raamatuid. Tatjana Tolstaja suurepärased jutustused. Viktor Pelevini 1990. aastate imelised romaanid, säärased nagu minu lemmik „Tšapajev ja Pustota“. Ja minu lemmik Vladimir Sorokin, kes on toonud kaks korda päevavalgele viimse kui tõeraasu Venemaa alateadvuse, algul nõukogudeaegse, seejärel nõukogudejärgse kohta. Ja ometi ei ole 27 aasta jooksul keegi kirjutanud raamatuid, mida armastataks nii, nagu Dovlatovi omi.

Kuulsin ükspäev raadiost oma kõrvaga, kuidas Literaturnaja Gazeta toimetaja Juri Poljakov kahtles, kumb on suurem kurjategija, kas Stalin või Jeltsin – see ei ole veel selge, seda tuleks uurida! Mida on Venemaa kultuurist üldse oodata, kui tähtsatel toolidel valitsevad niisugused meeleolud?

Seda ei peaks küsima Poljakovi käest. Selles ei ole midagi uut. Ka Brežnevi ajal kirjutati Literaturnaja Gazetas kõiksugu jälkusi. Mida võisime me, mina ja Ira, minu tulevane naine, oodata kirjanduselt, kui õppisime filoloogiateaduskonnas? Kes oli siis peamine kirjanik, keda me pidime õppima? Brežnev! See on see, mis mind elus kõige rohkem kurvastab: Venemaal kõik kordub, Venemaa ajalugu ei edene, vaid lihtsalt kestab.

Venemaa tähistab juhuslikult just täna [26. augustil – toim] Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamise aastapäeva.

Ma tulin Eestisse Lätist, kus tähistati iseseisvuse taastamise aastapäeva, ja see pakkus mulle palju rohkem rõõmu.

Teie suguvõsa juured on Ukrainas Luganskis. Kas jälgite praegu seal toimuvat sellevõrra tähelepanelikumalt?

Minu ema on pärit Luganskist ja ma mitte ainult ei jälgi kuritegu Ukrainas. Mulle on see väga valus ja ma teen kõik, mis võimalik, et seista vastu Vene propagandale. Näiteks, kui mu sõber, suurepärane režissöör Andrei Zagdanski tegi Maidani sündmustest dokfilmi „Oranž talv“, siis kirjutasin sellele stsenaariumi. See on minu panus Ukraina võitlusse iseseisvuse eest ja võitlusse Putini agressiooniga, mis on minu silmis inimkonna solvamine. Kui ütlesin seda Riias, siis läksid mõned inimesed saalist välja.

Alles möödunud aastal ütlesite ühes intervjuus, et kirjutate iga raamatut, nagu oleks see teie viimane, ja ka „Raamatusõbra kamasuutrat“ kirjutasite, nagu oleks see kogu elu kokkuvõte. Kas nii range hoiak töörõõmu ei riku, ei tee kirjutamist liiga raskeks?

Aga miks peaks olema lihtne? Kui kirjutada on liiga lihtne, pole see kunagi hea. Peab olema raske. Ka Goethe on öelnud umbes nii, et loominguks tuleb ära kasutada kõik viimseni, kogu seemnevili, mitte midagi ei maksa jätta pärastiseks. Sest seda „pärast“ võib üldse mitte tulla.

Kasutangi teie siinviibimist, et kontrollida neid teie varasemaid väljaütlemisi, mis on vahel ikka täiesti uskumatud. Näiteks olete väitnud, et te ei unusta midagi, mis on olnud naljakas – olgu see juhtunud siis 40 aastat tagasi või eile. Kas see on tõesti nii?

Asi on selles, et tänapäeval, kui meie eest mäletab kõike arvuti, olles ühtlasi valmis vastama kõikidele meie küsimustele, usun ma ainult neid fakte, mis toovad kortsud laubale ja armid hinge. Sellepärast jätan tõesti kõik naljaka meelde, sest selles on alati tõde. Näiteks täna tulin siia ja nägin seinal grafitit: keegi oli kirjutanud tohutute inimesekõrguste punaste tähtedega „Хватит бухать!“.

Aitab joomisest!

Niisugused asjad jäävad meelde. Aga mitte ainult niisugused. Ükskord sõitsime Iraga Kanadasse kalale. Tuhat miili. Midagi ei olnud teha, nii et hakkasime laulma Okudžava laule. Tuletasime aga meelde – ja meil jätkus neid terveks teeks.

Õnneks ei pea tõlkija mälu olema sama hea kui autoril. Aga tuli meelde, et kui 1990. alguses hakkasid Venemaal ilmuma frivoolsete tšastuškade kogumikud, siis jäid need lõbusad laulukesed mulle iseenesest meelde, ja parematel päevadel jätkus neid Lasnamäelt kuni Kuusaluni – kah ikka mõnekümneks kilomeetriks.

Minu elu kõige suurem õnn on olnud see, et ma ei ole lugenud 40 aasta jooksul ühtegi raamatut sellepärast, et peab. Olen lugenud ainult neid, mis mulle meeldivad. Ainus erand on olnud „Autojuhtimise reeglid New Jersey osariigis“.

Ja kirjutamisega on samamoodi õnne olnud: olen eluaeg kirjutanud seda, mida olen tahtnud. Välja tuleb paraku nii, nagu olen suutnud seda teha. Ja see pole üks ja sama.

Olete kiitnud igavust kui seisundit, mis ergutab looma, ent püüate ju kirjutada nii, et lugejal ei oleks igav. Kas see ei ole lugeja suhtes pahatahtlik – tuua ta välja sellest õndsast loomingulisest seisundist.

Iga inimene tahab, et keegi tema igavust jagaks. Kirjanik selleks ongi, et igavust peletada, ja igavuserohi kirjandus ongi, olgu tegu kirjaniku või lugejaga. Ma arvan tõesti, et kirjandus tuleb käsile võtta siis, kui ei saa seda tegemata jätta, kui oled tegevusetusest väsinud, kui on hakanud igav. Ja siis tekib loominguline impulss. „Скука oтдохновение души“ – „Igavus on hinge hingetõmme,“ ütleb Puškini Mefistofeles Faustile.

Üks internetipood pakub teie nime kõrval rubriigis „Sarnased autorid“ järgmisi nimesid: Boriss Akunin, Dmitri Bõkov, Dina Rubina, Sergei Lukjanov, Viktor Pelevin. Nii vähe, kui mina neid tunnen, võiks teiega sarnasena – ja sedagi rohkem tema lugemuse, mitte kirjutamuse poolest – kõne alla tulla ainult Bõkov. Ja ka mitte väga.

Jah, mitte väga. Mõnega neist olen sõber, mõnda ei tea üldse. Aga ma tean, keda olen jäljendanud ja keda olen pidanud oma õpetajaks. Esmajärjekorras Andrei Sinjavskit, kes oli, kui ma tohin nii öelda, minu kirjanduslik isa. Ma tundsin teda, ja tunnen uhkust, et mul on, mida temast mäletada. Teiseks oli Sergei Dovlatov minu kasvataja. Temalt õppisin, et tuleb kirjutada lühidalt ja mitte kasutada liiga tarku sõnu. Ja kolmandaks võib-olla teie Juri Lotman, keda ma oma nooruses jumaldasin.

Kes on teie eeskuju aforismide pruukimises?

Ma ei kirjuta kunagi aforismidega! Ma vihkan aforisme! Sest nagu ütles Viini aforismikirjanik Karl Kraus: aforismis ei kajastu kunagi kogu tõde. Heal juhul on seal kas pool tõde või poolteist tõde. Tegelikult kirjutan ma nagu kõik inimesed. Aforismid tulevad välja sellepärast, et tõmban maha kõik üleliigse.

Nii et Tatjana Tolstaja soovitus – jätta aforismide vahele ka natuke õhku – ei ole õige?

Ei, see on väga õige soovitus, ainult et minul see ei õnnestu. Nõu anda on üldse kerge, aga nõu kuulda võtta ei õnnestu kellelgi.

Kas te kujutate ette, et võiksite veel kunagi kellegagi kahasse kirjutada, nagu kunagi Pjotr Vailiga?

Ma ei kahetse, et kirjutasin koos Vailiga kuus raamatut. Aga praegu ma ütleksin kõigile: ärge mitte kunagi kirjutage kahasse. Kaasautorsus on põhimõtteliselt vale idee. Kui Dovlatov meiega tuttavaks sai, siis küsis ta kohe: „Kuidas te saate kahekesi kirjutada? See on ju sama kui jagada pruuti.“ Kirjanikud küll sünnivad hulgakesi, rühmitusena, sest kui oled noor, siis sul on lihtsalt hirm, aga surevad kõik üksi. Tee küpsuseni viib alati selleni, et vastutad enda eest vaid ise. Vastutust ei saa jagada, aga kaasautorsus on jagatud vastutus.

Eesti lugeja võttis „Raamatusõbra kamasuutra“ väga hästi vastu. See on raamat raamatutest, ja et raamatuid on maailmas palju, võiks ka see raamat olla palju paksem. Miks lõpetasite just seal, kus te lõpetasite?

Ega ma täpselt ei teagi. Esialgne mõte oli kirjutada „1001 raamatuga veedetud ööd“. Kirjastaja Jelena Šubina lubas, et annab selle välja. Ma ütlesin, et kirjutan seda neli aastat, ainult esimene peatükk on valmis. Ta kinnitas: „Ma ootan.“ Kui neli aastat oli mööda läinud, ütles ta: „Aeg on lõpetada.“ Ja mul oli väga kahju seda raamatut lõpetada. Kuigi, igal raamatul on oma hingamine ja autor tunneb, kui teksti inerts lõpeb. Ja autor teab, et raamat ei tohi olla liiga lühike, liiga nudi, ega ka liiga pikk. See on tunde küsimus. Kui meie valmimeister Krõlov oli vanaks jäänud, küsiti talt, miks ta nii vähe kirjutab. Too vastas: „Et te ei küsiks, miks ma nii palju kirjutan.“ Kui minu „Kamasuutra“ oleks pikem, siis oleks see ka sellevõrra monotoonsem, aga ma kardan väga lugejat ära tüüdata. Ja kindlasti ei kirjuta ma „Kamasuutrale“ järge, sest ma ei korda oma raamatuid mitte kunagi. See on mu põhimõte: kui ei ole uut žanri, uut laadi – ära kirjuta! Kirjanikule ei ole midagi hirmsamat kui ennast korrata.