Ihusilmas ihaldatud, vaimusilmas vahendatud

MAIT TALTS

Ei saa öelda, et luuletaja ja kunstniku Anne Prangeli luule oleks jäänud päris tähelepanuta: iga senise tavapäraselt lakoonilise pealkirjaga luulekogu järel on mõni arvustus ilmunud. Esikkogu „Veel“ (1997) puhul leiti, et autori põhipüüdluseks on sõnades käsitletamatu sõnadesse vormimine, ja toodi välja kolm peamist teemaringi.¹ Teise luulekogu „Sinas“ (1999) ilmumise puhul kuulutas Jüri Kaldmaa autori üsna emotsionaalselt, kuid mitte päris aluseta lausa religioosseks autoriks.² Ka kolmas luulekogu „Ihusilmaga“ on juba mõnevõrra tähelepanu leidnud,³ kuid usun, et Anne Prangeli luuletajamina avastamine seisab suurelt osalt alles ees.

Luuleteose enda ontoloogiat on raske mõtestada, ilmselt on lihtsam rääkida luule vastuvõtu epistemoloogiast. Elamust, mis oli algselt mõne luuletuse taga, mõistab mõnel juhul ehk vaid autor ise, kuid hea (mõjus) luule peaks olema siiski kommunikatiivne, isegi kui selle kujundikeele mõni aspekt või konkreetne kujund jääb mõistatuslikuks. Olulisem on siiski sõnade taha varjuv, kuid lugejale vahendatav tunne. Kui see saab luulelugemise protsessis tunnetatud, on luuletus täitnud oma olemasolu peamise eesmärgi.

Enamgi veel – tegelikult on ju ka luule tõlgendamine ise kahtlemata looming. Seda, mida hea luule suudab lugejas äratada, võiks nimetada ehk kaastundmuseks, just luuletuse autori tundega paralleelse, kaasneva tundmuse mõttes. Vastuvõtualdis luulelugemine ei saa olla kunagi mehaaniline protsess, vaid ikkagi miski, milles lugeja saab võimaluse rekonstrueerida, taasluua või mõnel juhul ehk üksnes korrastada omaenese mõtteid ja emotsioone. Nii nagu igal teiselgi sellelaadsel juhul võib tõlgendus ise olla uute tõlgenduste objekt ja nii põhimõtteliselt ad finitum.

Kas tõlgendus on luule puhul parem või halvem kui „originaal“, ei olegi ehk seejuures tähtis. Omal ajal väitis ju Wolf­gang Iser, et tõeliselt loovale lugejale võib isegi rongide sõiduplaan või pesumasinajuhend olla esteetiliste elamuste allikaks.⁴ Kuid originaali olemasolu õigustuseks ongi just seesama võime mingi tõlgendus ellu kutsuda. Just originaalist ja ainult originaalist lähtub luule kõige laiemas mõttes – autonoomsete assotsiatsioonide tulv, mille kutsub esile (luule)tekst.

Eesti 1980. aastate uuenduslikumale noorteluulele sai iseloomulikuks luule­elamuse loomine teatava kognitiivse dissonantsi, ootamatu semantilise pöörde abil. See võib tunduda vahel isegi otsitud, sulepeast välja imetud, kuid teatav emotsionaalne toime tundmuse või mõtte vallandajana on sellel ometigi. Ka Anne Prangel mängib palju seesuguse ootamatult dissonantse kujundiga. Tuli ju temagi luulesse 1980. aastate päris lõpus: siis ilmusid toona verinoore tütarlapse luuletused Anne Jaaska nime all muuhulgas ka ajakirjas Vikerkaar.⁵

Ootamatus ning sellega kaasnev nõutustunne on ka meie unenägude sagedane lavastuslik element. Mõne kõnealuse kogu luuletuse aluseks näibki olevat unenägu, näiteks „Käisin täna öösel Aafrikas jahil“ (lk 48) või „Ninjad pidid tulema varsti“ (lk 58). Nägemuslikku on kogus tegelikult üsnagi palju. Mõned kujundid on kergesti avatavad nagu „minu ustel on lingid aastaid kadund“ (lk 15), teised enigmaatiliselt kodeeritud nagu ridades „märgime koha / kasvamist nõudvale rabarberile / mille roosakas vars / suudleb kunagi maad / sirutusanni eest” (lk 47) või „selgroo vilus / istub noor seltsimees“ (lk 33).

Sageli kohtame just selles kogus argielamuse ülendamist kohati lausa igavikuliseks. Mitme selle kogu luuletuse taga (kas või lk 15, 43, 54, 66) on konkreetne argipäevane elamus ning need ei ole seetõttu nii-öelda „tehtud“ luuletused, vaid säärased, mis on ise ilma välispidise sunnita sündinud ja seega pigem elust maha (või õigem oleks vist öelda „välja“) kirjutatud. Üks selle kogu kinniskujundeid on vaieldamatult „õekesed“ (lk 46, 52), milles tuleb ilmselt näha pöördumist mingi omasuguste „salaseltsi“ poole. Seejuures viidatakse sageli üsna argistele asjadele, nagu sõstramahla aurutamine (lk 18), lehmalüpsmine (lk 39) või taignasõtkumine (lk 46). Ilmselt tahab luuletaja vihjata sellele, et kunst laiemas mõttes ei erinegi väga palju söögitegemisest või kangakudumisest, sest kõigel, mida teeme, peaks „hing sees olema“.

Luulekogu valdav tunne on siiski kerge ängistus. Need ei ole kerged luuletused, kuigi mõnes lihtsamas kõlab kaasa ka üsna ühemõtteliselt rõõmsam noot, näiteks luuletustes „Kuigi vihmaperiood kestab nädalaid“ (lk 70) või „Lumeroheline sadu“ (lk 73). Luulekogu on pühendatud isale, tegelikult isa lahkumisele teispoolsusse, ja seetõttu on pöördumised eksistentsiaalsete küsimuste poole isegi möödapääsmatud, olgu need siis argiselt lihtsad (nagu luuletustes lk 46, 66) või sümbolistlikult mitmetähenduslikud (nt lk 24, 26). Luuletusest luuletusse kordub öö motiiv (lk 17, 48, 53, 70), vahel on viidatud üsna konkreetselt väga varajastele hommikutundidele (lk 28) – ilmselt tõepoolest parim aeg enda ja maailma suhtes „teadvele­tulekuks“,⁶ mida autor oluliseks peab.

Teinekord kasvab lihtsus üle suuremaks poeetiliseks üldistuseks, nagu kas või ridades „Inimese teekond / Sirbi ühele otsale tilgub / teiselt nõrgub alla“ (lk 71). Üks tähenduslik kinniskujund selles kogus näib olevat „tolm“ (lk 13, 36, 47), vahel on see teisenenud „tuhaks“ (lk 37). Kõik pihustub tolmuks, tolm ühineb maailma ringkäiguga – see mõte on iseloomulik pigem idamaisele taoismist lähtuvale mõttelaadile kui läänemaisele kristliku põhjaga lunastususule, millele viitas omal ajal Jüri Kaldmaa. Tugevamaks tundub jäävat siiski maalähedane paganlik paatos, mis otsesõnu kajastub näiteks luuletuses „Kodu“ (lk 55).

Üldiselt tuleb tunnistada, et autor on parem seal, kus ta on olnud sõna­kasutuses ökonoomsem. Paljusõnalisus pigem summutab, kui toetab esialgset emotsiooni, kuigi just teatav vormiline ebatäiuslikkus on eneseväljenduse eheduse selge tunnismärk. Siiski meeldisid millegipärast ikkagi kõige enam kogu argised, lakoonilised ja ühtlasi lummavalt sugestiivsed lühemad luuletused (vt lk 28, 29, 33, 54 ja 71) ehk lihtne, kuid selgesti tajutav tundmus, mida kannavad vähesed, hoolikalt valitud sõnad.

Selle kogu luulemaailm on lummav, salapärane ja tõlgendusteks avatud. Eks „vaadaku iga ihusilm end ise kuningaks“, nagu luuletaja šamaanitrummide näitust avades on öelnud.⁷

1 Milvi Raudsepp, Sügavikutunnetus (ehk mõttepudemeid Anne Prangeli luulekogu „Veel“ lugedes). – Koit 30. VII 1996.

2 Jüri Kaldmaa, Kannatava sõsara taevaminek. – Sirp 19. X 1999.

3 Nt Maia Punak, „Ihusilmaga“ nähtud maailm Anne Prangeli sulest. – Õpetajate Leht 9. V 2014.

4 Wolfgang Iser, Lugemine. Fenomenoloogiline lähenemisviis. – Akadeemia 1990, nr 10, lk 2090–2117.

5 Vikerkaar 1988, nr 2; 1989, nr 6.

6 Anne Prangel, Pärismaalased on ammu … – Koit 18. X 2014.

7 Samas.