Ilus higi!

Sport pole õieti kunagi ühelegi kunstivaldkonnale suuremat huvi pakkunud. Eesti kunstis kipub kogu muu massikultuur olema igati aktsepteeritud, aga spordi kohal laiub üüratu pimetähn.

JOOSEP SUSI

Kui ma ei oleks Ameerika Ühendriikide president, tahaksin olla Georg Hacken­schmidt.

Theodore Roosevelt

1.

Kisub juba kentsakaks: kui esimestel päevadel laekus minu virtipostkasti üks või tagumisel juhul kaks kirja, siis nüüd saan väljamõeldud sõbralt mitukümmend teksti päevas, kõik täis arutluskäike spordi, kehakultuuri üle. Üha hullemaks läheb … Näiteks: „Hei! Tead, käisin möödunud nädalal kaks korda jõusaalis. Ühel pärastlõunal kodu poole vantsides analüüsisin oma enesetunnet. Leidsin, et see on primitiviseerunud. Võib-olla on see rumal romantiline hoiak, aga mulle näib, et rafineeritumad hingelised seisundid, erksamad tundlikkused ei ühildu kehalise tarmukusega. Sportlikus hoiakus oma keha suhtes peitub midagi olemuslikult banaalset. Näib, parafraseerides Adornot, et pärast jõusaali ei ole luuletamine enam võimalik. Kõigele lisaks lastakse jõukas sellist valju tümmi, mis välistab kõrgemad kognitiivsed protsessid.“

Kas tõesti treeningpingutusest tuikav biitseps ja inimlikust olukorrast (kas või armupiinadest) valulev hing välistavad teineteist? Võimalik. Umberto Eco kirjutas juba poole sajandi eest essees „Spordiloba“ tippspordi anomaalsest plahvatusest avalikus ruumis kui „inimese dehumaniseerimise algusest“.1

Ses kontekstis pole sugugi üllatav, millise reaktsiooni pälvis „alternatiivsust“ hindava nüüdiskunsti establishment’i poolt kõrgesti hinnatud Marco Laimre viimatine näitus Tallinna Kunstihoones. Kunstinäituse tegemine niivõrd labasel teemal nagu motohobi peabki tekitama retseptsioonis kahetisi tundeid. Ehk on katsed Laimre näitusega postuleerida eesti kaasaegse kunsti lõppu seotud just sellega, et kunstnik on objektiks valinud spordivalda kuuluva nähtuse? Higi on õõvastav. Higipritsmeid ja õliloike ülistavad kujud peavad olema ülbed ja arusaamatud.

Sport pole õieti kunagi ühelegi kunstivaldkonnale suuremat huvi pakkunud. Pigemini suhtutakse sellesse, kes hantleid tõstab ja steroide järab, kui pooletoobisesse nooremasse venda. Stereotüüp elab! Osalt on see kummaline: kõrg- ja massikultuuri piiride hägustumise/kadumise juures võiks eeldada just spordi representatsioonide hüppelist kasvu. Teiselt poolt mõistetav: kaasaegne kunst soovib eelkõige olla kriitiline. Mida kriitilist on aga spordis?

Eesti maadleja Georg Hackenschmidt (1877–1968) tuli mitu korda maailma­meistriks. Pärast sportlasekarjääri lõppu sai temast filosoof ja kirjanik.

Wikimedia Commons

Mis puutub kujutavasse kunsti, siis esmapilgul näikse olevat tegemist paradoksiga: pakub ju kujutavale kunstile traditsiooniliselt huvi inimese keha, selle liikumine. Kas kristlikud tabud on siis tõepoolest sedavõrd universaalsed, et isegi maalikunstis on higistav naine paras patt? Paarsada olulist taiest eesti spordist ja sportlastest võib muidugi leida. Kas või Wiiralti „Maadlejad“ (1917), Albert Eskeli 1950. aastate skulptuur jalgpallurist, Roode 1970. aastate hakul tehtud Palusalu portree, Künnapu maalid tennisest jne.

Arvan, et väljamõeldud kirjaläkitaja vastaks mu küsimusele kuidagi nii: „Levinud ettekujutuse kohaselt on kristluse näol tegemist keha ja vaimu teineteisele vastandava õpetusega. Kristlik suhtumine kehasse näib olevat paremal juhul ettevaatlik, hullemal juhul lausa lihasuretajalik. Mööngem, et olümpiamängude teke olnuks kristlikus maailmas üsna ebatõenäoline. Mis Sa, Joosep, arvad, kas sporti, sealhulgas tippsporti, saab üldse pidada jumalale meelepäraseks tegevuseks või on see puhas uuspaganlus?“ Olgu kuidas on. Igatahes on huvitav, et eesti kunstivallas kipub kogu muu (ka kehakeskne) massikultuur olema igati aktsepteeritud, aga lääne kultuuris sedavõrd märgilise spordi kohal laiub üüratu pimetähn.

Seejuures näib kunst sammuvat üldise tendentsiga pigem vastassuunas. Näiteks poliitikaväljal tegutsejad eksponeerivad pigemini just oma spordihobisid kui kultuurilisi harrastusi (Bill Clintoni saksofon ja Aivar Sõerdi orel on lummavad erandid). Võib-olla on sport demokraatlikum harrastus, millega saab samastuda suurem hulk inimesi? Võib-olla tajutakse, et valija umbusaldaks mingit maalivat või viiulit kääksutavat ullikest, triatleedina lihaseid eksponeeriv endine minister afišeerib aga seeläbi sihikindlust ja tahtejõudu? Või on ehk põhjus hoopis selles, et kunst on loomuldasa „kunstlik“, teesklus, luule – kahtlane, ebausaldusväärne? Siinkohal on muidugi paradoksaalne, et pettused on tänapäeval selgelt spordi, mitte kultuuri teema. Luuletajatele dopinguproove ei tehta, baleriinide soorituse peale kihlvedusid ei sõlmita. Eks selles, kui sportlikkus on loomingulisusest kõrgemalt koteeritud, või lihtsustades näha ühiskonna mahajäämuse sümptomit: primitiivses ühiskonnas tuleb ikka olla ennemini tugev kui tark.

Niisiis võime osutada kummalisele lõhele: ühelt poolt on sport tepitud olemusliku positiivsusega, teiselt poolt hõljub jätkuvalt spordi kohal ecolik võõristav pilk. Mõne aasta eest kirjutas Viljandi Tuleviku jalgpallisatsi fanaatiline poolehoidja Alvar Loog ühes arvustuses Eco anakronistliku kirjutise osas tabavalt: „Muu hulgas süüdistas Eco tippsporti selles, et see rikub inimesi, kuna on hõivanud ebaloomulikult suure koha meie teadvuses ja avalikus meediaruumis, mis võiks tema nägemuses kuuluda mõtlemiseks ja rääkimiseks hoopis olulisematel teemadel, näiteks poliitilistel. Tänapäeval võrduks selline väljaütlemine barbaarsusega, sest viimase poole sajandiga on tippspordist kujunenud omaette suur narratiiv, iseennast taastootev diskursus, ühiskonna vaidlustamisele mitte kuuluv kapriis.“2

Kas tippspordi eitamine on pärast 1968. aastat barbaarne? Võib-olla tõesti. Oluline on siiski märgata Eco kaksikjaotust: väga kavalalt eristab ta kehakultuuri kui positiivse ja tippspordi kui negatiivse nähtuse. Viimane on end valelikkuse (dopingujuhtumid ja kihlveoskandaalid) ning toimimisloogika avalikustamisega (korruptsioonijuhtumid näiteks rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA kõrgeimal tasandil) tugevalt kompromiteerinud. Umbes nagu kaasaegne kunst oma kõrkusega tavatseb lakkamatult teha. Kuvandi osas kipuvad mõlemad parajas plindris olema.

Kui aga projitseerida abstraktne tulevikusuund, näib spordil olevat paljude kultuurivaldkondadega võrreldes tugev eelis. Tegemist on siiski suure globaliseerumise masinavärgiga, mis kätkeb muu hulgas nii edukat meelelahutusäri, aga ka näiteks rahvusvaheliselt ühist inforuumi. Igast maailma sadamast leiab ühe Liverpooli särgiga jalgpallifänni, kes teab Ragnar Klavani nime, näiteks.

2.

1936. aastal ilmus Spordilehes nördimusavaldus. Nimelt, kui väljamaal oli selleks ajaks tekkinud omaette spordikirjandus, siis koduriigi kirjanduses puudus selle valla käsitlemine peaaegu sootuks. Isegi Tammsaare on pidanud targemaks kehakultuurialased mõtisklused usaldada sulasele. „Tõe ja õiguse“ viiendas osas mõtiskleb Ott: „Mina olen spordimees ja ei peta. Sest, kes ajab sporti, see ei saa petta. Sport teeb inimese korralikuks ja ausaks. Seda võib näha Inglismaal. Praegu on üsna kindel, et kui sakslane oleks sama kange spordimees olnd kui inglane, siis poleks ilmasõda tulndki. Mõistate, peremees, ilmasõda oleks jäänd tulemata, kui sport oleks olnd kangem.“3

Tegelikult vaevlesid sakslased juba toona vängekujulise spordipisiku käes. Nagu selgub inglise kirjaniku Robert Gravesi 1962. aastal ilmunud jutust, võitsid nad 1914. aasta jõuludel ilmasõja ajal sõduritevahelises jalgpallimängus inglasi 3 : 2. Aga see selleks. Sulane Ott jätkab: „Tõsisemad naisedki jätavad nüüd laulu ja lähevad üle spordile. Loetagu lehest, mis sünnib Inglismaal ja Ameerikas. Endisel ajal inimesed võistlesid lauluga, nüüd astub kõikjal asemele sport.“4

Kõige järjekindlamaks erandiks kehakultuuri (re)presenteerimise osas on ikka olnud poistekirjandus. Ma ei pea silmas üksnes Tartu Santose tulihingelist poolehoidjat Mika Keräneni (nt „Kuldne Lurich“ ja „Väravajoonel“), vaid kogu poistekirjanduse laia spektrit. Richard Janno „Vutimehed“ ja „Kassisaba poisid“ on vahest kõige tuntumad näited. Juba pikemat aega on mind pisut häirinud, aga samal ajal kõige põnevam jutt olnud Holger Puki „Postipoiss“ (kogumikus „Seitseteist vaprat“, 1958). Lakooniline sisuseletus kõlab nii: vanglamüüride juures vutti taguvate poisikeste pall kipub vägisi vangla territooriumile lendama, natside käes vangistuses üllad kommunistid tagastavad palli ja saavad preemiaks salajase kirja.

Eks ole spordi/sportlaste madal reputatsioon kunstiväljal seotud osaliselt ka n-ö stereotüüpsete spordinarratiividega. Piisab, kui tuua silme ette mõni keskpärane lihtsakoelise ülesehitusega spordifilm. Midagi sellist, mis domineeris spordiromaanide esimese laine ajal XIX sajandi lõpust XX sajandi kolmanda kümnendini: lastekirjanduse dünaamika, muinasjutulised arenguhüpped, ilus ja didaktiline lõpp.

Meenub esimese klassi unistus, mida hiljem veel mitu korda unistasin: 0 : 2 kaotusseisus vahetatakse mind platsile, dramaatilise lõpplahenduse järel võidame paljuski tänu minu oivalisele esitusele 3 : 2. Unistus varieerus pisut, sõltuvalt sellest, kui suurt rolli lubasin meeskonnakaaslastel täita. (Jalgpallis loobusin unistamast alles siis, kui minu meeskonnad hakkasid kaotama. Viimne piisk karikas oli IV klassi unistus, kui sain Meistrite liiga poolfinaalis Real Madridi vastu kohe teise poolaja hakul punase kaardi ega osanud enam unistust võiduka lõpuni unistada.)

Kuid ikkagi, miks on sport eesti tõsises kunstis ja kirjanduses nähtamatu?5 Artur Kiris toob magistritöös ära mitu põhjust, muu hulgas välja kujunemata geograafilise ja kogukondliku identiteedi, spordi paiknemise rahvusliku ideoloogia teenistuses, olümpiaalade-kesksuse ja klassidevahelise terava jaotuse puudumise.6 Usun, et paljud spordilembesed inimesed kirjutaksid mainitule viivitamata alla.

Kiris sõnastab probleemi Nathan Bransfordile tuginedes ka teisal. Nimelt, sport ise on piisavalt tugeva narratiivse laenguga: „Sport pakub ise juba niivõrd narratiivset kogemust, mille kõrval fiktsionaalsed spordinarratiivid kahvatuvad ning mõjuvad liiasena.“7 Tõepoolest, võime sõnastada lihtsa tõdemuse: spordifilm (või -romaan/luuletus/maal jne) on seda kvaliteetsem, mida vähem on tegemist spordifilmiga.

Puki „Postipoiss“, kui jätta kõrvale ideoloogiline laetus, on hea näide. Eesti kirjandusest meenuvad veel Jan Kausi mõned miniatuurid ja iseäranis Jüri Ehlvesti 2001. aastal Vikerkaares ilmunud novell „Kutsub“ soome suusa­legendi Mika Myllylä langusest. Ehlvest on keskendunud Myllylä sisevõitlusele, eetilistele küsimustele, mis viivad tagasi varasesse lapsepõlve, piletita sõitmiseni rongis. Sport on siin vahend piirsituatsiooni seatud inimese psühholoogiliseks avamiseks. Mällu on sööbinud 2005. aasta jalgpalliteemaline projekt „Kas te räägite jalgpalli?“, mille raames lavastas Kadi Tudre VAT-teatris noortenäidendi: kogu etenduse aja nägi publik teisejärgulise meeskonna kahte mängijat varumeestepingil istumas ja jalgpallist filosofeerimas.

3.

Spordi globaalse kultuurilise tähtsuse märgatava tõusu puhul on igati mõistetav sporditemaatika imbumine teistesse kultuurivormidesse. Piisab meenutamisest, et Hemingway ja Kerouac olid otsapidi spordiajakirjanikud, Heiddeger pidas Beckenbauerit jumalaks, Šostakovitš oli lihtsalt röögatu jalgpallifanaatik. Näiteks Ladina-Ameerikas on pärast 1898. aastal ilmunud esimest jalgpalliluuletust kujunenud jalgpallikirjandus omaette tõsiseltvõetavaks žanriks.

Murranguliseks võib pidada 1992. aastal ilmunud Arsenali tulihingelise poolehoidja Nick Hornby romaani „Fever Pitch“ ehk „Haripunkt“. Autor on teinud traditsiooniliste spordiromaanidega võrreldes olulise lükke: autobiograafiliste sugemetega teksti keskmes ei ole mitte mäng ise ega Arsenali dramaatiline tiitlivõit, vaid hoopis ühe kirjandusõpetajast fänni kujunemine kõrvu lemmikklubiga.

Mis ühendab tänapäeva spordirepresentatsioone? Enam ei keskenduta võistlusliku narratiivi üksühesele ülekandele kunstiväljale, vaid lähenetakse filosoofilisemalt: üritatakse tabada spordi(ala)/sportlase/vaataja olemust. See puudutab nii tippsporti kui ka kehakultuuri. Sport kannab endas paratamatult kompleksseid, omavahel sageli vastuollugi minevaid väärtusi: mälu, ajalugu, klassid, sugu, maskuliinsus ja feminiinsus, pere ja rahvuse, erisuguste ühiskonnagruppide, mängijate ja fännide identiteet jne. Sveta Grigorjeva kirjutas mõne aasta eest oma integratsioonipoleemilises luuletuses: kui küsite mult / eesti-vene jalgpallimatšil / kellele pöialt hoian / vastan alati et // iseendale.8 Midagi sellist.

Isegi teleekraanil tabab tippsport metafoorselt sageli vaatajate identiteediloome südamikku. Alvar Loog: „Vaatemängusport on kasvanud televisiooni abil kultuuri süvakihti peaaegu kogu maailmas; tänapäeval on see tihedalt seotud eetika diskursuse ning rahvusromantilise müüdiloomega, sellest on saanud üks inimliku eneseteostuse ideaale, sotsiaalse sidususe tekitaja ja lokaalse identiteedi kandja. Seega püsib nn spordiloba justkui mingite hoopis suuremate väärtuste ning tõdede teenistuses. Tippsport on riikliku rahastamise ja avaliku prestiiži järgi otsustades võrdsustatud kõrgkultuuriga või saanud koguni otsapidi viimase osaks.“9

Kahtlemata. Näib aga siiski, et Loog ei kõnele siin spordist kui sellisest, spordist üldiselt, vaid iseäranis jalgpallist, võistkonnaspordi aladest, ehk ka individuaalspordist olümpiamängudel. Loog räägib kaude olukorrast, et globaliseerumisega kõrvu peitub spordi essents lokaalsuses (turvatundes, lojaalsuses). Globaalsetele protsessidele on aktiivselt vastu astunud mitmed tippklubid. Kuulsaim on ehk Hispaania klubi Athletic Bilbao, kes lubab meeskonnaga liituda vaid baskidel. Ja ükstapuha, missuguses liigas on Viljandi Tulevik, härra Loog läheb ikka platsi äärde oma lemmikklubi toetama.

4.

Meil siin kipub spordi üks kõige suuremaid tabusid olema spordi olemuse teisenemine – selle eritlemine lihtsalt puudub. Isegi diskuteerimine spordi laiema ühiskondlik-kultuurilise funktsiooni ja positsiooni üle kipub automaatselt liigituma spordi materdamiseks, rääkimata spordi seoste üle kunstiga arutamisest. Vaapo Vaher annab küll raamatus „Jalgpall hingede öös“ (2010) põhjaliku ülevaate kultuuritegelaste kokkupuudetest jalgpalliga, aga see on pisut teine perspektiiviasetus. See, missugune on spordi pedagoogiline potentsiaal, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua meelahutusliku aspekti võimendumine tippspordis jne, n-ö potsatab võrrandist välja.

Just sellise küsimusepüstituse eiramise tõttu näivad iseäranis vahvad katsed leida spordist kunsti tunnuseid. Kuivõrd sporti mõtestatakse eri perspektiivist, on tegemist viljakate otsingutega (definitsioonidena kipuvad säärased käsitlused muidugi olema äraspidiselt põimunud segu väärtustavatest ja liigitavatest definitsioonidest). Kuulus on Eric Hobsbawmi XX sajandi ajaloo käsitlusest pärit tõdemus, et need, kes nägid 1970. aasta MMil mängimas Brasiiliat, ei saa eitada, et jalgpall on kunst.

Eestis on küsimust vahest kõige põhjalikumalt lahanud Andrus Org, kes analüüsib spordi ja teatri ühiseid tunnusjooni: „Nõustugem tõrkumata, et teater – niivõrd, kuivõrd selle keskmes on etendamine ehk performing – on ülimalt mitmekihiline kommunikatsiooninähtus.[—] Ja tõenäoliselt peab nii mõnigi teatraal tunnistama, et jalgpallietendus ei ole pelgalt õllerähmas huligaanide eralõbu ja toorutsemise õppelava, vaid kaasaja sporditeatri, võibolla kogu kosmopoliitse vaatemänguteatri kvintessents.“10

Samale järeldusele on jõudnud ka Ameerika filosoof Simon Critchley, kes on möödunud aastal ilmunud raamatus „Mida me mõtleme, kui mõtleme jalgpallist?“ („What We Think About When We Think About Football“) keskendunud nii jalgpalli esteetikale, vaatemängule, mänguteooriale kui ka näiteks küsimusele, kuidas olla pall (õieti pallile kui kvaasiobjektile, mis ütleb: tule, mängi minuga! Nagu linnukene Prévert’i luuletuses). Critchley arvates on jalgpall sureva teatriga võrreldes palju kvaliteetsem draama. Jalgpall on lava, kus saatus viib läbi tumedaid operatsioone.

Kuivõrd Chritchley on Liverpooli meeskonna tulihingeline poolehoidja, ei tasu tema väidetesse muidugi eriti tõsiselt suhtuda. Tõsi, minu väljamõeldud sõber arvab teisiti: „Sattusin hiljuti kuulama Chritchley loengut. Ta räägib jalgpallist (ja selle võib raskusteta kanda üle ka paljudele teistele spordialadele) kui brechtlikust teatrist, pidades silmas vaataja positsiooni, hoiakut. Jalgpallipublik sööb, suitsetab, laulab, elab kaasa. Sekka dionüüsilised hetked. Ometi on nad pidevalt kohal, ei karda langetada otsuseid, nad on ratsionaalsed, hindavad mängijaid, mängupilti. Küsiksin sedasama, mis Critchley: kas olete kuulnud jalgpallifänne omavahel vestlemas? Analüüsitakse üleminekuid, taktikalisi formatsioone. Jalgpallivestluses on kirge, selles on argumente ja vastuargumente, kusjuures lubatakse oma arusaamu kõigutada. Jalgpallivestlus ei ole spordiloba.“

Brechtile, tõepoolest, oleks see meeldinud.

1 Umberto Eco, Reis hüperreaalsusse. Tlk Joel Sang. Vagabund, 1997, lk 220.

2 Alvar Loog, Anakronistlik vastus anakronistlikule küsimusele. – Sirp 24. VII 2014.

Seesama Eco mõtisklus on siiani vahest kõige tsiteeritum spordi olemust lahkav tekst. Näiteks Anders Härm ei saa sellest üle ega ümber oma põnevas võrkpalliessees.

3 A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus. V. Noor-Eesti, 1936, lk 187–188.

4 Samas, lk 188.

5 Muidugi on meil Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“, aga küllap ei ole seda loetud ilukirjandusena, vaid kui ülevaadet Kalevi kuldse põlvkonna telgitagustest.

6 Artur Kiris, Spordiromaan kui ilukirjanduslik žanr. Tartu Ülikool, 2015, lk 18–19.

7 Samas, lk 10.

8 Sveta Grigorjeva, Kes kardab Sveta Grigorjevat. Värske Rõhk, 2013, lk 73.

9 Alvar Loog, Anakronistlik …

10 Andrus Org, Jalgpall on parem kui teater ehk Sporditeatri piirjooni. Teatrielu 2002, lk 27.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht