Ilus raamat

Lauri Sommer sulandab tuntud ja tunnetatud maailma „Lõputu soovides“ poeetiliselt unes nähtu ja kujutelduga.

TRIINU MERES

Alustan kõige lihtsama kokkuvõttega: see on ilus raamat.

Linoollõiked ja tugev paber, head fotod ja kõvad kaaned, maitsekalt kujundatud, just parasjagu teksti leheküljel, trükiveavaba jne. Ent seesugune tunnustus oleks vähemalt mulle endale väga kõrvaline, kui raamat – see tähendab sõnad, kirjaniku looming – tegelikult ilus ei oleks.

On ilus. Keel on kaunis ja imeline, vahepeal murret, vahepeal autori omasõnu, keelevaheldus juhib lugeja läbi tegelaste mõttemaailma. Nii kujundlik, nii elus – oh, sellist keelt tuleb enamasti vaid luuleraamatutes ette! Aga näed, leiab proosateoseski.

Mu sõrmed ei paindu kuidagi „jutukogu“ kirjutama. Näen luulet, näen luule sügavamat olemust, mis siis, et isegi väga vaba värssi leidub tekstis üsna vähe. Baudelaire’il olid „Väikesed poeemid proosas“. Lauri Sommeril on „Lõputu soovid“, mis kõlab vähem nõudlikult, rohkem luuleliselt ja teeb surnud prantslasele ärtust ära.

Raamat on ilusas keeles, elusas ja õhulises, arvukate kujunditega vürtsitatud, kuid need kujundid pole lihtsalt loetavat toetavad iluvaiakesed. Ei, need mõjutavad mõnelgi korral loo kulgu, loo tunnetust veel sagedamini. Värviliste liivade kihid meenutavad puude aastaringe, neiu pikad jalad ja painduv kael mõnd kurelist … Ilmad muutuvad, ent lood hoiavad kohad elus. Kujund pole lihtsalt kujund, vaid on samal ajal ka tõde.

Tõde? Oh, see on samuti selle raamatu teemade seas, vaikselt taustal tiksumas. „Mis on päriselt, mis on kujutluses, kas kujutlustes olev ei ole siis päris, ta ju ON? See, kuidas asju nimetada, muudab nende asjade olemust, vaatleja mõjutab vaadeldavat …“ Juba raamatu struktuur kutsub mõtluse esile. Algab see looga, mis tundub ehe, filminäitlejast. Palju tuntud nimesid, palju nähtud filme, ja kui mõne koha peal öeldut ei toeta faktid, on see ju samuti tõsi, peab olema tõsi. Inimese elu pole ometi faktiräbu?! Me pole ju rida dokumente, vaid hoopis tunded, unenäod, igatsused, mälestused, rakud ja mõtted, püüdlused ja unustamised. Esimene lugu mõjub kui elulugu, kaunis ja õrn. Nii ilmselt ongi, küllap autor oma fakte kontrollis.

Tasapisi, lugu-loolt, näeme elu puudet järjest enamas kui lihtsalt tõsiasjarodus. See, mis kirjanikul mõtteis, ei ole faktiliselt ja praktiliselt tuvastatav: Viljandis sõidab kindla sihi ja peatusteta tramm, mille rööpad tekivad paar meetrit tema ees ja kaovad sama jäljetult tema taga, harvesterijuht poeb veidrasse auku, kus teda hoiavad kinni puujuured ja suust roomab sisse uss, et neiu käib kureks (mitte hundiks, ent samamoodi). Ei ole vist väga … tõsielulised jutud? Aga Sommer ei tee mingit vahet sisse.

Tõepoolest, kas ongi mingit vahet? Kas tuntu, tunnetatu, unes nähtu ja kujutletu on kuidagi erinevad kategooriad? Kõik, millel on tähtsust, sünnib ju inimese peas, nii tema tunded, tema kujutlused kui ka tema tajumised: unenägu või poemüüja tervitus, õhtuste päikesekiirte langemisnurk ja nukrus, mis vahel avab oma süle, ja sa surud sinna pea, sest kedagi muud pole …

Teine teema, mis läbib kõiki lugusid, on aja jäävus. Kui minevik on tunnetatav – otsi vaid ja ta on otsijale väga kohal –, kas saab siis olla, et minevik on samal ajal läinud ja möödas? Kui tunnen vihmapiisa valgumist juustest näole, soojapoolne hilissuvevihm, aga piisk on ka mu peas juuste all veel soojenenud, nii et tema märg teekond mööda laupa on ainult jahe, mitte külm – kui ma suudan seda nii täpselt tunnetada, kas see on siis üldse üdini möödas? Selles raamatus on palju niisuguseid hetki, mis nagu oleksid möödas, aga on ometi kohal, nii väga, just praegu.

Aeg on üksainus, eks? Mitte jagatud. Jagatud on meie (ajalike olevuste) tunnetus.

Või loeb siiski lihtsalt aju? Kui suudame kujutleda, on ehtne, ja asju, mida mälu kujutlemisel toetab, on lihtsam täppi ajada?

Kas siis „Lõputu soovid“ on palju­sõnaline populaarteaduslik teos? Ei. Need on luuletused, mida võivad lugeda nii inimesed, kes millegipärast luulet ei loe, kui ka luulelugejad. Ainult väga otsustavalt asjalikud inimesed vahest ei leia midagi tuttavat ja õiget.

Teen kogu juhuslikust kohast lahti. Tsiteerin: „Päevaajal muidugi rahustad ennast, teed tavapärast, surfad netis, kuulad muusikat, räägid teistega. Aga mõni asi tuleb vastu võtta ilma, et püüaksid teda ära reageerida, kogu ta sobimatuses ja võimatuses.“ Juba lugedes leidsin alailma – alailma! – kohti, mille puhul mõtlesin: „Seda võiks arvustuses tsiteerida, nii palju öeldud nii väheste sõnadega ja nii õigesti!“ Teadsin, et suvalist lehekülge lahti võttes on hea võimalus mõne säärase lause peale sattuda.

Mõni asi tuleb lihtsalt vastu võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht