Ilusa tüdruku kõrtsikurblik argipäevapoeesia

SVETA GRIGORJEVA

Mudlumil on ilmunud teine raamat. Seekord siis pikem jutustus. Praeguseks on ilmunud juba parasjagu arvustusi, enamasti kiitvaid, sekka ka mõni kriitilisem. See siin on mõlemat.

Alustada tuleb vahest sellest, et ma ei oskagi öelda, kas mulle see raamat meeldis või ei meeldinud. Kuigi enamjaolt ongi põnevamad just need teosed, mille kohta ei oskagi kohe seisukohta võtta, mis nõuavad natuke rohkem settimist, võib-olla ülelugemistki. Tegelikult proovin teadlikult vältida meeldib – ei meeldi kategoriseerimist. See ei ütle ju midagi sisulist teose kohta … aga ometigi, näete, alustasin ikka just sellega.

Kas sellise jutustuse taga on sotsiaalne tellimus? Autor ise ütleb tagakaanel: „Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust!“. Kas seda peaks võtma iroonilise noodina sellesama teose pihta? Oleks lihtne tituleerida see naise kirjutatud ning naistele kirjutatud raamatuks, mil on ka sellisena ilmselgelt müügiedu. Parasjagu muhe, räägib teada-tuntud teemast heas ja ladusas eesti keeles …

Kõik arvustajad on ühel meelel vähemalt selles, et lugu räägib ühest ilusast Elviirast ja tema olemise talumatust kergusest. Meestega ja ilma. Enamasti ilma. Tore, vähemalt on esi- ja tagakaas loetud. Aga millest siis raamatus ikkagi räägitakse? Mina vastaksin sedasi: tegelikult eriti mitte millestki. Ja see on muide väga hea. „Ilus Elviira“ on eneseirooniline kollaažlik jutustus, mis annab ennast kohati üsna raskelt kätte. Ja see teebki sellest üsna lihtsast jutustusest teatud mõttes antinaisteka.

Lugeja ootusi ei toideta teadmisega, et kohe-kohe hakkab peategelasel elus vedama. Tegelikult lausa korratakse peaaegu et mantrana igas peatükis ja seda sisse juhatavas iroonilis-groteskses tekstis, et ega õigupoolest ei lähe midagi paremaks ka järgmises peatükis, mistõttu on selle ettevõtmine mõneti raskem. Tõenäoliselt võib just selle tõttu hakata mõnel lugejal igav, sest tegemist pole põnevuse gradatsioonis kruvimise peale ehitatud vana hea page-turner’iga. Süžee mõttes midagi juhtuma ei hakka. Tegemist on ses mõttes mittepäralejõudmislooga, looga, kus toretsevat stiili kasutades näidatakse elu just selle mittemidagijuhtumise morbiidsuses. See teeb selle raamatu mulle vägagi sümpaatseks.

Mudlumi jutustus on soravalt kirjutatud, tekst huumorikas ning parasjagu iroonilinegi. Näiteks: „Arcanumit mängis Stan niimoodi, et kõndis selles pruunis tulupis mööda metsi ringi ja tappis karusid, kuni oli juba mingi level 11, ilma et oleks kordagi mõne linna lähedalegi jõudnud! Seda vist mängutegijad ei osanud ette näha, et nende Chosen One on nomaadleva eluviisiga karutapja, kellel pole oma missioonist halli aimugi ja keda see ei koti ka, et ta peab maailma päästma“ (lk 63). Või siis: „Ma armastan soojust, mõtles Elviira. See on armastuse ainus mõte ja eesmärk – soe keha su vastas, hea, kui hingab ka“ (lk 163). No selliste ridade pärast võiks ehk tappa. (Ja mitte ainult karusid! Või noh, tegelikult ei tahaks üldse karusid tappa. Jah, kallis lugeja, see on see koht, kus arvustaja püüdis nalja teha.)

Millegipärast meenus mulle „Ilusa Elviira“ lugemisel Aino Perviku 1979. aastal ilmunud „Kaetud lauad“. Sealgi kulgeb lugu suhteliselt naiivse naise (mitte)hakkamasaamiste jadas, mille kandvaks narratiiviks tolle enamasti luhtunud suhted ja läbikäimised (suhteliselt üheülbaliseks kirjutatud) meestega. Isegi süžee on mingis mõttes sarnane: „kaetud laudade“ taga vaikselt ja mitte nii vaikselt veeretatakse oma elukest edasi. Kuigi, Elviira on iseloomukam kui Perviku nooruke-naiivne filoloog. Meestele oskab ta sõltuvalt situatsioonist ka halvasti öelda!

Mudlumi raamatu peategelasel on asjadega kohati intiimsem ja lähedasem suhe, kui teda ümbritsevate inimestega.

Krõõt Tarkmeel

„Ilusas Elviiras“ juuakse lihtsalt vähem kohvi ja rohkem seda va kangemat. Kui nüüd võrrelda kahte loetud raamatut, mäletan, et Perviku oma läks palju kiiremini ja mitte ainult sellepärast, et raamat on „Ilusast …“ poole õhem. Ilmselt köitis Perviku kirjutatu rohkem, sest seal oli vähem n-ö kirjanduslikku trikitamist: ei olnud jutustatavaga iroonilist distantsi, mänglevust, lugeja poole pöördumisi, nagu Mudlumil „Ilusas …“, mis mõjus kohati tüütult. Aga eks see ole maitse asi. Ja autor on tutvustanud jutustust ju märksõnaga „burleskne“. (Jällegi, sõna, millele on viidatud igas arvustuses. Tehtud!)

Lihtsamaks ei tee lugemist autori armastus pedantselt detailitäpse kirjeldamise vastu. Ma nimetan seda sorti kirjeldamist väsitamistehnikaks. Hetkel, mil lugeja mõtleb, kui kaua võib ühest mehest või sukkpükstepaarist jaurata, tuleb tal varsti tõdeda, et tegu oli alles proloogiga. Mudlum võib teatud detaile ja toiminguid kirjeldada nõrkemiseni. Selle tulemusel kerkib muidugi kenasti esile nende asjade olemasolu absurdsus. Hea näide on meigikirjeldus: „Tema make-up kestis keerukamal juhul kuni kaks tundi, sisaldades seerumit ja kreemi, vahel ka mingeid imekapsleid, mis koheselt pinguldavad ja siluvad, meigialuskreemi, mitut tooni jumestuskreemi, ikka keskel heledamaid ja külgede peal tumedamaid modelleerivaid toone, peitepliiatseid, värvikorrektoreid, neutraliseerijaid, laugudele käis värvide alla spetskreem, huultele jälle teine selline kinnitaja ja peale sai panna huulelakki, et värv laiali ei läheks, ja suuvärvgi koosnes kolmest erinevast nüansist, huulepliiatsi peenike tumedam ring, siis pulk, siis keskelt heledamaga lopsakus ja läige või sädelus peale“ (lk 53). Jne. Jne. Jne. Kõigele muule lisaks illustreerib see lõik tänapäeva naistele suunatud tarbimiskultuuri imelist fenomeni: jumestuskreemi aluskreemilgi on oma aluskreem! Rääkimata sellest, et alusaluskreemil on oma alusalusaluskreem! Kõik need BB-, CC-, DD-kreemid. Ses mõttes arenemisruumi muidugi on … ikka tähtedeni, ikka tähestiku lõpuni!

Asjadega on raamatu peategelasel kohati intiimsem ja lähedasem suhe, kui teda ümbritsevate inimestega (loe: meestega). Enamgi veel, tundub, et Elviira investeerib objektidesse enda ümber seda tugevamini ja on huvitatud neist seda rohkem, mida nõrgem on tema suhe reaalsuse ja inimestega. Asjad ei reeda Elviirat. Nagu ka kõrts ja alkohol, moodustades tegelasele teatud mõttes turvavõrgu, mis on alati valmis teda oma lohutavasse rüppe tagasi võtma.

Võtan „Ilusa Elviira“ jutustust mingis mõttes veidra antropoloogilise materjalina. Mulle meeldib nõukaaegsete keelejäänukite kasutamine läbisegi tänapäeva anglitsismidega. Üldse annab see jutustusele mingi omamoodi elutunnetuse, mis on mulle kui vabariigilapsele n-ö tundmatu maa. Oleks huvitav teada, kuidas loeb seda raamatut näiteks mu ema. Kas temale mõjuks selline keelekasutus veidra kontrastina? Tõenäoliselt mitte. Ja tõele au andes sain ma lõpuks teada, et mu ema pole ainus siin maailmas, kes kasutab õli kohta sõna „poslamasla“.

Lõpetuseks on hea meel tõdeda, et kuigi kirjanduses tundub va rüütlikultuur olevat igaveseks surnud ja ammendunud teema, siis elus siiski mitte! Ikka ja alati leidub mõni üllas noorsand, kes on varmas mõõka tupest haarama, kui mõnd kirjanäitsikut ähvardab avaliku häbistamise oht. Ja tundub, et kuigi „Ilusas Elviiras“ ei saa nn köögitüdrukust presidenti ja prints ei saabu – näe vaeva või ära näe –, siis vähemasti päris elus – kui too kirjanduse kõrval miskit väärt peaks olema – on printsid veel olemas!*

* Rüütliromaan: http://nihilist.fm/meieli-arvustus-ilusast-elviirast/, vt ka „kolearvustus“ http://kultuur.postimees.ee/3369143/teise-raamatu-needus-ehk-igav-elviira