Imelihtne tulevik

Kaheksa kannaga manifest

Hasso Krull

1.

Tulevik on imelihtne. Tegelikult on tulevikus kõik samamoodi nagu praegu, ainult tehnika töötab efektiivsemalt ja inimesed jõuavad rohkem. Neil on kiiremad arvutid, paremad telefonid ja mugavamad autod. Tööd tehakse rohkem kui praegu ja seetõttu on ka raha rohkem, sest majandus kasvab intensiivsemalt. Väga palju mõeldakse privaatsusele ja turvalisusele, seetõttu käivad mõned asjad keerulisemalt kui tänapäeval. Oma lapse koolitöid ma enam lugeda ei saa, riskimata kohtuasjaga; samuti ei saa ma astuda tema tuppa, läbimata spetsiaalset kontrolli, kus erilist tähelepanu pööratakse tervislikule seisundile. Aga kõik on sellega harjunud ja see ei häiri enam kedagi. Kuna tootmine on automatiseeritud, elatakse ainult linnades, millest suurema osa moodustavad pangad, büroohooned ja ostukeskused. Need on aga loodussõbralikud ja meenutavad pigem tänapäeva parke, kus on võimalik isegi matkata. Matka kestel saab muidugi teha ka tööd ja ostlemas käia, et head tuju üleval hoida. Kui tööst puudu tuleb, luuakse uus töökoht automaatselt. Töö vastab alati inimese võimetele ja kui tekib tõrkeid, siis on abiks sünteetiline bioloogia, mis võimaldab genotüüpi muuta paari minutiga. Muutus on mõistagi rangelt privaatne, sest isikuandmed on salastatud, aga see ei sega ühiskonna täielikku läbipaistvust: kõik on ju jäädvustatud ja vajaduse korral saab teisendusi jälgida põlvkondade kaupa.

2.

Kas selline tulevikupilt näib usutav? Tõepoolest. Joonistasin lihtsakoelise karikatuuri, aga mulle tundub, et selline karikatuur vastab päris täpselt valitsevale meelelaadile. Just niisugust ettekujutust toetab meedia peavool, sellest lähtudes tehakse poliitilisi otsuseid ja kavandatakse ühiskonna arengut. Nägemuse keskmes on arusaam inimesest, kes pole enam subjekt, vaid pigem projekt: neoliberaalne psühhopoliitika on muutnud ta „positiivsusmasinaks“.¹ Tulevik pole sel juhul midagi tundmatut, vaid lihtsalt oleviku edasiarendus: teisisõnu, tulevik on oleviku täiendatud, võimendatud ja parandatud kordus. Midagi tõeliselt uut ei saa sündida, sest uus on see, mis täidab samu ülesandeid varasemast paremini. Tulevik on oleviku update. Muidugi vajab tarbimisühiskond uusi tooteid ja uut nõudlust, kuid need on just uued tooted, millele on vaja uut nõudlust: sisuliselt toimib edasi ikka sama skeem, mida saab reprodutseerida lõputult. Jean-François Lyotard on nimetanud seesugust masinavärki performatiivsuseks. Performatiivsus välistab mis tahes sündmuse, mida pole planeeritud teataval eesmärgil. Kõik uued teadmised on otstarbekohased, neid hangitakse millegi saavutamiseks, tõstes tegevuse efektiivsust; sama eesmärki täidab ka teadus, mis on majandusliku toimimise osa. Tarbetuid teadmisi ei koguta enam, sest teadmine pole omaette eesmärk.² Nii saamegi tuleviku, mis on oleviku optimeeritud mudel, ehk täpsemalt öeldes: olevik juba ongi tuleviku optimeerimata versioon. Kõike saab teha paremini kui praegu, aga seda, mis on „kõik“, me juba teame, sest me tunneme oma reaalsust. Tulevik on seesama reaalsus, seesama „kõik“.

3.

Visandatud tulevikupildis on seega üks väike viga: see pole mitte tulevik, vaid olevik. Sellest väikesest veast tuleneb aga fundamentaalne puudus, mis on märksa radikaalsem. Otse välja öeldes: niisugust tulevikku ei tule kunagi. Sest tulevikul on kaks põhilist omadust, mida miski vankuma ei löö. Esiteks, tulevik on alati tundmatu. Kui tahes kaua me ka ei keerleks ühes ja samas umbe jooksnud olevikus, tehes nägu, et kõik läheb järjest paremaks, saabub viimaks ometi hetk, mil algab tulevik kui sündmus. Performatiivsus muutub mõttetuks. Me ei tea enam, mis toimub; me ei oska ühtegi käiku ette arvestada, sest ees on midagi, millest meil pole vähematki aimu. Kujutlusvõime voolab tühjaks, see on nagu mänguklotside kogu, millest pole mõtet midagi ehitada, sest uus mäng hakkab ilma ainsagi klotsita. Sel taustal paistab ehk paradoksaalne tuleviku teine põhiomadus, mis ei kõla enam tuttavlikult. Tulevik ei tule ju eikuskilt: tulevik on unustatud minevik. Kõik see, millest tulevik sünnib, on juba praegu olemas – ainult tema sünd on olemata. See sünd kui sündmus algab ootamatult, teataval küllastumuse momendil, mille ligidust mõned inimesed vahel tajuvad, aga sellele pööratakse harva tähelepanu. Ja kui sündmus on juba õhus, pole hiljutistel ennustustel tähtsust, sest nüüd tuleb jälgida õrnematki tuuleõhku.

4.

Kuigi tulevik on unustatud minevik, on ta niisiis ikkagi tundmatu ehk teisisõnu – just unustus teebki ta tundmatuks. Selle lause võib ümber pöörata ja öelda, et kui unustatud tulevik minevikust tagasi tuleb, ei tunne me teda ära. Ometi on unustust ennast võimalik teatava piirini analüüsida, see on nagu anamnees psühhoanalüüsis. Nii ongi juhtunud, et praegu me juba teame, kuidas unustatud tulevik meile tagasi tuleb. Ta tuleb üleilmse soojenemise kujul, mille tagajärjed on nii keerukad, et me ei tunne neid ära. Nagu selgitab Timothy Morton, on üleilmne soojenemine „kuri probleem“ (wicked problem), sest kuigi seda võib täielikult mõista, pole sel mingit ratsionaalset lahendust. Rääkida võib isegi „ülikurjast probleemist“ (super wicked problem), sest aeg saab otsa ja pole ühtki keskset autoriteeti, kes sellega tegeleda suudaks; lahenduse otsijad on ise ühtlasi probleemi tekitajad, poliitilised jõud aga alahindavad probleemi irratsionaalselt.³ Praegu pole enam kahtlust, et soojenemise on põhjustanud meie tööstuslik progressiühiskond, seega on tõepoolest tegemist meie endi minevikuga, mis järjest võimsamalt kätte jõuab.⁴ Tagajärjed on paljuski juba pöördumatud, mõned neist kestavad 500, mõned 30 000, mõned aga 100 000 aastat.⁵ Siit sigineb masendav fatalism: kui asjad on juba niikaugel, mis mõtet on siis veel pingutada? Tegelikult muidugi tasub, sest tulevik koosneb lugematutest üksikasjadest, mida luuakse praegu. Järgneb tüütuseni tavaline küsimus: miks siis keegi midagi ei tee? Just viimane ilmselt ongi hukkuva inimsoo põhitunnus.

5.

Ometi on tulevik tundmatu. Seal on midagi veel – kas see „midagi veel“ tähendab halba või head, kes seda teab. Muidugi kehtib see kõik ka Eesti kohta. Aga mis on Eesti? Kas üks saja-aastane vabariik? Ärge ajage naerma. Eesti pole (kõigepealt) riik. Eesti pole (ennekõike) isegi rahvus. Mingit erilist „Eesti tulevikku“ pole olemas. Võib-olla on Eesti teatav ökoloogiline kooslus? See kõlab juba paremini. Ehk on Eesti hoopis üks pärimus? Niisugune määratlus tundub paljutõotav, aga ma saan aru, et sellest siiski ei piisa, määratlus oleks liiga avar. Vahest sõnastada see siis nõnda: Eesti on pärimuslik ökoloogiline kooslus. Alles selle pärimusliku ökoloogilise koosluse kaudu võiks Eesti olla (pealegi) ka riik, ning isegi rahvusel võiks (takkajärgi) olla oma otstarve. Just selle pärimusliku koosluse pärast on rahvus ju kunagi loodud, või selgelt välja öeldes: pärimuslik ökoloogiline kooslus ei eksisteerinud mitte sellepärast, et saada kunagi rahvuseks, vaid rahvus leiutati selleks, et kaitsta ja hoida üht pärimuslikku kooslust. Jääb mulje, et tänapäeval on see täiesti unustatud. Eesti riik oleks justkui vajalik ainult selleks, et Eesti oleks „iseseisev“. Aga mida tähendab „iseseisvus“? Tahaks õelalt sõnadega mängida: mille peal see „ise“ õieti „seisab“? Ja vabandust, kes ta üldse on? Kui paljudel meie seast on au teda tunda? See jutt ei vii mitte kuhugi. Eesti riigi ja rahvuse mõte ei saa olla „iseseisvus“, ei praegusel hetkel ega veel vähem tulevikus. Kui Eestil on tõesti olemas oma tulevik, siis saab see tulevik tulla ainult sellest, mille kaitsmiseks ja hoidmiseks riik ja rahvus kunagi loodi. Teisisõnu, Eesti tulevik on seesama pärimuslik ökoloogiline kooslus, mis oli olemas ammu enne seda, kui keegi Eesti nimegi teadis.

6.

Jõuame ebamugavasse valda. Ökoloogilise koosluse piirid on hajusad – tegelikult polegi tal piire, sest ta on tihedalt põimunud teiste ökoloogiliste kooslustega, mis omakorda on põimunud järgmistega jne. See tähendab, et kui Eesti tulevik on pärimuslik ökoloogiline kooslus, siis ei kuulugi see päriselt meile, s.t ta ei kuulu ainult meile, vaid peale meie veel paljudele teistele. Eesti tulevik polegi ainult Eesti tulevik. Ja vähe sellest. Ökoloogiline kooslus ei hõlma üksnes inimesi, vaid lugematut hulka teisi olendeid, kes elavad meie kõrval, meie ümber, meie jalge all, meie pea kohal ja isegi meie sees. Muidugi pole need olendid Eesti Vabariigi kodanikud. Nad ei ole üldse kuskil kodanikud. Aga just need mitteinimlikud mittekodanikud moodustavad tegelikult Eesti tuleviku. Ilma nendeta poleks tulevikust tulemas mitte midagi. Ilma nendeta poleks meil mitte kuhugi minna. See arusaamine lammutab maani maha kogu praegu valitseva majanduspoliitilise kõnepruugi, kus kõige tähtsamaks võlusõnaks on „suur investeering“. Tehakse nägu, justkui teaksid kõik, mis on „suur investeering“. Ometi ei tea seda mitte keegi, isegi mitte rahandusministeeriumi ametnikud. Kuni Eestis pole hakatud hindama looduslikku kapitali – mitte üksnes ebamäärase „väärtusena“, vaid ka rahalise väärtusena –, ei saa mitte keegi öelda, milline suur investeering Eestile tõepoolest kasulik oleks.⁶ Praegu on selge, et kõik „suured investeeringud“ Eestis on õigupoolest investeeringud kahjumisse, sest looduslikku kapitali ekspluateeritakse täiesti tasuta. Vesi, mets ja maavarad on lihtsalt olemas, nad muutuvad rahaliseks väärtuseks alles siis, kui vesi on reostatud, mets maha võetud ja maa tühjaks kaevandatud. See pole aga väärtuste loomine, vaid vastupidi, rüüstamine. Eesti praegune majanduspoliitika on Eesti kui pärimusliku ökoloogilise koosluse vaenlane. See tähendab ühtlasi, et ta on Eesti ajalooliste eelduste vaenlane, sest rahvus ja riik loodi selleks, et pärimuslikku ökoloogilist kooslust kaitsta ja hoida. Kuna sellest ökoloogilisest kooslusest sõltub Eesti tulevik, on Eesti praegune majanduspoliitika ka Eesti tuleviku vaenlane.

7.

Mida teha? Kui ma vaid teaksin, ütleksin seda kohe. Jean-Luc Nancy pakub sellele küsimusele kaks vastust: esiteks, küsimust tuleb muuta, ja teiseks, me juba teemegi.⁷ See on muidugi tõsi. Aga kuidas peaks küsimust muutma? Arvan, et alustada tuleb tingimuste täpsustamisest. Eesti majanduspoliitika on neoliberaalne majanduspoliitika. Neoliberalism on üleilmne peavool, millele väidetavalt pole alternatiivi. Kuigi sel mõistel on petlik sarnasus „liberalismiga“, ei ole neoliberalism mingi emantsipatoorne ideoloogia, vaid ahnuse ratsionaalse põhjendamise meetod. Neoliberalismi halvim nõrkus on see, et ta ei saa tunnistada mingisugust lüüasaamist, vaid peab tagasilöökide puhul alati jätkama samade vahenditega, suurendades „majanduslikku vabadust“, mis ongi neoliberaalses kõnepruugis ahnuse ilusam nimi. Sama kehtib ka suurima, tõtt-öelda ületamatu tagasilöögi puhul, mille annab üleilmne soojenemine, ehk, nagu otse ütleb Naomi Klein: „Kui tunnistame, et kliimamuutus on tõeline, tunnistame neoliberaalse projekti lõppenuks.“⁸ Kuna ükski neoliberaalne poliitik ei saa seda tunnistada, ongi valetamine ja vassimine saanud tänapäeva poliitika normiks. Kuulus „tõejärgne ajastu“ pole midagi muud kui lihtsalt võimetus tõelusele näkku vaadata. Ei saa ju tunnistada, et tööstuslik kapitalism on läbikukkunud projekt: ei saa tunnistada, et tulevik on küll imelihtne, aga see ei tõota midagi head. Siit võib hõlpsasti tuletada ka momendi, millal „tõejärgne ajastu“ läbi saab: niisugune moment saabub siis, kui tõeluse varjamine mingi vapustuse tõttu äkki enam võimalik ei ole. Kui inimesed tajuvad otsest ohtu oma eksistentsile, ei saa neile enam hambasse puhuda. Nüüd saamegi esialgset küsimust muuta, teisendades selle küsimuseks: kuidas valmistuda?

8.

Tänane Eesti on silmanähtavalt langenud ekstraktivismi ohvriks. Ekstraktivism on ühepoolne suhe maaga, mis põhineb üksnes võtmisel, nii et seda võib sama hästi nimetada röövimiseks. Kõik elavad ökosüsteemid taandatakse „ressurssideks“, mida tuleb maksimaalselt ekspluateerida, ennekõike muidugi ekspordiks. Ekstraktivismi otsene tagajärg on ohveralade teke (sacrifice zones), millel pole röövijate silmis mingit tähendust, mistõttu neid võib vabalt laastada, reostada, mürgitada ja hävitada.⁹ Ohver­ala klassikaline näide on Nauru, väike saar Vaikses ookeanis, kust leiti möödunud sajandi keskel fosforiiti. Pärast lühikest „õitsengut“ sai saarest armetu kiviväli, kus ei kasva enam midagi; väetis, mida fosforiidist tehti, on samuti ammu kadunud. Praegu on Austraalia valitsus rajanud Naurule pagulaslaagri, kus naurulased saavad veidi tööd, kuid vaevalt see kedagi rõõmustab. Tulevik oli imelihtne ja jõudis ka kiiresti kätte. Eestis on ohveralade hulk sel sajandil hirmutava kiirusega kasvanud. Ekstraktivism ründab kohutava jõuga niihästi maa all kui ka maa peal: kaovad metsad, surevad loomad ja linnud, hävib põhjavesi. Paiku, kus keegi elada ei taha, on juba piisavalt; veel rohkem on aga neid, kus piisab ühest „suurest investeeringust“, et elu troostituks muuta. Ehk olekski õigem kõnelda sel puhul rööv­investeeringutest? Mida teha? Jõuan siin Nancy pakutud teise vastuse juurde („me juba teemegi“). Me valmistumegi juba: tähtis on jätkata seal, kus juba on alustatud, sest taganeda pole kuhugi. Tehkem röövimine nii keeruliseks kui võimalik. Olgu tulevik pigem keeruline.

Kirjandusfestivali „Prima vista“ patrooni kõne selle avamisel 9. mail 2018 Tartus

1 Byung-Chul Han, Psychopolitics. Neoliberalism and New Technologies of Power. Tlk Erik Butler. Verso, 2017, lk 32.

2 Jean-François Lyotard, La condition postmoderne. Rapport sur le savoir. Minuit, 1979, lk 74 jj.

3 Timothy Morton, Hyperobjects. Philosophy and Ecology after the End of the World. University of Minnesota Press, 2013, lk 135.

4 Vt Climate scientists just debunked deniers’ favorite argument. – The Guardian 28. VI 2017.

5 David Archer, The Long Thaw. How Humans are Changing the Next 100,000 Years of Earth’s Climate. Princeton University Press, 2009.

6 Kuidas looduslikku kapitali mõõta, hinnata ja väärtustada, vt Dieter Helm, Natural Capital. Valuing the Planet. Yale University Press, 2015, eriti V („Measuring Natural Capital“) ja VI ptk („Pricing and Valuing Natural Capital“).

7 Jean-Luc Nancy, Que faire? Galilée, 2016, lk 15.

8 Naomi Klein, No Is Not Enough. Defeating the New Shock Politics. Allen Lane, 2017, lk 81.

9 Naomi Klein, This Changes Everything. Capitalism vs. the Climate. Simon & Schuster, 2014, lk 169.