In memoriam Andres Ehin. 13. III 1940–10. XII 2011

Hando Runnel, Jürgen Rooste, Jaan Malin, Lembit Jakobson

Hando Runnel SÜRREALISTI UNENÄGU Päev vajub pehmeks, õhtu jõuab,umbropsu uni ohvreid nõuab.Mu naer su kõrvu vaevalt enam jõuab,vend vikatiga sisselaskmist nõuab. Jürgen Rooste * on linnukene väljas mõuranudning vaikib vaga suruõhuhaamer mis ootab teispool võlur Ozi maadsaab teada nõelasilma läbind kaamel

Jaan Malin

PÄRAST TAIGAJÄRVE

Andrese kevadine painutamine
nurjus ammu enne, kui jõudis kahdlase
täituvusega (põhjatu?) anumani …
Roosamummulises kleidis Vilma kui naine
hoidis anumat oma värisevas käes
seda kramplikamalt pigistades, kuni selle
noorkuu-kahvatu, aega varitsev uur
imes endasse süütute väravate siniverd.
Himurate ja iharatena ootasid laste vanemad
küpsetamisse lõikuvat vaheaega.

[- – -] ridade esitähed annavad ülalt alla eesnime
+ alt üles perenime,
ridade lõpptähed: ülalt alla perenime
+ alt üles eesnime [- – -]

Lembit Jakobson

Andres Ehinile mõeldes

11.12. 2011

kõik me saame minna
valgusesse aja kohal
üles sinna
me elu kord kui
ära kohab

et järeltulev sugupõlv
pilvesütest leiaks üles
see aeg ei olnud
pime külm
meie endi süles
linana me üle