In memoriam: Harri Jõgisalu

Harri Jõgisalu
24. VIII 1922 – 18. IX 2014

Meie hulgast on lahkunud Harri Jõgisalu. Koolimees, kirjamees, öeldi hiljuti lugupidavalt ta juubelil. Lisan siia: suur, väga suur töömees, kes elas pika värvika elu ning jõudis sellest palju edasi anda. See läbielatu, kogetu on nüüd enam kui kahekümne viies raamatus.

Erilise soojusega kujutab ta vanu inimesi, toonitades nende elu- ja töötarkust. Nii on lugeda „Eesti kirjarahva leksikonis”.

See pole kogu tõde. Veel suurema südamlikkusega panid Harri tegutsema ja maailma avastama lapsed, nii Kihnus, Manilaiul, Läänemaal ja mujalgi.

„Ta võtab lugeja käe kõrvale ja asub kiirustamata teele,” on öelnud lastekirjanduse uurija Krista Kumberg. „Lugeja on kärsitu, tahaks sihtkohta tormata, aga autor osutab tee ääres kasvavale lillele, näitab eemal talukohta, millest vaid vundamendikivid ja õuepuu alles on.”

Mul on olnud rõõm korduvalt Harri käe kõrval käia. Tema tegi mind tuttavaks Manilaiu rannamere ja inimestega. Harri kutsel jõudsin esimest korda Kihnu saarele, ammu enne seda, kui tuli trükist saare elu ja murret avav „Maaleib”, kaks kõrget kirjandusauhinda saanud teos.

Sealt edasi Sangelaid, roheline pärl keset sinivett, peremeheks Tumapietri Kolla, enamasti Sangevanaks kutsutu. Kolla oli ehe Kihnu taat, Harri mõttekaaslane ellu ja loodusesse suhtumises.

Need jutud, jutud kivide vahel leegitseva lõkke paistel. Tutkaste mängud, salakavalate pardiemade peresuurendamise röövid, hüppeliselt minek mineviku radadele, kui Sangelaiul magasid püügipäevade öid eakad kalurid kolme ilmakaarde vaatavas lakapealsega suvekuuris, sealse nimega koius.

„„Ei mool nüid kolmel päiväl süomamuret,” andis Kolla paja ja leemekulbi Harri valdusesse. Ta teadis paljudest eelmistest kohtumistest külalise kokavõimeid. Ja tõi ahvena­uhhaa patta kaks prisket angerjat.

„Ühest aitaks küll,” tõrjus siingi tagasihoidlik Harri. „Teil ju kroonu keeld peal.”

„Sie pistku nad änna alla.”

Oi aegu ammuseid! Kaluritele oli ülalt kõrgelt antud kõva käsk. Mõrda või õnge sattunud angerjat ise süüa ei tohi.”

„Igaühel meist on oma osa möödunud ajas, sealt maalt, kust keegi lõputult kulgeval ajal, võiks öelda, ajarongil, on olnud kaasasõitja.” Nii alustab Harri eessõna oma kaalukamale teosele „„Grand Marinast” Kadriorgu”, teosele, mis ületab kõrgelt lastekirjanduse lati.

Tema kaasasõit ajarongil on nüüd lõppenud.

Jaan Rannapi järelehüüdega
ühineb Eesti Kirjanike Liit.

 Hüvastijätt Tallinna Pärnamäe krematooriumis laupäeval, 27. IX kell 12.30.