Inimesed on tõelised vaid kunstniku kujutluses

Mida teha Aleksandriaga, arhetüüpse linnaga, kus kohtuvad paganad ja kristlased, eeros ja askees, vana ja uus?

SIIM LILL

Veetsime Marju Lepajõega palju helgeid hetki, rääkides linnast, konkreetsemalt Zürichist ja Tartust. Marju oli endale tellinud raamatu Zürichi linna kirjanduslikust ajaloost. Autori nimi ja raamatu pealkiri ei tulnud kunagi jutuks (vahest keegi teab?), ent mulje oli söövitav. Mõtted tiirlesid samalaadse suurehaardelise projekti üle Tartu kohta. Ehk jõuab too mõte kunagi ka vormi. Selle kõige keskmeks on üks lihtne küsimus: kuidas saab üks linn olla kirjanduslikult suur ja kuidas üks linn suureks kirjutada? Ja seegi, kas vahel pole mõni linn liiga suur, nii et ületab kirjatähtede mõõtmed.

Kodumaistest kirjanikest on näiteks Jan Kaus suutnud vormida Tallinna, elegantselt ja haaravalt. Pealinn tundub talutav, hoomatav ning selle ruumipilt köitev. Tegelikkus pealinna tänavatel on sageli pettumus. See on kontrasti viga, nagu ütleb Beebilõust. Suurtest hiiglastest meenub aga Rooma, mis jääb sageli tekstis kättesaamatuks ja kõrvalossa, naeruvääristades nõnda kogu teksti – milline peategelane saakski ületada Rooma? Karl Ristikivi ja Viivi Luik on jõulised erandid: nende Roomast õhkab ajaloo parfüümi, ühe Linna suurust. Nad kummardavad hiiglase ees ja on saanud seega armulise vastuvõtu osaliseks.

Mida aga teha Aleksandriaga, arhetüüpse linnaga, kus kohtuvad paganad ja kristlased, eeros ja askees, vana ja uus? Linn, kus saavad kokku ida ja lääs, nagu ütles Carl Gustav Jung, kellele tähendas see teadliku ja alateadliku kohtumist. Linn, mis on Rooma antipood.

Hereetik

Märgates Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ esimest osa poeletil, võpatasin rõõmust, sest see on autor, kelle saabumist oma keelde olen oodanud Durrelliga esmakohtumisest peale. Lawrence on loomulikult kõigi laste lemmiku Geraldi vend. Too Larry, kes Korfu seiklustes muudkui kirjutusmasina taga aega veedab, sellal kui väikevend harjutas hilisemaks eluks loomade püüdmist. Iseasi, kas tänapäeval kedagi loomade püüdmise lood köidavad. Pokemonide püüdmine on paeluvam.

Lawrence Durrell sündis Indias ning huvi ida usundite ja metafüüsika vastu kandis teda terve elu. Elu lõpus olevat ta öelnud, et teda huvitavad praegu üksnes tiibetlaste budism ja gnostitsism. Kuldaväärt huvid! Elutee pillutas teda seejärel kõikjale maailma. Pikemalt peatus Durrell Prantsusmaal Languedoci aladel, kust sai ainest tema teine suurteos: „Avignoni kvintett“. Langesid ju neil aladel katarite nime alla koondunud hereetikud võika massimõrva ohvriks.1 Ristisõdade paavst Innocentius III on hea näide, kuidas suur tarkus ja rumalus võivad käia käsikäes, kuidas ühtede valgus võib olla teistele timukaks.

Durrell alustas luuletajana, leides mentoriks T. S. Elioti, kes avaldas tema luuletusi Faberi kirjastuses.2 Kui kõrvale paigutada tema teine kaaslane ja õpetaja Henry Miller, saab paika panna pingevälja, mille vahel ta oma tekstidega laveerib: ühelt poolt too ida ja lääne traditsioon, mida kandis Eliot, ja teiselt poolt freudistliku „vabanemise“ järgne seksuaalne impulss, traditsiooni lammutamine – sedavõrd omane Millerile! –, mis väljendus nii Durrelli teostes kui ka vastuolulises eraelus.3 2019. aasta Tartu residentkirjanik Andy Willoughby ei saanud näiteks põgusas vestluses, rääkides sellest, et talle Durrelli luule ei meeldi, aga proosakirjanikuna on ta suur, mainimata jätta autori segaseid suhteid tütrega. Omamoodi võib Lawrence Durrelli võrrelda Eric Gilliga, kunstniku ja tüpograafiga, kelle traditsiooni ja vaimsuse otsimine põrkus küsitava kommuunielu, intsesti ja zoofiiliaga. „Must raamat“, Aleksandria neliku eellane, Durrelli esimene kuulsust toonud proosateos, oli oma kergelt sürrealistliku ja seksuaalse sisuga 1938. aasta Inglismaal liialt vabameelne ning pidi ilmuma kõlvatus Pariisis.

1950. aastate lõpus ilmuma hakanud „Aleksandria kvartett“ tõi aga autorile maailmakuulsuse.

Kirjanik Lawrence Durrell täitis Aleksandrias Teise maailmasõja ajal diplomaadina töökohustusi. Milliseid kirjeldusi tülgastus sest paigast on loonud! Pildil Aleksandria enne 1923. aastat.

William Henry Goodyear / Brooklyn Museum / Wikimedia Commons

Linn

„Aleksandria kvarteti“ keskmes on muidugi Aleksandria. Toosama Gustav Flauberti kirjeldatu: „Ma viisin ta [pimeda õpetaja Didymose] Paneumile, kust paistab Pharose tuletorn ja avameri. Siis me tulime tagasi sadama kaudu, puutudes kokku inimestega kõikidest rahvustest, kuni karusnahka riietatud kimmerlasteni ja ennast lehmasõnnikuga kokku määrinud gümnosofistideni Gangese äärest. Tänaval kakeldi vahetpidamata juutide tõttu, kes ei tahtnud makse maksta, ja mässajate tõttu, kes tahtsid roomlasi minema kihutada. Pealegi oli linn täis ketsereid, Mani, Valentinuse, Basilidese ja Areiose poolehoidjaid – kõik nad püüavad teid enda ringi haarata, et teiega vaielda ja teid ümber veenda.“4

Durrelli ajaks on linn kaotanud küll oma maailmaimed, tuletorni ja raamatukogu, ent kirevus on sama: „Viis rassi, viis keelt, tosinkond usutunnistust, viie laevastiku tagurpidipilt lainemurdjaga eraldatud õlises vees. [—] Te ei ajaks seda linna aga eales segi mõne õnneliku paigaga. Vaba hellenistliku maailma sümbolarmastajad on siin asendunud millegi muuga, millegi õrnalt androgüünse ja endassepööratuga“ („Justine“, lk 24). Toda paljusust saadab nüüd kerge dekadentlik hõng, millele annab juurde iga tetraloogia osa trooniv de Sade’i tsitaat ning sagedased vihjed gnostikute valentiniaanide müüdile siia ilma langenud Sofiast (tarkusest), keda mateeria jõud kohtlevad seksuaalse proviandina. Ei maksa aga kohkuda. De Sade’i puhul võib nõustuda Colin Wilsoniga, kes kirjutab: „Hoolimata tema mõningate võimekate kaitsjate eeskõnest on kellelgi, kes de Sade’i tegelikult ka lugenud on, raske tema vastu erilist sümpaatiat tunda. Tema töödel on lapseliku õeluse maik, mis ei lase neid tõsiselt võtta. Neis on ka eriomast lollust. Eeldada, et naise ainukeseks eesmärgiks on ennast hommikust õhtuni keppida lasta, on lihtsalt läbinägematu.“5 Durrelli teosed on lähtunud aga hoopis teisest impulsist.

Tsiteerin veel korra pikemalt, sest minu meelest on siin tegu Durrelli teoste essentsiga: „Trööst, mida pakub aju ja südamega tehtav töö, seisneb selles, et ainul seal, maalija või kirjaniku sisemaailma vaikuses, saab tõelust ümber seada, töödelda ja panna näitama on tähenduslikku poolt. Meie tavaelu teod on lihtsalt kotiriie, mis katab ja peidab kuldniitidega kangast, mustri tähendust. Meid, kunstnikke, ootab seal rõõmus kunsti kaudu saavutatav kompromiss kõigega, mis haavas või alandas meid igapäevaelus, me ei väldi sel moel saatust, nagu teevad tavainimesed, vaid viime täide selle tõelist potentsiaali, kujutlust“ („Justine“, lk 27).

Aleksandria neelab endasse suure hulga inimesi. Linn on paratamatus, millesse upuvad armusuhted ja surmad ning millest kirjanik ja kooliõpetaja Darley, esimese ja viimase romaani minategelane, püüab ennast vabaks rebida: „Haletsuse, ihaluse ja hirmutundega nägin ma taas enda ees lahti rullumas linna, kust pärinesid mu sõprade ja raamatutegelaste näod. Ma teadsin, et pean seda uuesti kogema, ja nüüd juba viimast korda“ („Clea“, lk 13).

Durrell kirjutab oma tetraloogia kohta nõnda: „Tervik on seega kavandatud väljakutsena konventsionaalse romaani sarivormile ja kujutab endast ajaliselt küllastatud olevikuplaani“ („Justine“, lk 13). Romaani kolme esimese osa tegevus toimub samal ajal, eri jutustajate pilgu läbi: need on juba mainitud kooliõpetaja Darley, arst, homoseksuaal ja okultist Balthazar ja suursaadik Mount­olive. Neljas osa „vabastab ajadimensiooni“ ja hüppab Teise maailmasõja järgsesse aega, mil esimese osa minajutustaja otsad kokku tõmbab. Teoseid võib lugeda järjestikku, leides nõnda järk-järgult tegelaste ja sündmuste erisuguseid tahke, ent ka paralleelselt, nõnda, nagu mina seda tegin.

Raamatutel on nii palju tasandeid, et neid on siinkohal raske lahata. Loetlen neist mõningad. Esiteks juba mainitud Aleksandria lugu, linna ajastute ja müütide lugu. Carol Peirce ütleb, et „Aleksandria kvartetis“ võib õigupoolest näha palimpsesti: allusioon allusiooni all, legend legendi all, igaüks neist loomas omaette tähendustasandit või mõju.6 See on ka modernne armastuslugu, kus segunevad eri vanused, sood ja sättumused7 – neid katab kire ja armastuse kõike mattev lõõm: „Ta meeltesegadus oli niivõrd suur, et ta istus ja vaatas metamorfoosi läbi teinud Justine’i, püüdes tuletada meelde, kuidas too nägi välja teispool moondavat membraani, paksu kesta, millega Aphrodite katab armastajate silmad, pimedusega löödud püha läbipaistmatust“ („Balthazar“, lk 51).

Olgu öeldud, et päriselt veetis Durrell Aleksandrias vaid lühikese osa oma elust, täites seal Teise maailmasõja ajal diplomaadina töökohustusi. Kirjades Millerile ei hoia ta sõnu tagasi, vaid kirjeldab, kui väga ta seda kohta selle kultuurituse, kliima ja ainukese kohaliku vestlusteema, raha pärast vihkab. Ent milliseid kirjeldusi see tülgastus on loonud: „Sadamakaidelt suunduvad linna pehkinud kipaka majadekoormaga tänavad, mis hingavad üksteisele suhu ja on igatpidi kreenis. Luugistatud rõdud kihavad rottidest ja vanaeitede juuksed on täis puukide verd. Kestendavad seinad taaruvad vintispäi loomulikust raskuskeskmest itta ja läände. Kärbeste must lint kleepub laste suude ja silmade ümber. [—] Higivahus berberinaised lehkavad nagu lagunev trepivaip. Ja lisaks tänavamüra: veekandja Saidi hõiked, reklaamiks kokku taotavate plekk-kruuside kolksud, mida keegi ei pane tähele, nagu lastaks mõnel peene kondiga väikesel loomal soolikaid välja. Tiigisuurused paised, inimliku viletsuse nii suurtes mõõtmetes taimelava, et see tekitab õudust ja kõik su tunded suubuvad tülgastusse ja hirmu“ („Justine“, lk 34). Ent Durrell leiab tröösti Konstantinos Petrou Kavafise luuletustest ja vestlustest kümmekond aastat tagasi linnatänavatel kõndinud luuletaja kohta ning see muudab kõike. Ta ütleb, et ilma tolle luuletajata poleks ta suutnud oma kvarteti tegelasi kujutada. Kavafis saab nendes teostes linna sümboliks ja nõnda omandab kirjanduslik Aleksandria hoopis teise tähenduse.8

Aeg märgata

Kui nüüd kõik eelöeldu tundub liigne analüüsimine, varjatud tahkude otsimine, siis lõpuks on Durrelli tetraloogia puhul tegu paganama hää kirjandusega, mis haarab endasse ega lase pikalt lahti. Tõlkija Inna Feldbach on teinud vaimustava töö. Jääb üle ainult loota, et tal on jaksu võtta ette ka „Avignoni kvintett“.

„Aleksandria kvartett“ on ühe kirjaniku kujutluse kohtumine võõraga pinnal, kus läänelik sulab ühte idamaisega: „Ta tundis end nii, nagu tunneks end selles olukorras igaüks, nimelt valdas teda peadpööritav endise minateadvuse kaotamise ja uuega asendumise tunne. Ta tundis, et kaob iseendal käest ja et ta loomujooned muutuvad justkui ähmaseks. Kas see on hariduse tõeline mõte?“ („Mountolive“, lk 22). Siinkohal on paslik küsida, kas see pole mitte ka kirjanduse tõeline mõte. Ning kas võõraga kohtumine ja iseenda minapildi lõhkumine pole praegusel kriisiajal meie pealis­ülesanne?

Aeg on märgata võõrast enda ümber, näha Linna enda ümber selle kõigis tahkudes. Kahelda enesestmõistetavustes: vahest on Linn meie ümber oma aja ära elanud, meid endasse neelanud ja oleks aeg enne seedekulglasse jõudmist ennast lahti rebida? „Suuri edasiminekuid ei saavutata analüütiliste protseduuride, vaid äratundmiste varal. Jah, aga kuidas?“ („Clea“, lk 293).

Briti kirjanik Lawrence Durrell koos kreeka fotograafi Dimitri Papadimose ja egiptuse arhitekti Hassan Fathyga Kairos.

Ioannis D. Papadimos / Wikimedia Commons

1 Vrd ka hiljutiste teesidega, kus väidetakse, et katarism on pelk akadeemiline konstruktsioon: Cathars in Question. Toim Antonio Sennis. York Medieval Press, 2016.

2 Siinkohal väärivad märkimist ajakirja Twentieth Century Literature kaks Durrellile pühendatud 1987. aasta erinumbrit, kus on avaldatud ka valik Durrelli kirju Eliotile ja Gerald Durrelli mälestusi oma vennast. Tõlkija Inna Feldbach ütleb, et ta „pole kusagilt lugenud, et Durrell oleks modernist“ („Justine“, lk 5). Neis ajakirjanumbrites paigutub ta teiste suurte modernistide kõrval kenasti pjedestaalile.

3 Pildi Durrelli varasest boheemlaselust ning kohtumisest Milleri ja tema kirjandusliku salongiga Pariisis annab köitvalt Durrelli tollase abikaasa Nancy tütar: Johanna Hodgin, Amateurs in Eden. The Story of a Bohemian Marriage: Nancy and Lawrence Durrell. Virago, 2012.

4 Gustav Flaubert, Püha Antoniuse kiusamine. Tlk Tatjana Hallap, Tiiu Kaldma ja Anu Lõun. Perioodika, 1995, lk 92–93.

5 Colin Wilson, The Misfits: A Study of Sexual Outsiders. Grafton Books, 1989, lk 67.

6 Carol Peice, Wrinkled Deep in Time: The Alexandria Quartet as Many-Layered Palimpsest. – Twentieth Century Literature 1987, nr 33(4), lk 485–498. Artiklis on ka Durrelli tsitaat oma tegelaste kohta: „Ma loodan, et kontiinumi teisest otsast nähtuna ei paista mu tegelaskujud pelgalt inimestena, vaid sümbolitena, nagu seda on tarokaartide pakk.“

7 Nt polnud Durrelli esialgne plaan kirjutada „Justine’i“ eessõnas, et tegu on biseksuaalse psüühe uurimisega, tollal avaldamiskõlbulik. Vt Lawrence Durrell, From the Elephant’s Back: Collected Essays and Travel Writings. Toim James Gifford. The University of Alberta Press, 2015, lk 178.

8 Durrelli Aleksandria perioodi kohta vt Anna Lillios, The Alexandrian Mirages of Durrell and Cavafy. Rmt: Lawrence Durrell and the Greek World. Toim Anna Lillios. Susquehanna University Press, 2004, lk 120–128. Durrellil oli suur roll nii tõlkija kui ka tutvustajana uuskreeka autorite laiema tuntuse saavutamisel (Kavafise kõrval veel nt Jorgos Seferis, Angelos Sikelianos). Vt nt Diego Delgado Duatise doktoritööd „The Hellenic World of Henry Miller and Lawrence Durrell“ (Universitat Rovira i Virgili, 2015, https://www.tdx.cat/handle/10803/385980#page=1).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht