Inimvaatlused – „Kuidas te teate, millised on kivipuravikud?“

SUSAN LUITSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lubasin eelmises lõpuloos, et lähen ja vaatan oma ainukese suveetendusena ära Draamateatri lavastuse „Talupojad tantsivad prillid ees“, mis oli tähelepanu tõmmanud naljaka pealkirjaga ning mille kasuks rääkis asjaolu, et seda mängitakse siseruumis (kõrgemaid ootusi ei julgegi ma suveteatrile seada). Kuna mul pole vähimatki ambitsiooni hakata teatriarvustusi kirjutama ja Kaur Riismaa on talupoegade loo 2. juuli Sirbis juba ammendavalt juppideks võtnud kah, ütlen vaid, et tükk oli naljakas. Lõkerdasin Viinistu katlamajas nagu laps, eriti selle koha peal, kus vanaema (Liisa Pulk) seletab, mis on eestlase toit. See on iseenesest mõista jahukört, nagu ka sigadel, aga vahe on selles, et loomatoit on helehall ja inimese toit on tumehall. Või oli see vastupidi? No igatahes sõi kaerakile lõpuks tolle vanaema üldse ära ja siis ma naersin kohe eriti pidurdamatult.

Kõigil ei olnud sama naljakas kui mul. Paar prouat arutasid vaheajal krimpsus nägudega, et on ikka palju koledate häälte tegemist ja ropendamist … See ei ole ilus!

„Nagu metslased oleks laval!“ turtsatas üks daamidest lõpetuseks, tabamata vist olukorra irooniat – räägib ju „Talupojad tantsivad prillid ees“ ometi sellest, kuidas eestlane sakste eeskujul ahvist (peaaegu) inimeseks sai. Praeguseks on meil tõesti kõigil mõttelised prillid ees ja muudkui targutame puhvetis, missugune on hea teatrietendus, aga vähem kui sada aastat tagasi polnud igas majapidamises veel tualettruumigi! (Ka sellele pikantsele asjaolule juhib lavastus tähelepanu ning hoolas kavalehe lugeja saab ka teada, et isegi veel 1930. – 1940. aastail peeti paljudes taludes käimlat asjata uhkuseks. Igaüks käis ja poetas oma sisikonna jääkproduktid vabal valikul põõsasse, nurga taha või praktilisema meelega kodanikud ka sõnnikuhunnikusse, kuigi peldiku kontseptsioon oli suurele osale maailmast juba tuhandeid aastaid tuttav.)

Etendusele eelnevatel päevadel olime käinud abikaasaga ühel pikemal matkal. Ilm oli olnud selline, et mõistlik inimene istuks kodus, lõbustaks end tubase tegevusega ning väldiks märjaks saamist ja külmetamist, aga kes on mõistlik, jääb teatavasti ka seiklustest ilma. Tuleb lihtsalt minna ja lõpuks need pisikesed ebamugavused niikuinii ei loe. Ka seekord läks sadu täiesti meelest, kui järjest hakkasid avanema seni nägemata vaated, värske õhk aga tekitas lausa eufooriat. Lonkisime, korjasime puravikke ja tegime pilte. Kogu see nautlemine viis muidugi graafikust mahajäämise ja pealampide valgel metsas orienteerumiseni, aga kui pimedat ei karda ja GPS on olemas, pole sellestki lugu.

Harilik kivipuravik (Boletus edulis) Prangli saarel.

Marko Vainu / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Välja valitud telkimisplatsile jõudes ei leidnud me sealt eest ühtegi omataolist hullu, kes nii märja ilmaga telkida tahaks, küll aga seisis parklas suur ja uhke Saksamaa matkabuss, seest hubaselt valgustatud. Aknakatted olid ette tõmmatud, aga praokil akna vahelt oli siiski näha, et seal tehakse süüa ja juuakse veini. Kostis naisterahva häält – ilmselt rääkis ta midagi vaimukat, sest mees naeris ja vastas midagi lõbusal toonil. Katsusin vähem mõelda sellele, kui mugav ja kuiv neil seal bussis on ja kuidas nad ühel hetkel end voodisse külili viskavad, aga sama vähe ka oma juba üsna viluks kiskuvale olemisele ning sellele, kuidas meie peame hakkama alles lõket tegema ja telki püstitama.

Riided kuivade vastu vahetatud, lõke lõõmamas, värsked puravikud matkapannil särisemas ja pudel head punast Hispaania veini avatud, ei tundunud see bussielu muidugi üldse enam nii ahvatlev. Milleks mulle mingi karavan? Kas poleks mõtet üldse koju jääda, kui on soov pliidi peal süüa teha ja voodis magada? Nagu täpp i peal leidus veel ühe hiiglasliku kuuse okste all telgi jaoks kuiv, vihma ja võõraste pilkude eest varjatud koht – no mida veel tahta? Keerasime end kerra ja magasime seni, kuni linnud lubasid.

Hambaharjad põses, uudistasime hommikul telkimisala ja selle lõkkeplatse, kui ühe põõsa tagant ilmusid matkabussi elanikud. Vahetanud reipalt tervitused, laskusime väikesse pealiskaudsesse vestlusse, et kes kust tulnud ja kuhu läheb.

„Te tulite jala?!“ näis saksa mees üllatunud olevat ning tema naine küsis täpselt sama hämmeldunult: „Aga kus te siis magasite?“

„Telgis.“

„Tõesti? Me ei näinud siin küll ühtegi telki … Seepärast küsingi.“

Jalutasime kõik koos hiiglasliku kuuse juurde, mille okste all oli peidus meie äärmiselt kompaktne elamine.

„Nii väike telk!“ imestati edasi. „Ja roheline! Seepärast ei paistagi välja.“

Proua takseeris kahtlustava näoga kuuske ja naeratas pingutatult: „Puu all on vist väga hea magada? Midagi teile peale ei kuku? Mingi oks või …“

Kõige suuremaks läksid välisturistide silmad muidugi siis, kui siseturistid pakkusid maitsta ise korjatud ja lõkkel praetud kivipuravikke. Saksa proua keeldus viisakalt neid proovimast, härra oli aga väheke julgem ja pani tibatillukese killu lausa suhu.

„Kuidas te teate, millised on kivi­puravikud?“ küsis ta umbusklikult ja näis olevat veendunud, et ega me teagi.

„Mu naine on tohutu seenefänn, lapsest saati neid puravikke korjanud, aga mitte ainult – meil on igasuguseid muid seeni siin kah,“ seletas minu mees lahkelt, mille peale saksa proua sõbraliku viisakusega, aga veidi liiga otsustavalt teatas, et kuigi on tore lobiseda, peavad nad hakkama järgmisse kohta sõitma. Ja ega tema abikaasa muidugi vastu vaielnud kah.

Hirmunud välismaalaste halvasti maskeeritud põgenemine ajas meid iseenesest mõista itsitama ja tõstatas vana teema, mida eestlased ikka ise­keskis arutavad – ja millega lõpeb muide ka talupoegade-lavastus. Nimelt, et küll need lääneeurooplased on ikka ühed linnastunud siidikäpakesed – kardavad poriloiku ja külma ega tea, milliseid seeni või marju korjata! Looduses aja veetmiseks on neil aga vaja kõigi mugavustega matkabussi …

Teatripuhvetis hakkasin aga mõtlema, et ega seal kõikide mugavustega matkabussis ilmselt ei arutatud, et imetlusväärne, millised teadmised loodusest! Arutati võib-olla hoopis seda, kuidas idaeurooplased ei ole veel ikka muule maailmale järele jõudnud – söövad endiselt seda, mida metsast leiavad, kahtlasi seeni näiteks, ja magavad vabatahtlikult kuuse all. Samal ajal, kui too mees võib-olla guugeldas, kuidas seenemürgistusega toime tulla, keetsin mina hommikuse tee tarvis metslase kombel veidi sogasevõitu järvevett. Seljas kõrgtehnoloogilisest Gore-Tex-kangast jope – nagu talupoeg, kes on prillid ette saanud …

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht