Inimvaatlused – Restoranist rappa ja tagasi

SUSAN LUITSALU

Kadrioru veerel, Faehlmanni ja Vase nurgal, asub ühes keldrikeses mikroskoopiline restoran Salt, kus vähemalt enne koroonat olid lauad paigutatud pariislikult lähestikku. Kui suudadki enda ja naabri vahele mõttelise seina püstitada, siis võõrasse taldrikusse piilud tahes-tahtmata.

Sel õhtul oli restoran nii puupüsti täis, et osa toite oli menüüst juba otsas. Minu taldrikusse piilumise, pigem nahaalse jõllitamise võimaluse kasutas ära kõrvallauas üksi einestav hiinlasest noormees.

„Kas see on hea? Tahtsin sama tellida, aga nad ütlevad, et teie saite viimase,“ torkas ta oma nina meie õhuruumi ja uuris pardimuna lähemalt. Lohutasin, et õnneks on selles kohas alati kõik toidud väga head, ja hiinlane ütles, et ta teab, sest luges enne Tallinna tulekut restoraniblogisid. Selgus, et suures plaanis on turist pärit Pekingist, aga elab hoopis Londonis, kus õpib Kuninglikus Muusikaakadeemias viiulit.

„Vaadake!“ teatas ta uhkelt ja sättis end sedasi, et me võimalikult hästi näeksime, milline võigas lohk on tema lõualuus. „Vanemad sundisid mind kaheaastasest peale iga päev neli tundi viiulit mängima. Praegu olen 21. Ja vaadake seda!“ Ta siputas näpukesi, mille otsad olid pilli sõrmitsemisest ebaloomulikult tömbid. Nojah, kui juba augu oled lõua sisse viiuldanud, on tõesti mõistlik suurelt ette võtta ja rahvusvahelist karjääri jahtida.

„Londonis on väga hea! Saan reisida. Iga kuu võtan ette ühe Euroopa pealinna. Viimati käisin Helsingis. Järgmine kord tahan Riiga minna,“ vadistas tüüp. Tundus, et ta on üks neist inimestest, kelle uudishimu tase ei luba pelgalt kaaslaste puudumise tõttu reisimata jätta, kuid kel ilma nendeta tekib suhtlemisvaegus. Juba ta koukiski taskust välja kotikese ja asus ette näitama, milliseid vapustavaid suveniire ta Tallinna vanalinna poekestest endale soetanud on.

„Kohalik merevaik!“ avas ta leedukeelsete kirjadega karbikese ja asus sealt kivikesi lauale laduma.

„Oi, aga Eestis ei ole merevaiku. See on Leedust,“ informeerisin mina.

„Ei-ei! See on kohalik. Ma täna ostsin, Tallinnast!“

„Nendes poodides petetakse turiste.“

Hiinlane vajus näost ära.

„Aga mida ma oleksin pidanud siis ostma?“ uuris ta õiglust nõudval toonil. „Mis on teie tähtsaim loodusvara?“

Mul kerkisid silme ette põlevkivitükikesed samasuguses kaunis karbikeses, nagu leedukatel on oma merevaigu jaoks, aga seda nalja ma tegema ei hakanud. Lohutasin inimest mainekujunduse tööriistakasti eeskujul, et Eesti suurim loodusvara on loodus ise ja seda kaasa võtta niikuinii ei saa. Rändrahnud ja värske õhk. Näitasime pilte ka. Kutt arvas, et väga ilus ja nendesse kohtadesse tahaks küll minna.

„Me lähemegi hommikul matkama, kui sa tahad, võid kaasa tulla,“ pakkusin heldelt, sest turistidel on plaanid ju tavaliselt tehtud ja nad ei saa õnneks niikuinii tulla, aga viiuldaja arvas üllatuslikult, et plaan on hea. Tundus, et tal oli vaja hädasti oma merevaigufopaast üle saada ning päästa olukord õigeid suveniire manustades.

Kui hiinlane hommikul veinivinest toibununa ikka kaasa tulla tahtis, olin veelgi rohkem üllatunud (te ei kujuta ette, kui tihti inimesed enne matka haigestuvad, eriti just laupäeva hommikuti). Ohkasin ja pakkisin igaks juhuks natuke rohkem kindaid kaasa, ühtlasi loobusime eos kaugematest radadest. Otsustasime üsna Tallinna lähedal asuva Viru raba kasuks ja see oli hea mõte: viiuldaja hakkaski poolel teel muretsema, ega me ometi liiga kaugele sõida. Klaasipeegeldusest nägin, kuidas ta aeg-ajalt kellelegi oma asukoha saatis. Ilmselt kartis, et kahtlased idaeurooplased võivad ta röövida.

Kuigi restoranide ja raba täitumus on pöördvõrdelises seoses ehk restoranid olid toona täis ja rabad tühjemad, siis mõned autod Viru raba parklas siiski seisid. Märk tsivilisatsioonist võttis vist osaliselt maha ka viiuldaja ärevuse inimröövi pärast ning ta hõljus puude vahel ringi sel ajal, kui meie auto juures asju sättisime ja teed jõime. „Ma käisin Kanadas esinemas, seal on väga-väga suured puud, palju suuremad,“ arvas ta vahepeal ning, saanud oma sõnade taktitundetusest vist aru, lisas vabandavalt, et meie omad on ka väga ilusad, lihtsalt teistsugused.

Meenub, et president Kersti Kaljulaid on Eesti Looduse juuninumbris öelnud muu hulgas, et Eesti edu võti ei saa peituda loodusturismis. Esiteks ei too lageda taeva all ööbiv ja kuiv­aineid tarbiv turist kuigi palju sisse, küll aga hävineksid arvukate jalapaaride all vaatamisväärsused ise. Lisaks veel üks aspekt: meie loodus ei ole piisavalt dramaatilinegi, et siia hordide viisi rahvast meelitada.

Kas peab olema dramaatiline? Kas ei piisagi sellest, et on niisama ilus? Vist ei piisa. Olen oma välismaa kolleege-tuttavaid metsa tassides täheldanud, et klaasi, terase ja betooni vahel kasvanud inimesed lihtsalt ei oska niisama kena loodusega midagi peale hakata, seal lihtsalt olla. See pole piisavalt kodune koht, et end lõdvaks lasta, nautida. Nad tahaksid mingi sekvoia kaadrisse mahutada ja järgmist kohta uudistama minna.

Turist turistiks – ka eestlane ei oska tänapäeval enam looduses olla. Elan rahvuspargis matkaraja läheduses ja näen igal nädalavahetusel, kuidas viirus on inimesed küll õue kupatanud, aga austust looduse vastu pole. Auto on vaja parkida treppi, kas või metsa sambla peale, et matkama minemiseks sadat lisameetrit kõndima ei peaks. Paljud näivad ka arvavat, et öösiti käib koristaja metsast üle nagu tühjast kaubanduskeskusest ja korjab konid, kohvitopsid ja muu maha visatud träni kokku. Ma pole küll kunagi näinud kedagi kaubanduskeskuses kommipaberit või nätsu maha viskamas …

Lühikese jalutuskäigu ajal jõudis hiina viiuldaja meie käest oma kümme korda uurida, kas juba tagasi ei peaks minema. Rääkimata sellest, et talle oli juba jalutamine iseenesest halb üllatus: ta arvas, et kui mets vaadatud, saab linna tagasi. Õnneks olid mul kaasas räätsad ja saime talle rabas ringi õõtsumise näol mingigi elamuse pakkuda.

Tagasiteel Tallinna hakkasin mõtlema, et appi, solgutame teist mööda võsa, aga äkki on külaline tagasihoidlik ega julge öelda, et tal on vaja kuskile kella peale jõuda … „Ei-ei,“ ütles turist, keda lähenevad linnatuled aina reipamaks muutsid. „Kellaaega ei ole. Lihtsalt tahan jõuda ühte restorani. Nimi ei tule meelde … Vanalinnas. Keskaegne maja. Väga vana.“

Üritasin kõigest väest aru saada, millist vanalinna miljonist restoranist ta võiks silmas pidada.

„Teenindajad on kostüümides. Seal on pime,“ abistas hiinlane suhteliselt standardsete vihjetega ja asus ülistama sealset toitu, jooki, teenindust ja atmosfääri, „Nagu teemapark!“

„Ee … Olde Hansa?“

„Jaa! Olde Hansa! Imeline koht! Väga autentne!“

Lasime turisti Laste Maailma ees autost välja ja vaatasime, kuidas ta Olde Hansa poole silkas nagu vabaks lastud metsloom. Turisti loomulik elukeskkond on vist ikkagi restoran. Ärge neid sealt kaasa võtke!

Kas loodus peab olema dramaatiline? Kas ei piisagi sellest, et on niisama ilus? Pildil Viru raba.

Ilme Parik / Wikimedia Commons

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht