Intelligentne festival

FULLE REEN

Võib juhtuda, et lähen täitsa suvalisel hetkel üritusele, millest olen ainult kuulnud ja seetõttu võib-olla eelarvamuslik, näiteks festivalile „Hullunud Tartu”. Miks on festivalil selline pealkiri, mõtlen. Nagunii arvatakse, et Tartus on kõik hullud, kas nüüd on asi hullust veel hullem? Mõte teeb veidi ärevaks. Lähen siiski, aga kuna võib-olla vastumeelselt, siis aeglaselt, nii et hakkan märkama huvitavaid nüansse. Pimedate inimeste ja nende juhtkoerte meeleolukat õhtut Rüütli tänaval. Uspenski kiriku kellade rütmikat kontserti Uue teatri taga. Oo, mõtlen, võib-olla on see kõik hoolikalt planeeritud osa šõust, kes teab. Pärale jõudnud, hambaorki ja hõbedast nööpi festivalisaali mustal põrandal. Ja pole ime, et nööbid lendavad – Siddhartha Bose räpil on vägev hoog. Peagi saan ka teada, et Chalice, kes käis Pehu Jaaniga Islandil rändamas, on kirjutanud rea tekste, mis lisavad tõhusa täienduse eestikeelsesse Islandi-paradigmasse. Kuigi, kas just luulesse? Silver Sepalt kuulen aga, et kirjandus on friigim kui muusika ja et igaüks otsib oma saundi. Tartu on intelligentne ja hull, Tartu, võta mind vastu, laulab ta.

Ühe Tartu vaimse tervise asutuse regulaarse külastajana kinnitan, et festivalisaalis küll ühtki seal nähtud isikutega võrreldavat ei olnud ehk see, mis toimub, on täiesti tervemõistuslik. Nii et kui Tartu on intelligentne ja hull, siis selle festivali puhul on rõhk hoopis sõnal „intelligentne”. Atmosfäär on zen. Publiku moodustavad valdavalt noored ja nooremas keskeas kõrgharitud inimesed, paljud neist Sirbi kaastöölised.

Nii et viimaks saan aru, kuhu see „Hullunud Tartu” välja viib. See on ju oksüümoron. Meie igapäevane kultuur ja laupäevane zen – nende poole tuleks püüelda, tõden veel ja lahkun.

Aitüma, Jaan. Jätkatagu. „Hullunud Tartu”, võta mind ka järgmise aasta novembris vastu.