Irooniline tagasivaade Pariisile, Hemingwayle ja kirjandusele

MARTIN GARBUZ

Enrique Vila-Matas on üks tuntumaid tänapäeva hispaania kirjanikke, kes on avaldanud üle 30 raamatu ja pälvinud mitmeid kirjanduspreemiaid. Tema originaalset loomingut on tõlgitud umbes 30 keelde. Eesti lugejani jõudis ta Kai Aareleidi tõlkes alles mullu novembris oma autobiograafilise romaaniga „Pariisile ei tule iial lõppu“ („París no se acaba nunca“, 2003).

Pariisile ei tule iial lõppu“ on teos, kus põimuvad autobiograafia, mälestused, fiktsioon, iroonia, viited ja kommentaarid teistele autoritele, mõtisklused romaani kirjutamise protsessist ja palju muud. Kokku moodustavad need aspektid justkui mitme teose sulami, mis pakub lugejale mõttetiheda ja omapärase lugemiselamuse.

Romaan on esitatud iroonilise autobiograafilise loenguna, mis koosneb kolmest kahetunnisest osast ja sisaldab ka improvisatsioone. Loengus räägib Vila-Matas oma kahest Pariisis veedetud aastast seitsmekümnendate keskel. Ta õppis Franco-aegses Barcelonas kolm aastat advokaadiks, kuid otsustas kolida hoopis Pariisi ja pühenduda kirjaniku­elule. Seal üüris ta kuulsa prantsuse kirjaniku Marguerite Durasi katusekambrit ja kirjutas oma esimest romaani, mille ambitsioonikaks eesmärgiks oli tappa oma lugeja. Teos räägibki autori vaesest kirjanikuelust väikses katusekambris, romaani kirjutamisprotsessist, tema suhetest tolleaegse Pariisi kultuuriringkonna tegelastega ja vabatahtlikult valitud elegantsest masendusest. Kõike mõistagi iroonilises võtmes.

Tegelikult püüdis Vila-Matas oma sõnul elada sellist kirjanikuelu, nagu on kirjeldanud Ernest Hemingway oma teoses „Pidu sinus eneses“. Hemingway kohalolek on teoses läbiv minategelase vaimse iidolina, kellega ta tahab sarnaneda koguni füüsiliselt. Romaanis on rohkesti viiteid ja kommentaare Hemingway teostele, aga ka mitmeid elulooseiku, mis jutustusse põimitakse. See võimaldab lugejal vaadata Hemingwayd läbi ainulaadse Vila-Matase prisma. Autor astub niisiis dialoogi legendaarse ameerika kirjandusklassikuga, aga ka kirjandusega üldisemalt. Just seoste loomine ja kirjandustraditsiooni mõtestamine teeb Vila-Matase originaalseks ja aktuaalseks ajastul, mil on levinud arusaam, et „kõik on juba ära tehtud ja ära kirjutatud“. Selles on tema eeskujuks tuntud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges, kes Vila-Matase sõnul „taaskirjutab juba kirjutatut“ ja on „leiutanud võimaluse, kuidas meie, moodsad sulesepad, saaksime eheda kirjanduse haruldases naabruses samuti kirjutamise kunsti harrastada“ (lk 150).

Borgese kõrval leidub teoses lugematul hulgal viiteid teistele tekstidele ja kirjanikele. Intertekstuaalsus on teose läbiv tunnusjoon. Sageli pakub Vila-Matas lugejale oma kirjandusteemalisi kommentaare ja mõtisklusi, mis lisavad niigi ebalineaarsele jutustusele esseistliku kihi. Nii põimuvad kirjaniku väline ja sisemine ehk intellektuaalne elulugu, mille eristamine läheb lõpuks raskeks ja mis moodustavad seetõttu omaette terviku.

Peale Hemingway ja teiste varasemate autorite, kelle loominguga Vila-Matas dialoogi astub, mainitakse ka mitmeid toonase Pariisi kirjandus- ja kultuuritegelasi, kellega Vila-Matas kokku puutus. Isiklike kogemuste vaatevinklist avaneb tuntud inimestest hoopis teistsugune, värvikam ja ehedam pilt, mida teatmeteostest ja kirjandusõpikutest ei leia. Sageli selguvad ju kõige huvitavamad faktid kirjandusloo kohta just inimestevaheliste suhete ja seikade toel. Küllaltki palju saab lugeda Marguerite Durasi kohta, kelle boheemlaslikku katusekambrit Vila-Matas üüris. Seal oli huvitavaid asukaid olnud ka enne teda. Neljakümnendatel aastatel peatus seal paar päeva isegi prantsuse vastupanuliikumise liige ja tulevane Prantsusmaa president François Mitterrand. Samuti esinevad jutustuses Georges Perec, Jorge Luis Borges, Samuel Beckett, Vila-Matase sõber Raúl Escari ja paljud teised. Lugeja saab teada, et Marguerite Duras käskis Vila-Matasel viia end Pariisi lähedale Boulogne’i metsa ja seal mitu tundi ringi tiirutada, et otsida esimese armulaua kleitides prostituute, keda seal kuulujuttude järgi kohata võivat. Samuti saab lugeja teada salajastest, kinnisele ringile mõeldud loengutest, mis toimusid hämarates raamatupoodides, kus esinesid Borges ja teised tuntud nimed. „Pariisile ei tule iial lõppu“ on teos, mis maalib impressionistlike visanduste mosaiigina ilmeka pildi seitsmekümnendate Pariisi kultuurielu õhustikust.

Nagu mainitud, on teose lahutamatu osa iroonia. Ka jutustaja ise hoiatab lugejaid (või kuulajaid) loengute alguses, et tema lugu on vürtsitatud rohke irooniaga. Seda ei tasu teose lugemise ajal unustada. Ent Vila-Matas ei armasta vihast, sapist irooniat, see on pigem heatahtlik ja kaastundlik, millise esindajaks peab ta maailmakirjanduse suurkuju Miguel de Cervantest. Paralleele võib tõmmata isegi Cervantese meistriteose „Don Quijotega“, mille nimitegelane hakkas liigsest rüütliromaanide lugemisest ette kujutama, et on ise kangelaslik rüütel. Vila-Matas luges nooruses seevastu Hemingwayd ja tahtis olla nagu tema, „jahimees, kalamees, sõjareporter, joodik, suurepärane armastaja ja poksija“ (lk 9). Vila-Matas usub kangekaelselt, et ta on Hemingway moodi, kuigi ükski tema tuttavatest seda arvamust ei jaga. See loob temast kuvandi kui oma meelepetetes elavast tegelasest nagu don Quijote. Vila-Matas on sellest vägagi teadlik ja on esitanud oma loo heatahtliku eneseirooniaga.

Pariisile ei tule iial lõppu“ on just­kui sissevaade kirjaniku keskkonda, katusekambrite, kirjutusmasinate ja piipude maailma. See on ka sissevaade ühe romaani kirjutamise protsessi: kirjeldatakse seda, kuidas Vila-Matas kirjutas Pariisis veedetud aastatel oma esimest romaani „Õpetatud mõrvar“. Ta seletab, kust otsis ning leidis ideid ja inspiratsiooni. Samuti räägib ta küsimustest, mille kallal pead murdis, ja nõuannetest, mida talle andsid tuttavad kirjanikud, nende hulgas Marguerite Duras oma krüptilise 13 punktist koosneva paberilipikuga. Kirjeldustes tulevad ilmsiks juhuse maagiline roll romaanikirjutamise protsessis, ootamatud üllatused ja spontaansed suunamuutused, mis annavad kirjanikutööle võlu. Vila-Matas kirjeldab, kuidas kirjanik jahib igapäevaelust lauseid ja tegelastüüpe, mida panna oma teosesse. Kogu romaan on seega maailma kildudest mosaiigina kokku pandud peegelpilt. Autor räägib ka, kuidas ta on kirjutades inspiratsiooni ammutanud unenägudest, mis sulatavad reaalsuse ja irreaalsuse piiri, ning lisavad teosesse ka sürrealistlikke elemente. Kõik see aitab lugejal mõista kirjanduse olemust.

Kahtlemata tuleb tunnustada tõlkijat, tänu kellele on Vila-Matase tekst hispaania keelest ümber valatud eesti keele vormi. Kai Aareleid, kes on tõlkinud hispaania keelest mitmeid tänapäeva teoseid, on hästi edasi andnud Vila-Matase rütmi, mida iseloomustavad pikad ja voolavad laused, kuhu on vahele põimitud kiile. Tõlge on sujuv ega klammerdu liialt originaali külge, säilinud on siiski kõik selle põhitunnused. Kohati on välja jäetud mõned sisu seisukohalt ebaolulised elemendid, millega tekst on saanud ladusam, kusjuures seda liigselt lihtsustamata. Tänu leidlikele vastetele on hästi edasi antud iroonia, mis on üks teose tähtsamaid elemente ja loob selle omapära.

Niisiis, mis saab, kui ühendada algaja kirjaniku autobiograafia, iroonia, esseistika ja seitsmekümnendate Pariis? Tulemuseks on „Pariisile ei tule iial lõppu“, omapärane teos, mis viib lugeja talle eneselegi märkamatult läbi erinevate teemade ja mõtiskluste ja pakub midagi väga mitmel tasandil. On rõõmustav, et Enrique Vila-Matas on lõpuks jõudnud ka eesti lugejani. Hiljuti ilmus originaalselt hispaania autorilt eesti keeles ka teine teos, Triin Lõbusa tõlgitud „Dublinesk“ (Toledo 2014).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht