Isa ja poeg ehk Amis versus Amis

Lembit Liivak

Alguses polnud muud kui moraaliskeemid. Ja tuntav elu. Seejärel polnud muud kui uimastid ja keppimised. Nüüd pole muud kui tissid ja persed. Martin Amis, „Lapseootel lesk” 1950. aastaid Inglismaal on kirjeldatud kui sünget aega, mil päike peaaegu kunagi ei paistnud, majad olid talumatult külmad ning rõsked, nappis elementaarseid elatusvahendeid ning mässasid „noored vihased mehed”, kuna muutused ühiskonnas tundusid olevat liiga aeglased. See oli aeg, kui ka George Orwelli õõvastav tulevikunägemus „1984” (1949) tundus rohkem kui usutav ja John Osborne kirjutas oma otsekui elektrilöögina mõjuva sotsiaalselt terava näidendi „Vaata raevus tagasi” („Look Back in Anger”, 1956), ehkki tõenäoliselt tänapäeva publik seda vaevalt enam lõpuni vaadata viitsiks. Ühtlasi oli see aeg, kui Ritchie Valensi „La Bamba’st” (1958) ei osanud keegi veel undki näha, Beatlesi liikmed nühkisid veel koolipinki, Monty Python polnud radikaalselt muutnud Läänemaailma huumorimeelt ning vääramatult lähenev lillelaste seksuaalrevolutsioon oleks eriti vanemas põlvkonnas veelgi rohkem õõva tekitanud kui Orwelli düstoopia. Aga samuti on kõnekas, et David Herbert Lawrence’i „Lady Chatterley armuke” („Lady Chatterley’s Lover”, 1928, e k 1993) ilmus lõpuks Inglismaal tsenseerimata kujul ning suurt skandaali põhjustades alles 1960. aastal.

Kuid juba 1944. aastal oli Suurbritannias vastu võetud seadus, mis võimaldas, pigem isegi julgustas madalamast kesk- ja töölisklassist pärit noori astuma ülikooli ja mille kaugem eesmärk oli vähendada klassivahesid ning privileege, luua ilusam, õiglasem Uus Inglismaa. Niisugustes oludes ehitab oma karjääri ka algaja kirjanik Kingsley Amis (1922–1995) ning sellises keskkonnas möödub tema poja Martin Amise (1949) varane lapsepõlv. Alamkeskklassist Kingsley Amisest, kes just eeskätt tänu stipendiumidele hariduse omandab, saab kirjandusõppejõud ning loogiliseks jätkuks on kirjutada ülikooliteemaline romaan. Nii valmib 1954. aastal tema esikteos ning ühtlasi menuk „Õnneseen Jim” („Lucky Jim”, e k 1997) – raamat autoriga sarnase päritoluga akadeemilisse keskkonda sattunud noorest õppejõust, kes pole suuteline selles ülespuhutud, enesekeskses õhustikus kohanema, tundes ennast nagu kala kuival ning sattudes oma lihtsameelsuse tõttu kõige pentsikumatesse olukordadesse, kord üritades selle võltsmaailma reegleid järgida, et kohe seejärel alkoholist tõotatud vabanemist otsida. Romaan sattus aga soodsasse pinnasesse, sest paljudes noortes tekitas noil aastakümnetel rahulolematust – ilmselt tekitab praegugi – pseudoteaduse tegemine ning hariduse tähenduse devalveerumine, mis lisaks paljule muule päädis ühe põhjusena, nagu on seda oletanud Jean Baudrillard, 1960. aastate lõpul massiliste üliõpilasmeeleavaldustega. Nimelt oli nooremal põlvkonnal väga kerge ennast samastada äpust, ehkki sooja südame ja terase pilguga Jim Dixoniga, keda peetakse ka esimeseks tavaliste inimeste seast pärit antikangelaseks inglise kirjanduses. Pealegi polnud ülikooliromaanid tollal nii levinud kui tänapäeval, ehkki mõni üksik 1950. aastatel ilmus, sest tekkinud oli uus akadeemilise maailmaga seotud noor lugejaskond. Paraku on praegu, peaaegu 60 aastat hiljem, olud juba niivõrd muutunud, et jääb arusaamatuks, miks see raamat, ehkki kaugeltki mitte halb, toona sedavõrd menukaks osutus ja mida nii eriliselt naljakat see siis õigupoolest sisaldab. Kolm aastat hiljem vändatakse selle ainetel samanimeline komöödia, mis on hõlpsasti leitav ka You Tube’is, aga seegi kipub panema vaid õlgu kehitama. Ju on siis huumorimeel tänaseks sedavõrd teisenenud …

Noor Kingsley Amis oli aktiivne stalinist ning astus 1941. aastal Oxfordis kompartei liikmeks. Tema vaated muutusid radikaalselt 1956. aastal, kui Nõukogude tankid tungisid Ungarisse, ning lõplikuks hoobiks saavad Praha kevadega seotud sündmused. Seda päeva ning isa meeleheidet, kui uudised temani jõudsid, on kenasti kirjeldanud Martin Amis oma raamatus Stalinist ja stalinismist „Koba Kohutav: naer ja kakskümmend miljonit” („Koba the Dread: Laughter and the Twenty Million”, 2002, e k 2004, tlk Jaanus Õunpuu). Nagu paljudest teistestki inglise intellektuaalidest saab ka Kingsley Amisest niisiis aja jooksul raevukas antikommunist või isegi reaktsionäär ning 1967. aastal ilmub tema sulest essee „Miks õnneseen Jim pööras paremale?” („Why Lucky Jim Turned Right?”), kus ta oma varasematest vaadetest lahti ütleb. Õigustuseks kirjutab ta seal, et tema põlvkonna puhul oli tegu tunde ja mõistuse konfliktiga, tahtliku enesepettusega, kus osa mõistusest teadis hästi, et nende usk on võlts, kuid emotsionaalne vajadus uskuda oli nii piiritult suur, et see halvas mõistuse.

Palju on spekuleeritud selle üle, mis mõju on sellel kõigel olnud Martin Amisele, kes isa varjus üles kasvas. Kuna mitmed tema romaanid on paljuski autobiograafilised, mida ta ka ise on kinnitanud, annavad tegelikult needki üsna hea pildi Amiste düsfunktsionaalsest pereelust: isa alkoholilembene ning lakkamatult armukestega kimpus – „tema elu eesmärk oli abielurikkumine,” on Amis juunior kommenteerinud –, vanemas eas näiteks nii naeruväärselt sisse võetud kuningannast, kes tõstis ta 1990. aastal rüütliseisusesse, et nägi temast sageli erootilisi unenägusid. Martini sõnul olid need alati ühesugused: Söör Kingsley üritab kuninglikke rindu kobada ning Tema Majesteet vastab pepsilt: „Ei, ei, Kingsley, me ei tohiks …”. Poeg ise aga on väiksena palju haige, enamasti omapead jäetud ning ainus asi, mis talle üldse huvi pakub, on koomiksid. Ta väidab, et sügava huvi kirjanduse vastu oli temas hilises murdeeas ootamatult tekitanud Jane Austen, kelle üks romaan talle juhuslikult kätte sattus. Põhihariduse omandamiseks tuli tal kaootilise pereelu tõttu vahetada vähemalt 13 kooli Suurbritannias, Hispaanias ja Ameerika Ühendriikides, kuid 15aastasena mängis ta näiteks ka ühte lastest Richard Hughesi kuulsa romaani „Tugev tuul Jamaical” („A High Wind in Jamaica”, 1929) üsnagi menukas ekraniseeringus (1965). Seejärel omandas kõrghariduse Oxfordis nagu ta isagi ning leidis esmalt tööd Times Literary Supplementi juures. Oma elu vahetult enne ülikooli on ta üsnagi põhjalikult kirjeldanud esikromaanis „Racheli kütkes”.

Martin Amis on tunnistanud, et mõnda aega joondus ta paljuski üsna pugejalikult, kuid väga truult isa arvamuse järgi. Nagu tema isa, uskus ka tema oma elu esimesed viisteist aastat Nõukogude kommunismi, kuni hakkas ühel hetkel mässama. Võib-olla vajadusest isaga polemiseerida, aga vahest ehk hoopis selleks, et lepitust otsida, avaldaski ta seitse aastat pärast Kingsley Amise surma raamatu „Koba Kohutav”.

Kui Kingsley Amis eeskätt karikeerib ümbritsevat ning tema romaane võib pidada traditsioonilises realistlikus vormis kirjutatud sotsiaalseteks komöödiateks, kus erinevalt mitmest teisest tema põlvkonna esindajast puudub teravam ühiskonnakriitika, siis poeg käsitleb juba uue põlvkonna temaatikat, milleks on seks, seksuaalrevolutsioon ning selle tagajärjel muutunud inimsuhted, narkootikumid, potentsiaalse tuumasõjaaegse maailma probleemid, nüüdisaegse maailma tühjus, tehes seda satiiriliselt ning kasutades postmodernismi võtteid. „Nagu kõik, kes elasid vaatlusalusel ajajärgul, oli ka Keith „külma tuumasõja” (1949–1991) – õudusunenägude võistluse – veteran,” iseloomustab ta oma romaani „Lapseootel lese” peategelast, aga ühtlasi ka iseennast. Martin Amis peab oma erinevusi isaga peaaegu täielikult põlvkondlikeks ja leiab, et kui sünniajad ära vahetada, oleks tema võinud kirjutada isa ja isa tema romaane. Kui aga Amis seenior kirjutab palju kodanlusest, s.t keskklassist, siis seda kategooriat Amis juuniori raamatutes peaaegu ei kohta, sest ta ajab läbi aristokraatia, haritlaste, kaltsakproletariaadi ja urka’dega, nagu viimane ise kommenteerinud on.

Suur osa Martin Amise loomingust on otseselt või kaudselt seotud XX sajandi teise poole seksuaalrevolutsiooniga ning tema praegune hinnang toimunule paistab olevat kõike muud kui positiivne. Nii on ta ka veendunud, et just seksuaalrevolutsioon tappis lõpuks tema õe Sally, kes suri 2000. aastal 46aastaselt, põdedes eelnevalt pikka aega depressiooni ja alkoholismi, kuigi samadel põhjustel sureb Amise romaani „Lapseootel lese” peategelase õde Violet. Ehkki naised võisid ennast tänu revolutsioonile tunda palju vabamalt kui enne 1970. aastaid, tõi see neile kaasa uusi lahendamatuid pingeid rohkem kui vastassoole, mõtiskleb Amis. Ja oma juba mainitud romaanis kirjutab ta: „Mõned rabelesid välja, mõned rabelesid rohkem või vähem välja ja mõned mattis revolutsioon enda alla, kuid neil kõigil oli oma seksuaalne trauma – kõigil, kes kohale jäid. Kõigil, kes võtsid ette isevärki sõidu lapseootel lesega.” Selge on aga see, et kui varem olid peresuhted olnud tugevad, oli normiks veeta palju aega pere rüpes ning abielulahutust kergekäeliselt ei kaalutud, partnereid valiti eeskätt pikka kooselu silmas pidades ning seksi seostati siiski vaid abieluga, siis kuldsetest kuuekümnendatest hakkas lahutuste arv kiiresti kasvama, kehtis loosung „Enne seks, siis abielu”, kohtamisele minnes mõeldi nüüd pigem üheöösuhtele kui kooselule, abielus läks moodi partnerite vahetus (swinging), aga, mis samuti oluline – muutunud seksuaalsuhteid ära kasutades hakkas jõuliselt vohama pornograafiatööstus ning müügimehed püüdsid reklaamide abil seksikust külge pookida ka kõige võimatumatele toodetele (Sex sells!).

Niisiis võis too periood oma vabameelsuses olla küll erutav, kuid Martin Amise esikromaan „Racheli kütkes” („The Rachel Papers”, 1973; e k 2011, tlk Peeter Villmann) jätab toimunust üsnagi ambivalentse mulje. Erinevalt isast, kelle esikromaan ilmub 30. eluaastates, avaldab poeg selle, ühtlasi ka tema loomingus kõige traditsioonilisemas vormis kirjutatud teose juba 24aastaselt, see pälvib Somerset Maughami preemia ning on Amise enda sõnul paljus autobiograafiline. See on lugu 19aastasest Charles Highwayst, kellel on viletsad hambad ja kehv tervis, kes armastab ropendada ja joob liiga palju ning kelle mõttemaailm keerleb lakkamatult seksi ümber. Nii tekibki tunne, nagu oleks siin tegu Salingeri kuulsa Holden Caulfieldi vanema ning märksa rikutuma teisikuga. Roppusi kasutab autor mõnuga ja ohtralt, mis näib viitavat ühena teiste seas ka D. H. Lawrence’i mõjule, ning tema huumorimeel meenutab kahtlaselt Kingsley Amist. Seda lugu lugedes – Charles Rachelit piiramas, aga õige ruttu temast tüdinedes – tulekski ilmselt silmas pidada, et selle on kirjutanud 1970. aastate alguses noor mees, kes veel trikke õpib ja oma stiili otsib, ning see peegeldab 40 aasta taguste noorte mõttemaailma. Siis saab ka mõistetavaks, miks romaani peeti tollal auhinna vääriliseks.

Sel aastal eesti keeles ilmunud teoses „Lapseootel lesk: seestpoolt nähtud ajalugu” („The Pregnant Widow”, 2010, e k 2012, tlk Elin Trelon) on kirjeldatud kolme Londoni üliõpilast (Keith, Lily ja Šeherezade) 1970. aasta suvel dekameronlikku puhkust veetmas Itaalias ning möödunud aastaid tagasivaates meenutavat, nüüd juba 60. eluaastale lähenevat peategelast Keithi aastal 2006. Teos on nähtavalt postmodernismile iseloomulikult fragmentaarne, mängulis-irooniline, peamiselt ainult pealispindu puudutav, pigem seksist kui armastusest ja tunnetest. Kui praegu on leitud, et XVII sajandil toimus tundlikkuse dissotsiatsioon, mis tähendab, et tunnete ja mõtete vahele tekkis sügav lõhe, enam ei suudetud korraga mõelda ja tunda, siis Kuldajastu laste täiskasvanuks saades XX sajandi teisel poolel lahkusid tunded ka seksi juurest, mõtiskleb Amis oma romaanis.

Romaan on mahukas ja sündmusterohke, sisaldades muidugi ka palju armuafääre, kuid autori kirjeldustes puudub empaatia oma tegelaste vastu ja nii ei tekitagi nad ka lugejas poolehoidu ning üsna tähtsusetu tundub, kas neil läheb hästi või halvasti. Aga ka Amis ise on kusagil maininud, et erinevalt realistlikest romaanidest, mida lugedes kiputakse ennast samastama peategelastega, peab tema olulisemaks, et lugeja identifitseeriks ennast autoriga. Nii hakkabki siin pigem köitma kirjaniku ekstravagantne, klišeevaba retoorika ning aforistlik tulevärk, mis tunduvad ka eesti keelde mõnusalt vahendatud olevat (minu tunnustus tõlkijale) ja mida ka enamik briti kriitikuid ülistavad, kuigi ette heidetakse, et see kõik pigem pimestab, kuid ei kütkesta. Postmodernistina usub Amis, et meie maailmas, mis on hävingu piiril, puudub sügavam tähendus ning seetõttu oleks naeruväärne, kui kunst üritaks elu kui sellist seletada või korrastada või isegi püüaks reaalsust taasesitada. Nii iseloomustab ta ka oma kangelast Keithi kui kedagi „kes arvab, et loomade tapmine, söömine, keppimine, unistamine ja kõige peale sittumine ja lõpuks suremine on iseenesest hea küllalt”.

Võrreldes Kingsley Amise äärmiselt mahuka loominguga – peaaegu igal aasta ilmus raamat, kuigi praegu mäletatakse neist vaid paari esimest –, on Martin Amis tänaseks kirjutanud kolmteist romaani, lisaks jutukogusid ja non-fiction’it, aga erinevalt isast ei ole ta kunagi avaldanud luulet. Tuntumaks tema loomingust peetakse nn Londoni triloogiat „Raha” („Money”, 1984), „Londoni väljad” („London Fields”, 1989) ja „Informatsioon” („Information”, 1995), lisaks eespool mainitutele on eesti keeles avaldatud ka romaan „Surnud lapsed” („Dead Babies”, 1975, e k 2000, tlk Kati Metsaots), milles on kujutatud noortekamba tormilist nädalavahetust kõikvõimalikke mõnuaineid nautides. Tänavu on 63aastasel Amisel ilmunud uus romaan, ta ise ei paistnud veel eelmisel aastal eriti kindel olevat, kas eelistada elupaigana Londonit või kolida perega ära New Yorki, ning väidetavalt vihkavat ta kogu hingest seda, et jääb päev-päevalt vanemaks. Või nagu ütleb tema loodud kangelane Keith: „Vanaks saades avastad, et osaled elu kõige olulisema rolli proovivõtetel; siis, pärast lõputut ettevalmistust, mängid lõpuks peaosalist õudusfilmis – andetus, kergemeelses, ja mis kõige jubedam, väikese eelarvega õudusfilmis, milles (nagu õudusfilmidele kohane) kõige hullem jäetakse kõige lõpuks.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht