Isikliku tõelise aja laulud

Rein Tootmaa

Liisi Ojamaa, Ajalaulud. Ly Lestbergi kujundus ja fotod. Varrak, 2011. 88 lk. Ajalaulik? 2008. aasta luule aastaülevaates (Looming 2009, nr 3) moodustab ülevaataja Maarja Kangro autoritest ja teostest „meelevaldseid kogumeid temaatika, hoiaku ja võtete järgi” ning Liisi Ojamaa on oma eelmise luulekoguga „Jõgi asfaldi all” (Varrak, 2008) paigutatud seal jaotuse „Loitsiv laul, punkrock ja iluluule” alla. Kui loitsimise asjas märgitakse Liisi luule tugevust („lööb Runneli laulusalmid loitsija intensiivsusega üle”), siis muus olla raamat üsna ajatu ega puudutavat eriti üldse ajastu konkreetsusi; see on tõenäoliselt üsna tõenäoline tähelepanek. Ja järgmine luulekogu tuleb sellise pealkirjaga, et lööb pahviks: „Ajalaulud”. Mis on juhtunud? Kas Liisist on saanud ajalaulik? Mis aeg see küll on ja millest need laulud? Üldiselt käsitletakse ajaluulet kui käimasoleva aja ehk siis meie kaasaja (oleviku; lähimineviku ja kujuteldava lähituleviku) aktuaalsete sotsiaalsete probleemidega tegelevat luulelist kirjasõna. Eesti luuletraditsioonis käsitletakse selle all 1920ndatel siin tekkinud, saksa ekspressionismi eeskujulist inimkonna ummikteed ning õhtumaade ühiskonna ja kultuuri allakäiku fikseerivat, seega mitte üksnes ajakajalist, vaid ka üldist vägivallavastast ning inimest ja kogu inimkonda paremaks muutumise teele üles kutsuvat agressiivset (ja üsna räigekujundilist) luulet. Eesti tolle aja peamisteks ajalaulikuteks olid Johannes Semper, Johannes Vares, Jaan Kärner ja August Alle, nende ühe- ja võõratoonilisusest ning jäljenduslikkusest eristas Fr. Tuglas isikupäraseimana August Alle. Jah; kui Johannes Semper kirjutas aja lingudest, mis inimese virutavad / vastu tuleviku haigutavaid lõugu; Johannes Barbarus aja verisest näost ja veristest jalgadest, Jaan Kärner süüfilisest ajast, mis uuristab aju – siis August kirjutab: Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral /// - - - /// veel niivõrd ahvi sarnane, / et pane puuri, mis on terasvarvane, / ning näita inglitele, ahvidele, / kas tunnistavad omaks selle / kahejalgse velle.

Meie Liisi (passi järgi: Katre-Liis Ojamaa, sajandat põlve linlane, kümnendat põlve haritlane, noorest peast punkar) aga kirjutab kohe oma „Ajalaulude” avaluuletuses: Mul on hirm mõne tunde ees, / sest lihtne on wääramatu. / Tema järsus & rabavas selguses / pole tulemus määramatu. // – – – // Ma armastan Sind. / Ma armastan Sind. / Siit ma tagasi enam ei lähe („Selguseaja laul”, lk 5). Mis see siis on? See on tunde- ja mõtteluule; see on puudutus ja hoolimine – armastusluule (armastus on ehk meie elu ainuke tõeline aeg), seega isikliku tõelise aja laulud.

Liisi Ojamaad on algusest peale linnalaulikuks peetud ja see vastab tõele. Üks viimaseid sellekohaseid ülestähendusi on rahvusraamatukogu kodulehel (http://www.nlib.ee/kirjandusteadus/index.php?id=18574) eesti kirjanduse referendi Maire Liivametsa sulest: „Liisi Ojamaad on nimetatud linnalaulikuks ja seda linna, kus klaasist majad ja kajakad taeva kohal, kirjeldab ta edasi”. Asi on tegelikult hoopis teisem kui klaasist majad ja kajakad, Liisi linnakeskkond on animeeritud (elustatud/hingestatud) ja koguni personifitseeritud. Tõepoolest, ei ole meil kedagi teist, kellel linn (lootusrikkana) laulab (lk 5, 15, 16 ja 70), hingavad nii tänavad kui ka kulunud tänavakivid ja sulanud soe asfalt; kus linnal on luud (Peseb suwe linna luudelt / wihma hele naer, lk 46) ja Asfalt kiheleb nimetut igatsust (lk 69). Kui noorel Viivi Luigel, linna tulnud maatüdrukul, õitsevad metsalilled edasi lauasahtlites, siis linnatüdrukul Liisil kasvab juba lapsest saadik Muru asfaldipragudes (lk 32) ja jõgi voolab asfaldi all (eelmine luulekogu „Jõgi asfaldi all”): „Ma olen siinkandis kasvanud, jõgi on siin näha ja tunda, ta on siin olemas. Vaata, seal, kus tramm pöörab, on lühike jupp Kivisilla tänavat. Ega nad silda üle tänava ehitanud” (Helina Piibu artikkel-intervjuust Liisi Ojamaaga: „Liisi Ojamaa: „Kuhugi me ei lenda, Harrison!”” – tsitaat võetud meie suurimast naisteveebikast NaisteMaailm, kuhu see lisatud 30. X 2011 ajakirjast Eesti Naine)

Luulekogu on hoolega, tavatult ja üsna mõistatuslikult komponeeritud. Põhiosas on see jaotatud kolme tsüklisse: „Lumeuni”, „Lauluraamat” ja „Loojangusadam”. Aga ava- (mis on eraldi) ja lõpuluuletus (mis on ka kolmanda osa lõpuluuletuseks) on lehekülje ülaservas märgistatud sõnaga „Ajamärgid”. Sama sõnaga on märgistatud veel teise osa, „Lumeune” viimane luuletus „MAAILMAWÄRAW” ning kolmanda osa, „Loojangusadama” esimene luuletus „LAUL, MIDA TSOI KUNAGI EI KIRJUTANUD”. Miks just need laulud ajamärkidena märgistatud on, peaks selguma ilmselt nende sisust, aga sellest hiljem.

Kestev olevik

Aga nüüd luuleraamatu keskmise (ja ehk siis ka keskse!?) osa „Lauluraamat” juurde. Selles tsüklis ei ole neid mõistatuslikke „Ajamärkidega” varustatud luuletusi, seal ongi ainult laulud, alates „UNENÄOAJA LAULust”, „LAENATUD AJA LAULust” kuni luuletuseni „NAGU PÄRISELT KA WIIMANE LAUL”. Kokku 26 laulu, 25 mahutatud ühele leheküljele, üks neljale leheküljele – ja see erandlik neljaleheküljeline „MÄLETAMISAJA LAUL ” (lk 53–56) on „polsterdatud” eest- ja tagantpoolt samanimeliste üheleheküljeliste luuletustega. Kolm samanimelist luuletust järjest, kohe kindlalt on sellega millelegi tähelepanu tahetud juhtida! Eeldame nii; seega peaks see mäletamise asi autori jaoks kuidagi olulisem olema kui muudes lauludes katsutu ja kaetu, ja kõige olulisem peaks siis olema koondatud kõige pikemasse kolmest samanimelisest laulust. Vaatame õige, mis seal siis on –, mis on enim mäletamist väärt!?

Seal on noorusaeg kujuteldaval maal vanaema juures: karikakrad, vaigust lõhnavad männid, sõstrad ja linnulaul (musträstad); Sirelilõhn ja Sina ning meri ja lapsed, Tydrukud. Aga seal on ka naabrid, kes ei osanud meie keelt ja sõda on lahti (lk 54) Sõda!? Esimesena tuleb lugejale ilmselt pähe aasta 1991, kui augustiputšijärgse Venemaa tankid 20. augustil Tallinna poole veeresid ja seal juba sees olid. Aga siis oli nende värsside kirjutaja 19aastane ning tal polnud veel ei abikaasat ega lapsi, kellest luuletuses juttu; ka sirelid ei õitse augustis enam. Nii et positivistlikult seda (nagu ka paljusid teisi) Liisi luuletusi (ega üldse luulet) „lahti võtta” ei saa ega ole tarviski, see tapab luule. Tegemist on mälestuste ja kujutluste jj (mõtted, nägemused …) ühendusega, kus vaatenurki (kujutletavaid sõnujaid), kohti ja aegu mitu (sõjakujutlus ilmselt minevikust), Sinasid kaks, üks neist laps (Ma ei suutnud / Sind sylest panna; kolm korda päewas / lugesin yle Su wäikesed sõrmed ja warbad), teine kontekstist väljaloetavalt meesolevus, armastatu. Luuletusest kerkivaga väärtustab Liisi enim kodumaad, esivanemaid, lapsi ja Sind, armastust. Kas ka (samavõrd) maal/ looduses-olekut, puid, karikakraid, sõstraid, sirelilõhna ja linnulaulu, see laulust ei selgu, see võib olla taustakirjeldus: mälu-, hinge- ja kujutluspildi osa. Poeesia ei ole faktoloogia, poeesias on lausa lubatud erinevate kohtade, aegade ja asjade kokkupanemine ja teadlik/teadmatu segipaiskamine, sest kunst peatab aja, muutes selle kestvaks olevikuks.

Seisundid

Nüüd siis veel „Ajalaulude” ja eriti „Lauluraamatu” lauludest, mis kajastavad laulude looja hinge- ja meeleseisundeid. Hiinlastel on 3000 aastat vana (Hiina esimese mütoloogilise valitseja Fuxi trigrammidest Hiina varase ajaloo hilisema perioodi valitseja Wangi ja tema poja Zou vürtsi edasi arendatud ja lõplikult välja töötatud variant 1000 a eKr) süsteem ja raamat „Muutuste raamat” („Yijing”), kus on fikseeritud inimloomuse 64 põhiseisundit, nende seisundite kirjeldused ja määramise viisid; ka õpetused, kuidas neis seisundeis käituda tuleks. Liisi „Ajalauludes” on 67 luuletust; kui arvestada, et kolm on samanimelised, siis tulebki kokku 64 erinimelist luuletust. Kas see on kogemata kokkusattumus? Ei usu. Kui ongi, siis on see müstika, maagia ja metafüüsika.

Igal juhul on Liisi Ojamaa „Ajalauludes” (eriti „Lauluraamatu” tsüklis) üsna rohkesti luuletusi, mille hingus vastab „Muutuste raamatu” seisunditele. Näiteks „Sõjaaja laul” (heksagramm 7: Shi – Sõjavägi), „Rahuaja laul” (heksagramm 11: Tai – Rahu) jne. Olgu peale, need võivad olla küll lihtsalt kokkusattumused (kuskil ju puutuvad elu ja luule ikka kokku) ja siinkirjutaja meelevaldne kokkupanek, ja igal luuletajal esineb seisundeid, mis on nii nagu igale teiselegi inimesele (loojale vahest küll mõnevõrra rohkem ja sügavamini) üdiomased (seisundid: esialgne raskus, süütus, loovus, vastuvõtlikkus, astumine, seisak jt), mis üldjoontes või mingil määral vastavad heksagrammiseisunditele ja nende nimetustele; aga Liisi puhul on hämmastav „Lauluraamatu” viimaste laulude ja „Muutuste raamatu” viimaste seisundite kokkulangevus. Kui Liisil on „Lauluraamatu” eelviimane laul „WIIMANE LAUL ”, siis „Muutuste raamatu” eelviimase seisundi nimi on „Juba lõpp”; viimane on Liisil „NAGU PÄRISELT KA WIIMANE LAUL ”, seal „Pole veel lõpp”. Kas jälle kokkusattumus, maagia, müstika ja metafüüsika või teadlikult tehtud?

Maailm saab paika

Lõpetuseks veel nendest harvaesinevatest üksikute luuletuste kohale lehekülje ülaserva keskele kirjutatud „Ajamärkidest”. Avaluuletuses „SELGUSEAJA LAUL ” on peamisteks märksõnadeks hirm ja armastus; teises ajamärgistatud luuletuses „ MAAILMAWÄRAW” on olulisim (lapsepõlve, noorusaja) mäletamine: Mäleta, mäleta ometi! / Koidikuaegade kylmadel katustel / teadmatuid needusi hõisanud lapsi (lk 29) ning tõdemus, et sellest kõigest, mis toona oli (selle valguse salalik soojus, peaaegu wõõras keel) – „Waikida praegu ei wõi” (samas). Kolmas „Ajamärkide luuletus” „LAUL , MIDA TSOI KUNAGI EI KIRJU TANUD” algab paljutähenduslikult (ja tundub tõesti, et ka) sügavtunnetuslikult: & taewas & taewas & taewas on kõrgel (lk 64); edasi fikseeritakse ajamärgina, et usk on nõrgem & nõrgem [ – – – ] ma ei palweta enam ja yha koguneb pettunud usk (samas) ning: Ees on loojang & aastate kaugus / & ehk ometi unustus (lk 64). Mis on selles ajamärgi fikseeringus ülekaalulisem muust ehk siis olulisim/tunnuslikem/tunnetuslikem Luuletaja enda jaoks (paratamatus, kibestumus, leppimine, lootus või muu), jääb küllap igaveseks luuletari hingepeidikusse kas selgena või selgust nõudvana käärima. Mis selles ajamärgis on olulist üldsusele/ühiskonnale/ lugejale, see üldsust ega ühiskonda eriti ei huvita (rong läheb oma teed nagunii), vastuvõtliku lugeja paneb aga kaasa tundma ja asja üle järele mõtlema küll. Ning viimane ajamärk ning ka viimased värsid selles kogus „***Maailma kõlades põrkuvad uued & wanad” kuulutab: Aegade algusest mõjunud sajatust / kordab siis wares & maailm / saab paika. Kuidas ta paika saab, Jumal seda teab; või nagu ütleb meie kauge sugulasrahva ungarlaste kõnekäänd: Isten nem tudja – Jumal (ka) ei tea, mis on tegelikult sama mõte.

Liisi Ojamaa „Ajalaulud” on kindlasti siiani tema küpseim luulekogu ja seal on palju-palju rohkem sees, kui siinses kirjatükis pelgalt puudutatud. Mis puutub lõppsõnasse, siis seda ei tule, sest lõpp pole veel käes.

Aga siiski – nagu päriselt ka viimane mõte: Liisi Ojamaa on hea luuletaja, ta oskab laulda ja laulab hästi. Kas me hakkame tihase, peoleo või siis ööbiku laulu seletama ja seda mõtestama. Ei, me lihtsalt kuulame seda.

P.S. Luulekogule lisatud valgekaaneline vihik, päevikuvormiline pihtimuslik ülestähendus oma Väikevennale kurja haiguse ajal „amarok. doc” on omaette kirjandusteos ja vähemasti sama mõjuv (kui mitte mõjuvam) kui luulekogu ise ning kuulub arvustamisele omaette (kui üldse kuulub), mulle läks sealt enim hinge ja annab jõudu ja lootust oma raskustegi ületamiseks ehk lõpp: „Aitäh, Väikevend, et Sa olid. [- – -] Sa ei pea enam valvama mu valu. Ma arvan, ma olen nii suur tydruk, ma saan hakkama kyll”. Igaüks peaks saama, ainult mõnikord on kedagi su kõrvale vaja.